Mees müüti toomas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Valdur Mikita Välgi metsas, kus hulkudes, jalgrattaga sõites ja niisama olles on ta kokku korjanud «Lingvistilise metsa» mõtted. Sest inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla vaatleja.

FOTO: Peeter Langovits

Kui olete kunagi mõistatanud, et kust tulevad mõtted, siis Valdur Mikital on teile vastus – metsast. Valdur Mikita (44) on üks kummaline tüüp – ta usub, et eestlased on üks väljavalitud ja eriline rahvas. Selle kõige tõestamiseks kirjutas doktorikraadiga mees 240-leheküljelise raamatu «Lingvistiline mets», mis kuulutati Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna vääriliseks. Algselt vaid 700 tiraažiga ilmunud teose trükiarv küünib 5000ni. Üheksa kuud tagasi ilmunud raamat on endiselt poodides müügihitt number üks.

Kui Valdur Mikita räägib, siis ta hääl naerab. «Korilane-kriips-eraettevõtja,» vastab Mikita küsimusele, et mis tööd ta teeb. Kui täpsemalt uurida, siis nimetab ta koolitusi, loengute pidamist ja kirjutamist. Esinemisoskuse võlgneb ta kunagisele tööle ravimifirmas, see oli esinemise ja suhtlemise kool.

«Olen püüdnud endas säilitada nii palju kui võimalik vabadust,» tunnistab Tartust umbes 32 kilomeetri kaugusel Välgi metsade veerel elav mees. Talvel loovutab Mikita oma metsamaja rebaseperele ning kolib radikaga majja. Aga seegi kodu asub Mikital metsa lähedal. Suvel kolib rebane metsa ja tegelikult ka Mikita – mehe lemmitegevuseks on metsas hulkumine ja rattaga sõitmine. Aga need pole lustisõitud, ta väntab ikka 50-kilomeetriseid ringe. Metsas võtab Mikita hea meelega vahel marja- või seenekorvi kätte, kuid fotoaparaadist on ta ammu loobunud. Fotoaparaat metsas teeb pimedaks, on ta veendunud. Üsna kindlasti ei näe juhuslik marjuline Mikitat muru niitmas. Marju on Mikita aia taga tonnide kaupa. Aga sileda muru asemel eelistab Mikita aia ääres hurmavalt lõhnavaid nõgeseid ja rinnuni kasvavat heina.

Niširaamatuks mõeldud «Lingvistiline mets» ei jää Mikital viimaseks. Uuel aastal lubab ta järge. «Loodan, et see tuleb natuke lühem ja selgem, aga kindlasti sama hullumeelne, muidu pole mõtet kirjutada.»

Mis eesti kultuuris on halvasti?

Eestis suhtutakse kaunis halvasti neisse, kes on natuke teistmoodi. Minul on selles mõttes hästi läinud, et olen valinud kirjanduse ja seal lubatakse teistsugune olla. Eestis on näiteks väga raske olla kuulus poliitik või jõukas ärimees. Need on Eestis nagu kuradi käsilased, selline suhtumine ei ole minu arust normaalne. Eestlased üldiselt ei talu ei endast halvemaid ega paremaid, siin on vaikiv kohustus kõigil olla keskmine. See toob kaasa palju allasurutud vaenu. Väga kõnekas Eesti mudel on meie liiklus.

See on ju kohutav!

Täpselt. Ma tahangi öelda, et me oleme ju nagu kõik enam-vähem normaalsed inimesed, aga kui me sukeldume liiklusesse, muutume reptiiliks (roomates edasiliikuvad selgroogsed – H. S.). Liiklus kajastab sotsiaalseid pingeid, laiemalt võttes tegelikult rahva vaimset tervist. Suures kultuuris võib inimene sõita viletsa autoga, see on normaalne, väikeses kultuuris on paraku kõik naabrimehed, st rivaalid. Eestis on vilets autoloks nagu avalikult vormistatud puue.

Kui suured on teie ambitsioonid?

Mul on teatav ambitsioon levitada oma ideid. Aga selle tagamõte on natuke omapärane. Olen mõelnud, et kui mina ei levita omi ideid, siis tuleb keegi teine ja levitab oluliselt halvemaid ideid. Selles mõttes on mul, jah, missioon. Tahan, et inimesed mõtleksid suurelt ja positiivselt, et inimestel oleksid müüdid ja neil oleks elujõud. Ma levitan oma ideid selleks, et halbadel ideedel oleks maailmas vähem ruumi.

Mina ei taha poliitikaga tegeleda, tahan, et keegi selle koleda töö minu eest ära teeks. Aga selleks tuleb poliitikutele anda kõigepealt võimalus poliitikuks saada. Praeguses poliitikas pole isiksuse kasvamiseks ruumi. Toon siia võrdpildi. Poliitika on nagu suur pott, mille sees on broilerid. Meil on pidevalt tunne, et mida kõvemini me potikaant kinni surume ja mida vähem õhku poliitikutele anname, seda rohkem me neid kontrollime. Kuid tegelikult on asjad vastupidi. Süsihappegaasi kogunemise tõttu muteeruvad broilerid üha enam ja niipea kui kääriv pott kaane pealt viskab, tallavad nad maa ära.

Peaksime andma poliitikutele rohkem õhku ja mandaadi, et nad teeksid rohkem poliitikat lennartmerilikus võtmes. Me ei peaks mõtlema niivõrd uuele parteile, vaid sellele, kuidas saaks poliitikas kasvada rohkem isiksusi.

 «Lingvistilise metsa» edu üllatas?

Muidugi. Mõnes mõttes elame väga paradoksaalsel ajal. Tunneme, et asjad pole kunagi olnud nii hästi, samas tunneme, et asjad pole kunagi olnud nii halvasti. See tekitab tohutut segadust ja sunnib elu mõtestama. Teame hulka asju, mis meil on kahekümne vabaduseaastaga kaotsi läinud ja tõenäoliselt ei tule kunagi tagasi. Meie külad on tühjad. Kui mõtlen Suislepa mõisakoolile, kus mina käisin, ja selle ümber olevatele koolidele – Pikasilla, Leebiku, Kärstna – neis kõigis on praegu vaid kümmekond õpilast. Tõenäoliselt pannakse need koolid lihtsalt kinni. Kui mina lõpetasin 1985. aastal Suislepa kooli, siis käis seal koolis 117 õpilast. Maaelust on tänaseks alles umbes üks kümnendik. Kuhu on kadunud üheksa kümnendikku – kes vastaks sellele küsimusele?

Teisest küljest peame tunnistama, et oleme väga õnnelikud ka. Kõik asjad, millest kaua puudust tundsime, on olemas. Ehk inimesed loevad raamatust välja üht võimalust mõtestada Eesti olemust väga suurtes ajalistes piirides. Me kõik tajume, et mingi osa meie müüdist on kas purustatud või kohe kaotsi minemas. Ilmselt see «Lingvistiline mets» konstrueeris selle asemele natuke teistsuguse müüdi. Või õigemini lisas sellele müüdile mõne komponendi, mille kaudu hakkas tunduma, et meie müüt polegi kuhugi kadunud, vaid elab ikka edasi.

«Lingvistilise metsa» esimene pool tekitas minus äratundmise. Aga keskel tundsin mürgitust. Te korrutate, et oleme erilised. Kui palju te raamatus liialdate?

Pigem hoidsin end ikka tagasi! Mõned väited on küll teadlikult hüperboolsed. Aga see on pigem sõnastamise küsimus. Me olemegi eriline rahvas, elame erilisel ajal ja erilisel maal. See veendumus pole minus kahanenud, vaid veelgi kasvanud. Kui  «Lingvistiline mets» korraga läbi lugeda, saab iga inimene sealt mürgituse. See on lehitsemise raamat, millesse tuleb suhtuda kui vitamiini. Kui sa hakkad vitamiini sööma nagu putru, siis see asi lõppebki halvasti.

Kui küsida, kas see raamat on tõsi või mitte, siis puudub selge vastus. Elu on õpetanud, et põnev vale on igal juhul tähtsam kui igav tõde. Sest põnev vale tekitab rohkem mõtteid ja nii viib see ikkagi viimaks tõele lähemale. Raamat on mõnes mõttes kirjutatudki selle pärast, et inimesel tekiks rohkem hulle mõtteid. See on raamatu kõige tähtsam funktsioon.

Käite esinemas, kes on teie publik?

Raamatukoguhoidjad, õpetajad, pankurid, aednikud, tudengid, pensionärid, ettevõtjad... ja laste juures käin ka koolides üsna sageli. Nii palju kui mina ­tean, on seda raamatut üllatuslikult lugenud nii maavanaemad kui professorid. See on mind väga puudutanud, sest ma tõesti ei näinud oma lugejate seas ei vanaemasid ega professoreid. Pigem selliseid natuke kiiksuga inimesi, kes harrastavad teistmoodi mõtlemist.

Mil määral on loengute pidamine teile rahaliselt oluline?

Raha teenimiseks leiab kindlasti lihtsamaid viise. Pigem on see ideoloogiline plaan. Samamoodi, kuidas inimesed mind ära kasutavad, kasutan mina neid. Näiteks äsja oli loeng maaraamatukogu rahvale, rääkisime metsadest, mina rääkisin loo, kuidas ma eelmisel suvel ühel pühapäeva hommikul sõitsin rattaga Välgi metsades ja seal lonkas mulle vastu üks väga väsinud härrasmees, kes oli eksinud ja terve öö metsas veetnud. Aga mis mulle meeldis, et ta polnud oma tohutu suurest mustikakorvist loobunud. Nägu, suu, käed ja vana flanellpluusi rinnaesine olid kõik mustikatest sinised, aga vaat marjasaagist polnud ta loobunud!

Selle peale rääkis üks samast kandist inimene loo naabrinaisest, kes oli metsas marjul olles saanud rästikult nõelata. Loomulikult korjas ta korvi kõigepealt marju täis. Hiljem paistetas käsi üles, pool suve ei saanud midagi teha. Teistele ütles: «No ega ta siis nüüd nii kõvasti ka ei hammustanud!» Vaat see on eestlase kirg marjade järele, see on korilase geen! Kõigelt tuleb end teostada korilasena, alles siis tuleb kõik muu. Sellised lood mulle meeldivad.

Lood on kultuuri tooraineks, need on kümneid tuhandeid aastaid meid saatnud.

Miks tahate eestlasi muuta müütiliseks rahvaks?

Sest me oleme seda. Kui vaadata avara pilguga, siis Eestis on üks väga põnev asi, mida võib üldistada kõikide tillukeste müütide kohta, mida endas kanname. Eestis on võimalik end teostada maagilise inimesena.

Mida see tähendab?

Eesti on ajakaev. Kui vaadata mingeid ajakihistusi, mis Eestis alles on, aga mujalt juba kadunud või kohe kadumas, siis neid on tõesti väga palju. Näiteks kui palju on Mandri-Euroopas veel põlisloodust alles? Või kus elaksid koos hunt, ilves ja karu? Palun väga, 30 kilomeetrit Tartu ülikooli peahoonest Välgi metsades on nad kõik hea tervise juures. Näiteid, kus aeg on Eestis kinni jäänud, on väga palju.

Kui aianurgas jääb eestlasele põlispuu ette, siis ta ei võta seda iial maha, pigem ehitab oma kuuri planeeritust mõne meetri eemale. Sügav animistlik usk, mis on pärit šamanismi aegadest, on ka tänapäeva maailmas ikka veel kuidagi elav. Kui vaadata vanu metsistunud aedu, siis võib kahtlustada, et inimesed ei püga puid seepärast, et neil on lihtsalt raske puul kätt või jalga maha nüsida.

See pole laiskusega seotud?

Ei ole. Eesti on eriline looduslike pühapaikade poolest. Vähestel rahvakildudel on selline mälu säilinud. Hiies me enam ei käi, aga teadmine, kus on pühad allikad, kivid või puud, on säilinud. See ongi tõend animistliku usu säilimisest.

Samas praegune kultuurimuutus on üldse kõige suurem kultuurimuutus eesti kultuuris läbi aegade. Oleme väga palju kaotanud. Aga mulle meeldiks mõelda, et kuna oleme olnud niivõrd rikkad, siis oleme ka pärast paljude asjade kadumist ikkagi endiselt väga rikkad.

Kas keegi on süüdi, et me nii palju oleme kaotanud?

Lihtne oleks öelda, et näiteks Reformierakond on kõiges süüdi. Või Keskerakond. Aga mina seda ei ütle. Suurte kultuurimuutuste puhul peaks olema inimestel jumalik prognoosimise võime. Kõige suurem õnnetus ja šokk eestlastele, kes me kõik oleme maajuurtea, on näha maaelu suremist. Ent elu maal tuleb tagasi suvekodude, mahetaludena, aga mitte kunagi sellisena, nagu meie seda mäletame.

Mis on Eestis erilist?

Eesti on ühest otsast väga vana ja arhailine ja teisest otsast innovaatiline ja elujõuline. See näitab, et meil on ikka veel piisavalt elujõudu. Ühelt poolt oleme korilased ja animistid, teisalt aga e-riik. Eestis on säilinud väga võluv mosaiiksus. Näiteks võiks ju küsida, kus on veel Euroopas riike, kus igal inimesel oleks oma mets? Eestis on.

Hiljuti jalutasin Laulasmaa kandis ja pea iga teeotsa tähistas kiri «Eramaa» või «Võõras, ära tule».

Minu jaoks on see ka hirmutav. Sellised märgid näitavad, et maailm on muutunud vaenulikuks. Kõigele vaatamata tooksin siin positiivses mõttes välja RMK ehk siis Eestis on väga palju riigimetsa ja iga inimene saab siin teostada iidset põhjala inimese igameheõigust – minna metsa, teha lõket, püüda kala.

Raamatust jäi kohati mulje, et te halvustate kultuuri.

Halvustamine pole täpne sõna. Pigem võitlen kultuuriga. Kui inimene elas koos väikese hõimuna, siis kõik meie kultuurinormid ja kaitserefleksid on ju pärit n-ö neandertallaste ajast. Inimesel oli kunagi eluliselt vajalik kõike teada, tal oli vaja kõiki laule ja jutte osata, tunda ravimtaimi. Kultuur oligi inimene. Mõnes mõttes oleme säilitanud samad mudelid, aga üritame nendega arvutiajastul hakkama saada. Me ei suuda hakkama saada infoga, mida maailm meile praegu pakub. See puudutab ka kõige positiivsemaid näiteid, olgu see muusika, kirjandus või film.

Kas pole parem natukenegi lugeda?

Seda küll. Aga küsimus on selles, kuidas üldse see õige raamat üles leida. «Metsiku lingvistika» (Mikita eelmine raamat – H. S.) läbivaks teemaks oli võitlus kirjaga, alates selleni välja, et võib-olla eestlastele sobiks ülepea paremini piltkiri, sest oma korilasehinges ei saa me kuigi hästi ladina alfabeediga hakkama. Kiri tekkis suuresti kirikliku liturgia kõrvalsaadusena. See on kirjasüsteem, mis eeldas kõvasti ette lugemist. Pärast seda, kui inimene õppis vaikselt, silmadega lugema, süvenes vastuolu aju võimekuse ja infokoguse vahel. Tegelikult peaksime vist piltkirjale uuesti üle minema.

Või siis kõvasti lugema?

Ei. Vastupidi, kui loeme kõvasti, siis loeme veelgi aeglasemalt. Internetiajastul hakkama saamiseks on meil vaja lugeda palju kiiremini.

Seepärast suhtleme arvutis naerumärkide ja teiste emotikonidega?

Absoluutselt. Me olemegi teinud väikese sammu piltkirja suunas.

Arvatakse,  et selline lihtsustamine on ühiskonna mandumise märk.

Vaidleksin vastu. Inimene on tegelikult üpris tark. Ta lihtsalt loob maailmas hakkama saamiseks vaistlikult uue strateegia.

Mina ei ole seda meelt, et lühikeste tekstide eelistamine näitab mandumist. Pigem on tegu ümberkohanemisega. Tänu Gutenbergi leiutatud trükipressile polnud 500 aastat keegi sisuliselt kirja innoveerinud ja kirjasüsteem oli meeletult ajast maha jäänud. Kui tulid arvutid, said inimesed esimest korda hakata ise kirja muutma – ja nad muutsid seda. Inimestes on metsik keelevõime säilinud, kuid me ei arenda seda välja, sest keegi ei õpeta meile seda.

Teie lapsena lasteaias ei käinud, vanemad lükkasid teid hommikul uksest välja, et mine mängi õues, ja õhtul tulite metsast tagasi. Olete öelnud, et üksinda looduse keskel kasvamise kogemus aitaski välja arendada teil mitmiktaju. Aga kui te oleksite kasvanud Lasnamäel?

Ma ei suuda üldse ette kujutada, et mu lapsepõlv oleks möödunud linnas või mere ääres.

Mis teil mere vastu on?

Olen tüüpiline lõunaeestlane, kes unistab metsast. Mind on tagantjärele tublisti nuheldud, ja õigusega, et ma vastandan lõunaeestlasi põhjaeestlastele. Teen seda seepärast, et ma lihtsalt tunnen Lõuna-Eestit paremini.

Mere suhtes on mul lihtsalt liiga suur respekt. Ma ei tunne seda, ma ei julge merest rääkida. Meri ajab mulle hirmu peale. Hiiumaa ja Saaremaa on minule sama abstraktsed kohad kui Hongkong või Washington. ­Tean küll, et need on olemas, aga ma ei kujuta üldse ette, mida tähendab näiteks elada rannakülas. Mul oleks hirmus hea meel, kui keegi kirjutaks samasuguse raamatu merest, nagu mina kirjutasin metsast. Arvan, et oleksin selle raamatu suurim fänn.

Ajaloolane Marek Tamm arvas, et teatava regulaarsusega vajavad eestlased rahvusromantilist ideed, tõuget. Oli Oskar Loorits, siis Lennart Meri ja nüüd teie. Kuidas tunnete end selliste meeste kõrval?

Sellise võrdluse peale saab tulla üksnes Marek Tamm! See võrdlus läheb nüüd küll skaalast välja, ma kardan. Muidugi võib igasuguseid müüte välja mõelda, siis jõuame Vanaisani taevas ka välja. Kui mõelda, et kust üldse eesti rahvas pärit on, siis Kalevipoja vanaisa oli ju ka taevast pärit. Selles mõttes oleme kõik natuke taevalikku päritolu, meil on hirmus jõud sees. Iga rahvas vajab müüte. Aga mina pole tulnud eesti rahva müüti uueks looma, sellest on minu südametunnistus puhas. Kõige parem oleks kokku leppida, et see on maaväliste jõudude teene.

Usute maaväliseid jõude?

Rohkem usun maasisestesse jõududesse. Kui eestlaselt küsida, kas ta usub jumalat, siis ta üldiselt vastab, et ei usu. Kui küsida, kas ta on usklik, siis pigem vastab, et jah, on. Aga kui küsida nüüd kolmaski küsimus, et mida sa siis usud, siis on vastus nii segane, et mitte keegi ei saa sellest mõhkugi aru.

Nende küsimuste abil saab päris hästi teada, kas on tegemist maalt pärit eestlasega või mitte. Kohmetus, mis inimeses tekib siis, kui ta peab oma usku väljendama, on eestlasele erakordselt tüüpiline. Olen üsna tüüpiline eestlane. Mulle meeldib eestlase tüüpvasteks mõelda Ivari Padarit. Siin ma ei pea silmas tema poliitilisi vaateid, pigem olekut. Kui talle europarlamendis ülikond selga tõmmata, sulandub ta seal massi. Kui ta müüks Lindora laadal seajalgu, siis ta sulanduks ka massi. Nii kaua kui suudame teha ivaripadarit, on kõik hästi. Eestlase kohanemisvõime on võimas.

Kas pole silmakirjalik selline mitmenäoline olla?

Ei. Ma ei arva, et tuleks viimane savikruus puruks lüüa ja minna metsa ja juua pihust allikavett. Eestlase ja eesti kultuuri kestmise maagia on selles, et me parema käega ehitame Skype’i ja geenivaramut ja pahema käega korjame mustikaid ja pohli. Siis me jääme ellu ja oleme elus ka 300 aasta pärast.

Mis on teie lemmikmarjad?

Pohlad. Sest verivorsti süüakse pohlamoosiga. Teen ettepaneku, et pohl võiks olla Eesti rahvusmari. Pohl on üks esimesi marju, mis pärast jääaega meieni jõudis. Me korjame neid rõõmuga senini, ja mis on eriti kihvt, et kui manustame pohlamoosi verivorstiga, mis on tegelikult pärit mõisaköögist, siis kohtub seal väga vana animalistlik maailm saksa kultuuriga. Verivorst pohlamoosiga on tõepoolest omamoodi eesti kultuuri sümbol.


Kulka aastaauhinnad 2013

•    Ilukirjanduslik proosa: Andrus Kivirähk «Maailma otsas: pildikesi heade inimeste elust»

•    Luule: Triin Soomets «Asjade omadused»

•    Näitekirjandus: Mart Aas «Äralennuväli»

•    Esseistika: Ilmar Vene «Irooniline kolmainsus Hando Runneli mõtlemisviisi taustal» ja «Kaugenemised: täheldusi Karl Ristikivist»

•    Vabaauhind: Valdur Mikita «Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi»

•    Laste- ja noorsookirjandus: Anti Saar «Kuidas meil asjad käivad»

•    Venekeelsete autorite kirjandusauhind / proosa: Andrei Ivanov «Harbini ööliblikad»

•    Venekeelsete autorite kirjandusauhind / luule: Igor Kotjuh «Eesti disain»

•    Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde: Veronika Einberg  Boriss Akunini «Must linn», Andrei Ivanovi «Harbini ööliblikad» ja Mihhail Šiškini «Kiri sinule» vene keelest

•    Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde: Jean-Pierre Minaudier Andrus Kivirähki  «Mees, kes teadis ussisõnu» prantsuse keelde

•    Artikliauhind: Katre Talviste «Luuletusi loomadest»

Tagasi üles