Läänekaldal muutusteta

«12 aastat orjana» režissöör ja produtsent Steve McQueen (paremal) tähistab parima filmi Oscari võitu koos sama filmi eest parima naiskõrvalosa auhinna pälvinud näitlejanna Lupita Nyong’oga.

FOTO: Reuters

Tänavune Oscari-gala suuri üllatusi ei toonud. Enne piduliku õhtu toimumist oldi favoriitide osas üsna üksmeelselt kokku lepitud ja põhilised auhinnakandidaadid osutusidki lõpuks ka valituks. Parima filmi Oscari võitja «12 aastat orjana» oli nominentidest ehk ainus, millel olemas ka mingisugune sotsiaalpoliitiliselt kandvam mõõde.

Üheksast konkureerinud filmist lausa kuus väitsid end mingil määral põhinevat tõsi­elusündmustel, ometi jäi enamik neist vormilt põnevateks ümberjutustusteks, millel sügavamat sisu raskem leida. Suurimaks riskipanuseks oli sobivalt ehk «Ameerika afäär», mis sellesse kategooriasse oma kaalukuselt (ehk selle puudumiselt) küll kuidagi ei kuulunud.

Eelmisel aastal võitis samasuguse lähiajaloolise perioodipõnevikuna «Argo», aga tundus, et kaks aastat järjest sarnane asi läbi ei lähe. Afäär jäi seekord tasustamata: kümme nominatsiooni ja ei ühtki auhinda.

Meespeaosa kuldmehikese sai minu suureks heameeleks Matthew McConaghuey, kes oli end halbade tüüprollide valimisega juba täielikult ära väsitanud. Viimast aastat võiks kindlalt nimetada McConaghuey eneseleidmise aastaks – telesarja «True Detective» suurepärane peaosatäitmine ja nüüd Oscari vääriline kauboi «Elujanus» lubavad mõlemad suuri asju oodata ka tulevikus.

Rassiline murrang

Veidi küsimärgiks jäi minu jaoks sama filmi eest parima meeskõrvalosa preemia saanud Jared Leto, kes lihtsalt esitas tüüpnägemuse ühest transvestiidist koos kõigi klišeedega. Aasta peaauhinna võitmiseks jääb selleks justkui väheks. Natuke liig napp oli ka Lupita Nyong’o parima naiskõrval­osa auhinna saanud orjatüdruku roll filmis «12 aastat orjana».

See võit on aga tähtis hoopis teistel põhjustel, sest rõhutab veelgi selleaastase Oscarite jagamise laiemat rassilist kandepinda. Mitte kunagi varem pole parima filmi auhinda võitnud ei mustanahaline ega latiino režissöör (Steve McQueen ja Alfonso Cuaron). Samuti on John Ridley esimene mustanahaline, kes ajaloo jooksul sai Oscari parima adapteeritud käsikirja kategoorias («12 aastat orjana»).

Cate Blachetti naispeaosa-Oscaril pole samuti mõtet pikemalt peatuda. Grand old lady’de Meryl Streepi ja Judi Denchi osatäitmised olid küll suurepärased, aga filmid ise nõrgemad, noorematest jäi nii Amy Adamsil kui Sandra Bullockil kaalust puudu (Bullocki puhul nii kaudses kui otseses mõttes). Nii et loogiline valik.

Taas manifesteeris end Oscarite puhul tihti esinev vastuolu. Kunstilised filmid võidavad peakategooriad ja tavaliselt üks tehniliselt revolutsiooniline film võtab rea kuldmehikesi tehnilistes kategooriates. Seekord oli selleks tehniliseks filmiks siis «Gravitatsioon» lausa seitsme auhinnaga. Siin tahaks välja tuua paar huvitavat momenti.

«Tapatöö» jäi auhinnata

Alfonso Cuarón sai parima režissööri preemia selle eest, et tegi kogu Hollywoodi filmiindustrile mõõtmatu teene, legitimeerides 3D-tehnoloogia taas paljude skeptikute jaoks. 3D on filmitööstuse tulevikustrateegia nurgakivi, kuna seda pole võimalik täiel määral kodutingimustes taasluua (mis tähendab, et on vaja osta kinopilet). Cuaróni «Gravitatsioon» on näide sellest, millised on selle tehnoloogia võimalused, ja filmiakadeemia ei jäänud talle teenet võlgu.

Hoopis kummaline on aga parima operaatori Oscari andmine Emmanuel Lubezkile (kes on küll, jah, esmaklassiline operaator). Mida ta siis seal filmis õieti tegi? Põhilise osa ajast filmis ju Sandra Bullockit sinisel taustal, sest kõik muu on digitaalne postproduktsioon? Võib-olla on siin midagi, millest ma aru ei saa, aga ma tõesti ei näe operaatori teenete kaalu filmides, kus stseenid tekitatakse hiljem arvutiekraanil.

Pettumuseks oli see, et Joshua Oppenheimeri «Tapatöö» ei võitnud parima dokumentaalfilmi preemiat. «Tapatöö» oli üldse eelmise aasta parim film, rääkimata sellest, et pakkus dokumentalistikas midagi täiesti uut. Indoneesia 1960ndatel toimunud luhtunud riigipöördest ning sellele järgnenud inimjahist rääkivas filmis ei ole küll kordagi juttu USA osalusest neis sündmustes, küll aga on sellele korduvalt viidatud hiljem meedias. Ehk tajuti, et teema on Ameerika jaoks nüüd tagantjärele ohtlikult soojenemas, ja filmi preemiast ilma jätmine oli selles mõttes mõneti poliitiline otsus.

86. Ameerika Filmiakadeemia auhinnad, olulisemad preemiad

•    Parim film: «12 aastat orjana» («12 Years a Slave»)

•    Parim režissöör: Alfonso Cuarón («Gravitatsioon»)

•    Parim meesnäitleja: Matthew ­McConaughey («Elujanu»)

•    Parim naisnäitleja: Cate Blanchett («Kurb Jasmine» / «Blue Jasmine»)

•    Parim meeskõrvalosa: Jared Leto («Elujanu»)

•    Parim naiskõrvalosa: Lupita Nyong’o («12 aastat orjana»)

•    Mugandatud käsikiri: «12 aastat ­orjana»

•    Originaalkäsikiri: «Temake»

•    Animafilm: «Lumekuninganna ja igavene talv» / «Frozen»

•    Parim võõrkeelne film: «Kohutav ilu» / «La grande bellezza» (Itaalia)

•    Kunstnikutöö: «Suur Gatsby» /«The Great Gatsby»

•    Parim kaameratöö: «Gravitatsioon»

•    Kostüümidisain: «Suur Gatsby»

•    Dokumentaalfilm: «20 Feet From Stardom»

•    Lühidokumentaal: «The Lady in Number 6: Music Saved My Life»

•    Montaaž: «Gravitatsioon»

•    Grimm ja soengud: «Elujanu»

•    Originaalmuusika: «Gravitatsioon»

•    Originaallaul: «Let It Go» («Lumekuninganna ja igavene talv»)

•    Helimontaaž: «Gravitatsioon»

•    Heli: «Gravitatsioon»

•    Eriefektid: «Gravitatsioon»

•    Lühianimatsioon: «Mr. Hublot»

•    Lühifilm: «Helium»

Tagasi üles