In memoriam Andres Tolts
8. oktoober 1949 – 18. märts 2014
Perfektsionisti lahkumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub uskumatu, et meie hulgas pole enam Andres Toltsi. Alles kohtusime tema näituse avamisel, kus ta rääkis ka oma infarkti üle elamisest. Tundus, et kõik sai korda – ta oli reibas ja viskas nalja ainult talle ainuomasel kombel. Eks ta oligi parasjagu irooniline tüüp koos oma musta huumoriga. Igal juhul temaga igav ei hakanud, olgu siis nalja visates või kunstist rääkides.
1960. aastatel oli ta parasjagu hipi ja kuulus radikaalsesse ERKI popkunsti rühmitusse SOUP’ 69, tegi vaimukaid kollaaže («Kool ja laulupidu», «Seal, kus algab loto» jt) ja installatsioone, kuigi ise oli ta õppinud tööstuskunstnikuks ehk disaineriks. Edaspidi pühendus ta maalikunstile. Ka siin lõi välja tema disainerlik koolitus, ja seda peenelt väljatöötatud esteetilises lähenemises. Teda huvitasid marmori tonaalsus ja faktuurid. Oma maalides oli ta täiuslik perfektsionist. Ta koostas ja kujundas ka ajakirja Kunst ja Kodu, pea igal aastal oli tal isikunäitus, lisaks näitused välismaal.
Raske on öelda, kas Toltsi maalid vastavad maalikunsti etalonidele, kuigi nad on tehtud maalile omastes tehnikates. Minu jaoks on nad pigem kontseptuaalsed objektid tasapinnal. Teda huvitas kõik tehislik – ka loomi maalis ta topiste või reprode järgi. Tolts oli äärmiselt ratsionaalne ja intellektuaalne kunstnik, erilistele emotsioonidele ja impressioonidele siin ruumi ei jagunud. Eks ikkagi lõi välja disaineri haridus. Ja siis veel tema huvi marginaalsete tööstusobjektide vastu. Sealt leidis ta kummalisi ehitisi kusagilt linna ääremaadelt, mis tema käe all omandasid metafüüsilise tähenduse. Loodusliku ja tehisliku kooseksisteerimine oli tema loomingu üks põhiteemasid.
Sõber ja mõttekaaslane oli talle Ando Keskküla – nüüd pole kumbagi. Omal ajal moodustasid nad lahutamatu skandaalse paari. Paratamatult tuli vananedes taltumine ja õnnelik kooselu Mare Vindiga. Kuid seesama kergelt irooniline huumor ei kadunud kusagile.
Usun, et me kõik hakkame Andresest puudust tundma. Postuumselt esineb ta veel värske maaliga kunstnike liidu aastanäitusel. Sellise inimese ja kunstniku lahkumisest on ääretult kahju.