/nginx/o/2017/07/10/6880017t1haf64.jpg)
/nginx/o/2014/03/19/2903756t1hfd74.jpg)
Münchenis toimus 12.–18. märtsini ehtekunsti kõige olulisemaid ja suuremaid rahvusvahelisi näitusi – Müncheni «Schmuck 2014».
Paap ja Veenre ehtemekas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1959. aastast korraldatav «Schmucki» näitus hõlmab nii üliprestiižset kuraatorinäitust kui selleks ajaks ajastatud tohutut hulka Müncheni näitusepaikades või nendeks kohandatud ajutistel pindadel toimuvaid ehtenäitusi, kus püüavad oma loomingut ainult mõne päeva jooksul maksimaalselt tutvustada nii nimekad kunstnikud kui ka alustajad ja tudengid.
Tänu professor Kadri Mälgu initsiatiivile on EKA ehte- ja sepakunsti osakonna üliõpilased ning noored Eesti ehtekunstnikud viimasel kümnendil «Schmuckist» üldiselt aktiivselt osa võtnud, sel aastal oli väljas siiski vaid kahe eesti professionaalse kunstniku tööd. Kristi Paabi neli ripatsprossi valis oma kuraatorinäitusele Kopenhaagenis töötav norra kultuuriajakirjanik ja kunstiajaloolane Jorunn Veiteberg.
Kuraator tegi oma valiku 552 pakkumise hulgast 43 maalt, valides väljapanekusse 66 autorit 25 riigist. Kuigi pressiteade nimetas esinejaid kullasseppadeks, polnud seekordses valikus materjalist lähtudes traditsioonilise kullassepakunstiga palju tegemist. Kuid küsimus pole niivõrd materjalis, kuivõrd kuraatori maitses. Olles näinud sel sajandil nelja
«Schmucki» (viimati 2011), ütleksin, et tänavuse kuraatorinäituse kontseptuaalne ja funktsionaalne tase oleks võinud olla märksa kõrgem. Veitebergi valikut iseloomustas rohke kolorism, depressiivsus ja suur formaat, puidu, polüestri ja tekstiili kasutamine ning üldilmelt meenutas näitus new age’i, öko ja kitši segu. Selle taustal mõjusid Paabi messingkinnitustega ploomi- või kirsikividest prossid vägagi stiilselt ja esteetiliselt ja – kantavalt.
Eesti kui Euroopa juhtivaid ehtekunstimaid oli «Schmuckil» siiski pildil. Kummalisel kombel polnud sinna näiteks pääsenud ükski Portugali kunstnik, kuid võrdlusena esindas ka muidu alati populaarset Hispaaniat ainult üks juveliir. Kahasse rootsi kunstniku Märta Mattsoniga korraldas personaalnäituse Tanel Veenre. Nende installatiivne projekt «Never odd or even» Sylvia Katzwinkeli projektiruumis 84GHz (kunagi toimus seal rühmituse F.F.F.F näitus, kelle liige on ka Paap) ja prossinäitus Kunstgiesserei Münchenis tõlgendas visuaalselt ja ka verbaalselt palindroomi ja peegeldusefekti. Merihobud Veenrel ja liblikad Mattsonil sobisid kujundina siin ideaalselt. Ühendades morbiidsust, veidrust ja kitši, on Veenrel tulemuseks väga täpselt konstrueeritud elegantne camp, aga ka mõnesugune Wunderkammeri eksponaat, mis kõige muu kõrval demonstreerib kahtlemata autori suurepäraseid tehnilisi oskusi.
Kuid eesti ehtetudengid peaksid end ise palju aktiivsemalt «Schmuckile» pakkuma, häbeneda pole neil midagi.