Aleksandr Ivaškevitš: sõnal on eriline kaal

Aleksandr Ivaškevitš

FOTO: Toomas Huik

Hiljuti presidendilt Valgetähe viienda järgu teenetemärgi pälvinud Vene Teatri näitleja Aleksandr Ivaškevitši arvates teevad tihtipeale nii poliitikas kui teatris ilma taustalauljad, kes annavad soolokontserte.

Aleksandr Ivaškevitš (53) on Vene Teatris töötanud juba 1985. aastast, ent – nii kummaline kui see meie väikeses riigis pole – ikka leidub inimesi, ka venelaste hulgas, kes pole sellisest näitlejast kuulnudki. Aleksandr, teatri- ja filminäitlejaks õppinud mees, kes löönud kaasa kümnetes etendustes ja mängufilmides ning «klassikalise» vene intelligentsi esindajana vestluskaaslast alati teietab, jutustab ühe muheda loo.

«Kord peeti teatris pidu, külalisi oli palju, ja pärast etendust sattusime juttu ajama ühe vene keelt kõneleva naissoost vaatajaga. Algul kõnelesime fotograafiast ja millestki veel, muudkui rääkisime ja rääkisime, ning siis küsis tema: «Kes te olete?» Vastasin, et töötan siinsamas teatris. Tema vastu: «Kellena?» Ma kohe ei öelnud. Küsisin hoopis: kui tihti te teatris etendusi vaatamas käite? «Olen teie teatris kõiki etendusi näinud, käin siin juba üle 20 aasta,» kinnitas see kena daam. Teatasin siis, et töötan fotograafina.»

Vastutus iga sõna eest

«Pean näitlejaametist väga lugu. Hoian, armastan ja muretsen selle pärast. Käes on ju – mitte ainult poliitikas, vaid ka kunstimaailmas – diletantide ajastu. Ajastu, mil taustalauljad annavad soolokontserte, nagu on öelnud humorist Mihhail Žvanetski. Kõige lihtsamaks viisiks endale tähelepanu tõmmata on teha midagi ekstravagantset. Piiblis on kirjas, et soov üllatada tuleb kurjast, ja kunstis tuleb eeskätt mitte vaatajat üllatada, vaid talle anda. Teater, see on eelkõige vastutus, mitte vahend eneseväljenduseks. Eneseväljendamine käib samuti inimesega kokku, aga vaid teatud vanuseni – edasi tuleb ju vastutus iga öeldud sõna ja tehtud teo eest.

Mäletan, meil oli kunagi (1987. aastal – toim) lavastus pealkirjaga «Lõks number 46, teine kasv», mille lavastas Aleksandr Zukerman ja mis tekitas tohutut vastukaja, mida mäletan siiani. Mäletan, kuidas mind etenduses peksti, sest mitte kõik kaklusstseenides kasutatud löögid ei läinud minust mööda… Kuigi kõik kohad valutasid, tantsisime breiki… Vaatamata sellele, et olime etenduse lõpuks omadega läbi, kaotades kaalust paar kilo, mängisime ennastunustavalt, sest mõistsime, et teeme midagi väga vajalikku. Vastasime küsimustele, mis pulbitsesid meie eneste sees ja erutasid publikut. Niisugused etendused muudavadki su elukutse oluliseks. Kohtusin oma tegelaskuju prototüübiga, kes etenduse lõpul lihtsalt nuttis. Lugu jutustas koolivägivallast, noormehest, kes lõpuks suskas oma mõnitajat noaga. Etendus avas põhjusi, miks noored niimoodi käituvad.

Tänapäeval on asi lihtsam. Lähed internetti, vajutad nuppu ja kõik on selge. Teatril lasub aga endiselt ülesanne nähtusi selgitada ja nende põhjusi uurida.»

Tähtsal kohal telekas

«Sündisin ja läksin 1. klassi Thbilisis. Vanusega – juba neli-viis aastat tagasi, mida aeg edasi, seda enam – tunnen ületamatut soovi sellesse linna naasta. Õigupoolest polegi ma seal pärast vanemate lahutust – olin siis 7-aastane – käinud.

Isa oli sõjaväelane, elasime äärelinnas kalmistu kõrval, mida piiras kõrge kivimüür. Nii kui kalmistult kostis muusikat või pillimängu, tormasime sõpradega kohe müürile, et vaadata, keda siis seekord maetakse. Teisel pool oli aga raudtee, mille rööbastele asetasime naelu, et need lamedaks muutuksid ja neist saaks mõõkasid teha. Lapsepõlv… Mis saakski sellest kaunim olla… Kuidas ronisime mööda puid ja lume puudumisel vineeritükil mööda rohtu mäest alla kelgutasime…

Ja juba lapsest saati on televiisor mu elus väga olulisel kohal; tänu televiisorile saigi minust artist. Veel tahtsin saada sümfooniaorkestri dirigendiks. Võisin tundide kaupa vaadata, kuidas dirigent orkestrit juhatab, mismoodi tema käed otsekui lendavad. Ema muutus vahetevahel murelikuks: «Pojake, mis sinuga on? Teised poisid taovad õues jalgpalli, sina aga vaatad muudkui telekat.»

Siis tahtsin saada kaskadööriks, sest niigi kuulusid kõik aiaplangud ja puud mulle. Armastasin mängufilme. Ja kui mõnes filmis suudeldi, pöörasin näo kõrvale, sest mäletan, kui ema rääkis külalistele, et poiss tahab näitlejaks saada, ja siis külalised itsitasid, et no muidugi, näitlejad saavad ju suudelda… Hiljem olen sellele omaette mõelnud ja arutlenud, et need naerupahvakud võisid mulle tegelikult kehvasti mõjuda.

Miks ma rääkisin ennist vastutusest? Sest vastutus kaasneb nii sellega, kui ütlen midagi lavalaudadelt, kui ka sellega, mida räägin lastele või nende kuuldes. Alateadvuses võib hooletult öeldu hiljem «tööle» hakata. See on samamoodi, et kui tõukan kedagi trepil tähelepanematusest, siis ta kukub ja jääb lamama. Teine variant on talle appi minna.

Mul on alati kahju, kui inimesed ei mõtle oma sõnade tagajärgede üle. Vabandage väga, aga tihtipeale ei mõtle sellele ka televisioon, ajalehed ega teatrid. Inimesed arvavad, et sõnal pole kaalu, ent sellest võib sõltuda isegi paljude inimeste elu.»

Nooreks saada ei taha

«Edasi elasime emaga Ukrainas. Vanemate lahutusse suhtusin kui millessegi, mis lihtsalt juhtus. Peretülidest hoiti mind eemal ja kui isa enam meiega ei elanud, leppisin uue olukorraga.

Hakkasin isast puudust tundma alles siis, kui teda enam ei olnud. Seegi tuleb vanusega. Kõige tähtsamaid asju hakkab inimene mõistma hiljem. Kui mult küsitakse, kas tahaksin jälle nooreks saada, siis minu kindel vastus on, et ei. Ma ei taha jälle olla noor tuulepea, kes tõmbleb siia-sinna, millestki aru ei saa ja üritab end kõigile tõestada. Mulle meeldib oma tegevust mõtestada. Olen vanuses, kus ma ei tea kõike, aga mõistan, mis on elus väärt, ja püüdlen selle poole.

Ometi suhtutakse tänapäeval elukogenud inimestesse kuidagi negatiivselt. Millegipärast ei lähe arvesse, et just seda elukogemust võiks ta noorematele jagada. Tähelepanu keskmes on aktiivsed ja edukad noored, kelle eesmärk on teha kiiret karjääri. Eriti veab, kui oled ka seksikas. Kahjuks ei saada aru, et on asju, mis mööduvad kiiresti, ja need ei saa olla elus kõige tähtsamad. Needsamad noored ei pruugi endale aru anda, mille nimel ja miks nad tegelikult elavad, mida on neile elult vaja.

Harkivis olin õnnelik. Muidugi olin! Vaatasin televiisorit ja vaatan seda praegugi, eriti filme. Mis sest, et vahel näidatakse imelikke, st mitte eriti kvaliteetseid filme, ja neid satub ekraanile üha rohkem. Ühel hetkel lihtsalt algas allakäik. Kvaliteeti on hakatud mõistma teisiti, ja kui filmi vahele näidata ohtrasti reklaami, siis arvatakse, et seda parem. Maailma valitsevad dollar, rubla ja euro, ja mul on hea meel, et paljud inimesed on sellele vastu hakanud.

Tean, et Moskvas on hulk kriitikuid, kes arvavad, et teatrilavastaja ei peagi professionaalne olema. Et siis ta on justkui stampidest vaba. Ent mina olen seda meelt nagu Tovstonogov (vene lavastaja Georgi Tovstonogov – toim), et traditsioonid peavad alles jääma ja et peame säästma teatrit mitte traditsioonide, vaid kõige iganenu eest. Kui aga ütleme, et traditsioone pole tarvis, vajame ainult eksperimenteerimist, leiame end varsti prügikastist. Tihti nimetatakse eksperimenteerimiseks ka lihtsalt ebaõnnestunud etendust, et end kuidagi välja vabandada.

Meil on naise Terjega praegu käsil üks projekt. Mul on sügavalt hea meel, et ta mõistab ja toetab mind – tegemist on äärmiselt õiglase ja ausa ellusuhtumisega inimesega, meie vaated elule langevad kokku. Niisiis avab mõne aja pärast uksed koht, kus tekib võimalus kõnelda vaatajaga teistsugusel tasemel. See koht saab olema multifunktsionaalse saaliga, mida võib kasutada ka tantsuklassina, seal on ka fotostuudio, lava, kus näidata etendusi, korraldada kontserte või kohtumisi huvitavate inimestega, kavandada ühiseid ettevõtmisi inimestega, kes mõtlevad meiega sarnaselt. Kes ei suhtu ellu eksperimentaalteatri tasemel.»

Olla teatrist sõltumatu

«Kas teate, miks hakkasin stepptantsuga tegelema? Sest ma väga tahtsin seda. Vaatamata sellele, et olen õppinud teatri- ja filminäitlejaks ning töötanud päris mitmes teatris, olen tegelnud ka paljude muude asjadega. Inimene ei saa niisama käed rüpes istuda ja oodata, kuni üks või teine lavastaja otsustab sind etenduses kasutada.

Praegugi on, muide, selline olukord. Kuigi olen teatris töötanud 20. eluaastast saati. Töötanud mitte sellepärast, et mõjun laval orgaanilisena, või sellepärast, et saada 8. klassi tüdrukutelt etenduse lõpul lilli. Sest tüdrukutele meeldisin ma mitte näitlejana, vaid sümpaatse noore poisina.

Varem sai lavastajaks õppida, kui olid vähemalt 35-aastane ja mõnda aega näitlejana tegutsenud. Praegu võid alustada juba 17-aastaselt ja 22-aastaselt oled lavastaja valmis. Teatris pead hakkama tööle näitlejatega, kes on läbi käinud tulest ja veest, kes on sinust rohkem kui poole vanemad, ja õpetama neile, kuidas tuleb tööd teha, ise teadmata, kuidas, sest elukogemust pole.

Seega peab lavastaja – olen selle endale selgeks mõelnud – olema inimesena küps, sest sa suhtled vaatajaga ja pead teadma, mida neile öelda tahad.

Ei saa öelda, et mul Vene Teatris praegu tööd pole. Löön kaasa «Viies õhtus» ja «Ühes suveöös Rootsis», kuus astun lavale kolm-neli korda. «Viis õhtut» – nagu mulle tundub – paraku ei meeldi eriti teatri juhtkonnale, sest seal puudub innovaatilisus. Pole ekraane ja rekvisiidina kasutatav laud toetub põrandale, mitte pole kinnitatud lakke, samuti ei rõvetseta. Mina olen aga uhke, et see on lihtne lavastus, mõeldud tavalistele inimestele, mitte kriitikutele festivalidel näitamiseks.

Miks Vene Teater pidevates probleemides sipleb, ütlen kohe. Teatrisse ei saa suhtuda nagu kontorisse, teater pole projekt, ehkki seda on nõnda lihtsam juhtida. Vene Teatril on ka teatav mentaalsus. Näitlejad tulevad teatrisse nagu oma koju – nad võivad ka niisama proovi pealt vaadata, lihtsalt suhelda, suur osa nende elust möödub siin, aga ühel hetkel saabuvad võõrad. Direktorid on pidevalt vahetunud, aga neid määrab ministeerium – arvatakse, et teatri kollektiiv koosneb emotsionaalselt tasakaalututest kunstiinimestest, kes ei suuda ise otsustada ega saa millestki aru. Kuid neil võõrastel on kadunud suhe ja side trupiga, lubades endale isegi proove läbi Skype’i teha… Ega meilt, näitlejailt, küsita. Asjata!

Kuna olen Ukrainas elanud ja koolis käinud, ei jäta mind seal toimuv ükskõikseks. Seal on hästi näha, milleni viib see, kui võimule tulevad diletandid. Inimesed, kes ei saaks hakkama isegi firma juhtimisega, ammugi siis riigiga. Liidrid on otsa saanud, alles jäid inimesed, kes ei tahtnudki muuta riiki tugeva tööstusega maaks, vaid kes juhindusid oma tegudes isiklikest kompleksidest ja probleemidest.

Paraku on ka teatrites vahel nii – juhikohuseid täidavad inimesed, kel on iseendagagi probleeme, kellele töökoht on vaid väärikas linnuke CVs. Arvatakse, et tugitoolis istumine annab õiguse otsustada.

Isiksusi on vähe, aga neid siiski leidub. Näiteks linnateatri direktor Raivo Põldmaa. Käisin hiljaaegu üht linnateatri etendust vaatamas ja nägin, et teatridirektor – etendus lõppes kell 22.45 – küsitles pärast etendust vaatajaid, uuris, kuidas neile meeldis, ja kutsus neid taas teatrisse. Mõistate?

Varem ma selline polnud, et räägin palju. Koolis olin pigem vait. Ja näitlejaks läksin õppima vaid ühel põhjusel: kartsin suud lahti teha. Kartsin isegi tervitada, kartsin oma häält kuulata. Keegi oli mulle sisendanud sellist ebakindlust.

Mida vähem inimene räägib, seda rohkem ta aga kuulab, andes teistele võimaluse rääkida. Nii ma siis kuulasin ja analüüsisin. Mäletan, kuidas juhtusin kord nägema ühe näitleja üleelamisi, sest järjekordselt ei tulnud roll välja. Siis jõudsin veendumusele, et pean olema teatris pakutavast tööst sõltumatu. Seepärast hakkasingi juba ammu muude kunstialadega tegelema. Arutlesin omaette, et miks ma peaksin ainult sõnateatris tegutsema. Ma ju tahan ka tantsida! Tegelesin palju plastikaga, vehklemisega, akrobaatikaga, karatega.

Häda on selles, et koduteatris polnud seda kellelegi vaja. Ei vehklemist, karatet, tantsu ega muud. Seepärast võtsin rõõmuga vastu eesti teatrite kutseid, sest sain seal lavastada võitlusstseene ja -trikke, olla koreograaf või stepptantsija.»

Nii nagu süda ütleb

«Kõige rohkem on mind – kõneldes teatrivälistest asjadest – mõjutanud see, et jätsin 32-aastasena teatri ja Eestimaa maha ning sõitsin Ameerikasse õppima. See muutis kogu elu, tänavu oktoobris saab mu stepptantsukool 20-aastaseks. Alustasime ühes Kalamaja saalis, praegu rendin ruume Eesti Tantsuagentuurilt. Vahepeal oleme stepptantsu maailmameistrivõistlusteltki auhinnalisi kohti saanud.

Ameerikas muutus mu mõtteviis. Paljud olid mu sinnasõitmise vastu, küsides, et milleks, unusta ära. Mäletan sedagi, kui Eestisse tuli mais oma ansambliga esinema Brenda Bufalino (tuntud USA stepptantsija – toim) ja juba septembris olin New Yorgis. Muutus suhtumine iseendasse, sest stepptantsuõpetajad suutsid mulle sisendada, et saan sellega hakkama. Sellist veendumust läheb teatriski tihti vaja, sest lavastajaid on mitmesuguseid. Osale meeldib sind alandada, küsides: kas oled ikka päris kindel, et oled endale näitleja elukutse valinud? Ameerika andis mulle võimaluse mõista, kuidas sellistele lavastajatele vastata. Tuleb panna ette: «Lähme koos lavale!»

Ameerikas sai minust artist, kes reaalselt mõistis, mis peitub sõna «artist» taga. See annab mulle õiguse mitte osaleda teatud projektides. Öelda, et vabandust, aga seda ma ei tee, ja ma pole ühtki keeldumist kahetsenud.

USAs käisin kahel korral tantsu õppimas. Esimesel korral kaheksa kuud, teisel korral aasta. Nii nagu tants, muutis mind ka džässmuusika – nii nagu džässmuusikud suudavad kokku mängides improviseerida, peab seda oskama ka artist. Kord Broadwayl esinedes saatsid mindki väljapaistvad pillimehed. Tegime proovi vaid 15 minutit ja õhtul oli show. Mis mind hämmastas: need suurepärased muusikud olid selles show’s vaid taustaks, mitte ei üritanud oma meisterlikkusega esiplaanile tõusta. Täiendasime üksteist, töötasime üksteise hüvanguks, ja see on ka näitlejale kõige tähtsam – osata oma partnerit kuulata ja temaga koostööd teha.

Miks ma Ameerikasse jääda ei tahtnud? Jäin seal kord haigeks. Raha mul polnud, selle teenimiseks jagasin tänaval flaiereid, teenides 4 dollarit tunnis, ja tantsisin stepptantsu ühes restoranis, kus maksti esinemise eest 20 dollarit. Lisaks pakkusin kolimisteenust, tassides mööblit. Ma ei osanud õieti inglise keeltki – kui olin helistanud mõnda firmasse, küsides tööd, palusin aeglaselt korrata isegi seda, kui paluti otsekohe tööle ilmuda… Elasin kolmetoalises korteris, mis oli omakorda jagatud 12 «toaks», ja kui jäin haigeks – sellepärast, et mu saapad lasid vett läbi –, ei tundnud arvukatest korterikaaslastest keegi mu vastu huvi. Kõik tegelesid ainult iseendaga.

Tõusin voodist püsti vaid selleks, et seinale toetudes kuidagi kööki jõuda ja teed keeta. Nii möödus kolm päeva, sest rohkem ma puhata ei tohtinud, hakkasin taas flaiereid jagama. Stepptantsuõpetaja Barbara Duffy õpetas mind, katkiste kingadega «polgu poega», niigi tasuta, aga ikkagi võisin päevas toidule kulutada vaid 50 senti…

Lõpuks uurisin, kus asub apteek, kus kõneldakse vene keeles… Ei noh, sellest elust võiks kirjutada raamatu, bestselleri! Lõpuks sain need oranži-valgekirjud tabletid kätte, neelasin alla, järgmisel päeval läksin tööle, ja ma polnud kunagi end nii hästi tundnud. Pärast seda ei jäänud kümme aastat haigeks.

Niisiis, miks ma sinna ei jäänud? Sest tundsin, et pole mitte kellelegi vajalik. Jah, mul olid mõned ameeriklastest sõbrad, suhtleme nendega siiani, aga siiski tunnetasin, et olen seal võõras. Mul on seal sõpru, kes üritavad ots otsaga kokku tulla, sest tööd pole, pealegi pole ma ju pelgalt tantsija, vaid ka näitleja. Ja mis siis, et Mark Zahharov (tuntud vene lavastaja – toim) kutsus mind New Yorki. Samal ajal saabus teatrisse hulk mitmete tuntud näitlejate poegi, mistõttu mõistsin, et ilmselt tuleks minul kui poisil eikuskilt jääda selles teatris kolmandajärguliseks tegelaseks. Arvan, et ma ei teinud viga, kui Zahharovi ettepanekust keeldusin.

Olen oma praeguse eluga rahul. Jah, alati võiks veel parem olla, aga õnneks on mul naine, kes mind mõistab ja toetab. Ta on mu n-ö tagala, ja see on väga tähtis. Tegemist on targa, mõtleva inimesega, ja üritan talle samaga vastata. On ju kooselugi ühine töö, milles tuleb osata näha, tunda, anda. Kuigi Terje on ärinaine, on ta seejuures ka väga loominguline, tal töötavad intensiivselt mõlemad ajupoolkerad. Ta on inimene, kes, kui on korra otsustanud, et selle või teise asja teeme ära, siis me selle ära ka teeme. Ning põhjendusi, miks see või teine asi ebaõnnestus, ei saagi olla. Et miski õnnestuks, pole tegelikult palju vaja – vaja on vaid uskuda, mõelda, analüüsida ja teha kõike puhta südamega, mitte otsida kõigest vaid kiiret kasu. Kui süda ütleb, et see on õige, tuleb seda teha.»

Kultuurist

«Maailm on muutunud hapraks, seda on võimalik lõhkuda kasvõi ainsa sõnaga. Eestis elavad väga kannatlikud inimesed. Isegi liiga kannatlikud. Seega tahaksin inimestele soovida lihtsat ja põlist maainimese tarkust (vene k kuhonnaja mudrost, köögitarkus – toim). Köögis istudes ja juttu ajades tulevad ju kõige paremad mõtted. Meil arvatakse, et riigi jõud ja võimsus peitub majanduslikus edus, sest majandus annab inimestele võimaluse teenida. Mina olen aga veendunud, et riigi tugevus peitub kultuuris ja rahvuskultuuris. Sest kultuuritaustaga inimesed elavad ja tahavad elada hoopis teistmoodi, võtavad vastu teisi otsuseid, käituvad teisiti. Tähendab ju kultuur inimese oskust teiste omasuguste seas elada.

Varem arvasin, et professionaalne edu on isiklikust elust tähtsam. Aga kui sulle võidakse iga kell teatada, et teiega me töölepingut ei pikenda, siis mida ma peale hakkaksin? Kui mind kunagi ära kutsutakse, ei anna ma ju kõigekõrgemale aru sellest, kuidas mul professionaalses plaanis läks, vaid sellest, kuidas ma elasin.»



Aleksandr Ivaškevitš

Sündinud 27. aprillil 1960 Thbilisis

Õppis aastail 1978–1982 Harkivi Kunstiinstituudi teatri- ja filminäitleja erialal, 1993. aastal New Yorgi Woodpeckersi tantsukeskuses ja 1996–1997 Broadway tantsukeskuses stepptantsu

Töötanud Harkivi vene teatris, Harkivi rahvusteatris, Liepaja Balti sõjalaevastiku teatris, Kaliningradi teatris, 1985. aastast Vene Teatris Tallinnas

Stepptantsustuudio Duff Tap looja ja juht, teinud koreograafia muusikalidele «Väike õuduste pood», «Chicago», «Hull sinu järele», «No, no, Nanette»

Mänginud peaosa filmides «Nimi lumel», «Viimane pilv», «Põgenemine maailma äärele», «Mitte mingeid teisi soove», «Jaroslav. 1000 aastat tagasi», osalenud paljudes teistes mängufilmides

Olnud lavalise liikumise, vehklemise ja stepptantsu õppejõud

Pälvinud Eesti parima meesnäitleja tiitli (2000, vürst Mõškini rolli eest «Idioodis»)

Oli pikka aega abielus Vene Teatri näitleja Ljubov Agapovaga

Elukaaslane – ärinaine Terje Kross

Tütar Olga

Tagasi üles