Kartmatu viiuldaja

Tegi ära: Natalie Vinnitskaja unistuseks oli luua oma estraadiorkester ja see on nüüd tehtud. Dirigent on Igor Jermakov. Foto: Erakogu

See lugu õpetab, kuidas kõik on võimalik, kui vaid väga tahta. Muusik ja muusikapedagoog Natalie Vinnitskaja tahtis estraadiorkestrit, ja saigi.

Pärast viiuli eriala lõpetamist muusikakoolis sai noorest narvalannast Natalie Vinnitskajast Georg Otsa nimelises muusikakoolis Ines Rannapi õpilane. Neiu proovis ka teatri- ja muusikaakadeemiasse, kuid mõistnud, et siinne tase jätab soovida, lõpetas ta konservatooriumi ja õppis produtsendiks hoopis Peterburis. Elu viis ettevõtliku piiga aga hoopis Moskvasse.

Nataljal oli nimekiri 27 orkestrijuhist, kellele ennast viiuldajaks pakkuda. Samas hoiatati: eestkostja või altkäemaksuta on viiuldamine mõne tuntud idanaabri orkestri koosseisus küll mõeldav, aga sel juhul kulub enne 20 aastat. Hoiatati veelgi, et kui balletiteatris poetatakse rivaalide balletisussidesse kive või herneteri, pannakse trepil «kogemata» jalg ette, aga ikka nii, et sa sealt alla kukud, siis orkestris võidakse sul pillikeeled salaja ära lõhkuda.

Valinud juhuslikult esimese telefoninumbrina Nikolai Hurgini – filharmoonia kammerorkestri dirigendi – oma, ei suutnud too uskuda, et helistajaks on Rein Rannapi ema õpilane, tagasihoidlik tüdruk Tallinnast, kes metropolis kanda kinnitada tahab. Selgus, et tutvused maksavad rohkem kui raha – Hurgini toakaaslaseks olnud ju ülikoolipäevil just Rein Rannap, keda kaaslased sakslaseks kutsunud.

Nii oligi Vinnitskaja peagi orkestriproovi oodatud. Ainult et algul oli tema päralt kaugeim pult dirigendist. Lihtsalt sellepärast, et vanu olijaid vähem ärritada. Mida proov edasi, seda lähemale Natalja orkestrijuhile nihkus, ehkki viltuvaatamist tunnetas ta iga keharakuga.

«Mind toodi teistele pidevalt eeskujuks, sest Venemaa venelastel on teistsugune temperament. Nad mängivad ka Bachi ja Mozartit nagu Tšaikovskit, aga Euroopa muusikat tuleb mängida vaoshoitumalt,» räägib viiuldaja, kel tuli tihti esineda kuulsas Tšaikovski-nimelises kontserdisaalis.

Ometi tunnetas Vinnitskaja, et Moskvasse ta ei sobi. Tal lihtsalt polnud harjumust päevast päeva elektrirongi sisenedes endale käte või pillikastiga teed teha või rongist hoopis maha jääda, kui liiga kauaks ligimesi aitama jäid. Pealegi oli see linn juba toona lihtsalt liiga kallis.

Nii naasiski ta Eestisse. Töötas Rootsi vahet kurseerival laeval, läks mehele armeenlasest pianistile ja heliloojale Andranik Kechekile, kellega lõi Tallinna Improvisatsioonikonkursi ja kirjutas tandemina muusikat nii etendustele kui ka filmidele, tegutses Narva Eesti-Ameerika ärikolledžis eesti keele õpetajana… Eesti keele sai ta, muide, täiesti selgeks just Otsa-koolis, sest õpetajad lõpetasid venekeelsete õpilastega pärast esimest poolaastat vene keeles suhtlemise. Keel sai nii selgeks, et naine kõneles Narvaski emakeelt aktsendiga.

Uuel sajandil lõi Vinnitskaja oma peoagentuuri, mis korraldas ka asutuste suvepäevi ja uusaastapidusid, konverentse, pulmasid jmt, eesmärgiks oma unistuse teostumise nimel raha koguda – ja tema unistus oli luua estraadiorkester. Midagi sellist, nagu oli aastaid Eestis juhatanud maestro Peeter Saul. «Mõistsin, et kui ise ei tee, ei tee seda keegi,» ütleb Vinnitskaja.

Esimest korda astus uus orkester lavale, kui Natalie Vinnitskaja mullu oma 20. lava-aastat tähistas. Tõsi, tegu oli siis väikese, kümne pillimehega orkestriga. Nüüd on orkestriliikmeid rohkem, mõni neist varem Sauli orkestriski töötanud.

Kõik sai hoo sisse tänu juhusele, nimelt pidi Vinnitskaja kord linnadevahelise liinibussiga kaheksat trummi transportima. Bussis märkas naine, et teda jälgib tähelepanelikult üks reisija – tuttav astroloog, kelle tütar, kes just Milano konservatooriumit ooperilauljana lõpetamas, kurtnud, et Eestis pole võtta orkestrit, alati peab fonogrammi saatel esinema.

Tulemus: paar nädalat tagasi esines Nokia kontserdisaalis täissaalile Natalie Vinnitskaja estraadi- ja sümfooniaorkester, solistideks Venemaa bariton Jevgeni Kungurov ja bussis kohatud tuttava tütar Marina Morozova Itaaliast. Publik, kinnitab Vinnitskaja, on orkestri repertuaarist lausa sillas, sest lisaks Raimond Valgrele esitatakse klassikat, juudi ja vene rahvamuusikat ning meloodiaid Muslim Magomajevi, Frank Sinatra, Georg Otsa, Charles Aznavouri jt repertuaarist, mis kõik on arranžeerinud Jaak Jürisson. «Meil puudub isegi konkurents,» rõõmustab kollektiivi juht.

«Tahan öelda, et elus tuleb teha kõike ausalt ning mitte karta raskusi – neid kartes ei astu sa sammugi,» sõnab Vinnitskaja elutargalt ja palub edasi öelda tänusõnad Kasahstani aukonsulile Eestis Carl-Jüri Pihtile, kes orkestrit rahaliselt toetanud.