/nginx/o/2014/03/20/2905572t1h7698.jpg)
Tunnistan ausalt, et võimalus veeta õhtu ligi neljatunnist «Fanny ja Alexandri» etendust vaadates ei tundunud just kõige kutsuvamana, arvestades ka asjaolu, et Vanemuisel pole õnnestunud viimastel aastatel elamusterikkaid lavastusi välja tuua. Kuid seda suurem oli rõõm ning kergendusohe, kui kolmanda vaatuse lõpuks polnud igavus kordagi kimbutama tulnud, vastupidi, Mäeots on suutnud Bergmani unustamatust loost luua igati kaasaelamist väärt lavastuse.
Loomulikult on Bergmani julmusega pikitud perekonnadraama juba iseenesest piisavalt köitev, kuid tugev tekst ei garanteeri alati parimat lavalist tõlgendust. Pigem on hea alusteksti puhul vaataja ootused suuremad ning pettumus selle võrra kergem tulema. Seetõttu ei vaadanud ma targu Bergmani filmi üle, muidu oleks ehk suurmeistri nägemus hakanud laval toimuvat liialt segama, meel ahnelt paralleele ja võrdlusmomente otsima.
Koomiline Sepp
Mäeots kujutab oskuslikult Ekdahlide düsfunktsionaalse, ent ühtehoidva perekonna muretust, nende lõbu- ja elujanu, väikseid rõõme ja talutavaid hingehädasid. «Fanny ja Alexandri» stseenid on liikuvad, kilkavad ja tegevuserohked, ei ole sellist kaks kätt töllakil dialoogi vahetamist, mida viimasel ajal eesti teatri lavalaudadel tihti ette tuleb. Vaatajale antakse aega, et perekonnaga tuttavaks saada, et neid armsaks pidama hakata. Seejärel seotakse tegelased tasaselt ja hiilivalt kannatuste ahelaga, millest väljarabelemine on vaatamata teel ette tulevatele raskustele isegi süütunnet põhjustavalt humoorikas.
Kuigi «Fanny ja Alexander» peaks tekitama kõige suuremat kaastunnet nimiosaliste suhtes, siis tagantjärele mõeldes tundub üha rohkem, et esile kerkib hoopis piiskop Vergeruse lugu. Mait Malmsteni keerulise siseeluga tegelaskuju ei lase ennast vaatamata oma jõhkratele toimimisviisidele vihata. Vergerus on osav manipulaator, kes meelitab enda rüppe noore ja üksildase lesknaise (Ragne Pekarev), et seejärel paljastada oma puritaanlik ning kõigutamatu pale, mille üheks väljendusviisiks on ka näiteks lapsepeks. Kuid Malmsteni mängust võib tajuda, et sellise olemuse taga peitub hirmunud, ebakindel ja abitu inimene, kes ei saa oma tunnetega hakkama ega oska ennast väljendada muud moodi kui kalleid inimesi hävitades. Tema hinge matab lõõmav valuleek, mis muudab ta talumatult inimlikuks.
Selle taustal mõjub traagiline lõpplahendus ehk liigagi halastamatuna.
Teine meeldejäävam roll on Ott Sepa jooma- ja naistemees Gustav Adolf, kes lisab tõsiste toonide tasakaalustamiseks lavastusse koomikat. Sepa tegelase puhul on keskendutud tema väliste joonte rõhutamisele, ent ülevoolavalt žestikuleeriva, lärmava ja veiderdava tüübi taga näeme meest, kellel on hea süda ja kes soovib oma perele ometi ainult parimat.
Huvitava dilemma tekitasid Elina Pähklimäe rollid – kord näeme teda sõbraliku ja rõõmust rõkkava lapsehoidja Majna, kord kalgi Henrietta Vergerusena. Võib-olla on asi tegelaste erinevuste niivõrd suures vastuolus ja ühest rollist teise hüppamise kiiruses, kuid nähtud etenduses mõjus Maj siiralt lõbus rollilahendus usutavamana kui Henrietta kange jahedus.
Tähelepanuta ei saa jätta nimiosade olulisust. Lapsnäitlejate jaoks on see kindlasti paras katsumus niivõrd pikkades etendustes kaasa mängida, samal ajal peaaegu igas stseenis kohal olles. Nende mäng aga väsimuse märke ei ilmuta. Ka pingeline stseen lavastuse lõpus, mil Alexander kohtub iseäraliku Ismaeliga (Priit Strandberg), on täis hõõguvat elujõudu.
Häid osatäitmisi on lavastuses veelgi. Näiteks jättis sügava mulje Liina Tennosaare ja Aivar Tommingase tegelaste helge mineviku meenutamise stseen. Pekarevi Emilie, kes lavastuse alguses on kergelt tüdinud, kalkuleeriv ema ja abikaasa, tekitab esialgu pisut võõristust, kuid lavastuse teises pooles on näha tegelase arengut – temast saab oma õiguste eest seisev kartmatu naine, kelle eluvõitlust publik hinge kinni hoides jälgib.
Pole ühtlaselt hea
Samas ei olnud trupi tase ühtlaselt hea, mõningates rollides on tunda vajadust süvenemise-arenemise järele. Näiteks Carli (Riho Kütsar) ja Lydia (Maria Kallaste) karjuv suhe mõjus liiga eemaletõukavalt. Need tegelased vajaksid nüansseeritumat lähenemist, et vaatajat köita.
Kammerlikele lugudele vahelduseks on värskendavalt lavale toodud suur osa Vanemuise trupist, igasuguste kõrval- ning taustategelaste rohkus muudab üldpildi kirjumaks, tekitab melu, luues ooperliku või operetliku mulje. Ka mitmekesine kujundus (Kristiina Põllu), ruumikasutus ja kaunid kostüümid (Gerly Tinn) muudavad selle mastaapsemaks. Vähe on lavastusi, mis tänapäeval Vanemuise juugendlikus väikses majas kohatuna ei mõju, kuid «Fanny ja Alexandri» liuglevalt laiahaardeline lavamaailm sobitub sinna täielikult.
Teater
Ingmar Bergman
«Fanny ja Alexander»
Tõlkija Ülev Aaloe, dramatiseerijad Ain Mäeots ja Ülev Aaloe
Lavastaja Ain Mäeots,
lavakujundaja Kristiina Põllu
Osades Mait Malmsten, Liina
Tennosaar, Margus Jaanovits jt
Esietendus 1. märtsil Vanemuises