Jälle üks küüditamisefilm, kirjutab kellegi virk käsi juba kommentaariks. No kaua me ometi kannatame ja oma kannatusi eksponeerime, lisab teine. 26-aastane režissöör Martti Helde, kelle film «Risttuules» jõuab nädala lõpus meie kinoekraanidele, pole sellega nõus.
«Jah, holokaust, see olla võis veits raske, ja pisut tüütu Rwanda genotsiid. Mõni lennuk müksab maja? Naerda laske! Õiged kannatused ometi on siin.» Kas tuleb tuttav ette?
Ikka. Meil oli film pooleli, kui «Tujurikkuja» selle lauluga välja tuli.
Ja…?
Kui te tahate teada, kas see puudutas mind, siis aus vastus on, et terake ikka, aga ainult sel põhjusel, et ma võtsin siis kõike teemasse puutuvat väga isiklikult. Aga et see iroonia oleks mind haavanud, seda küll mitte. Pealegi olid nad selleks ajaks juba teinud oma kuulsa küüditamise-nalja.
Võtsin ja võtan seda siiani nii, et Eesti ühiskond on jõudmas lõpuks sellesse järku, kui võib hakata iseenese, oma ajaloo kõige valusamate seikade üle ka nalja tegema. Eneseiroonia on terve ühiskonna tunnus.
Teie nalja ei viska, teete hoopis süngevõitu filmi meie kannatustest ajal, kui üha enam on kosta juttu, kas me pole oma kannatamisega, õigupoolest selle pideva rõhutamise ja iseenesest ohvri tegemisega juba liiale läinud. Müts maha!
Aitäh! Kõigepealt, teema on sünge küll, aga film mitte. Me ise nimetame seda kurbilusaks. Võtsime sihiks, et üritame pigem depressiivsust, mis on sellise teema puhul nagunii vältimatu, ohjeldada. Naturalismi asemel otsisime kujundeid, mis tekitaksid õige tunde, mitte ei näitaks otse.
Mis puudutab kannatamist, siis minu kannatuste karikas täis ei ole, kuigi ma saan aru, et kellelgi on. Selles võis veenduda juba siis, kui võtete ajal ilmusid esimesed artiklid ja nende kommentaaridest jäi kõlama, et miks me peame jälle üht küüditamisefilmi tegema.
Mina arvan vastupidist: filmikunst ei ole meie kannatuste karika täitmisega õieti veel tegelenudki. Me ei saa rääkida üle ääre ajavast karikast enne, kui ühiskonnas pole võimalik küüditamise teemal vabameelselt mõtteid vahetada. Liiga tihti puhub veel mõni saade või arvamusartikkel või kommentaarium lõkkele valusa leegi.
Näiteks?
Mis juhtus, kui «Tujurikkuja» tuli välja kas või sellesama küüditamise-sketšiga? Puhkes plahvatuslik diskussioon, kired lõid lõkkele, kõigil oli eri arvamus ja seisukoht. Järelikult on see teema ikka veel tabu, mis näitab, et üleminekuperiood on pooleli.
Selgelt tuleb välja, et on noorem põlvkond, kes vaatleb eestlaste traagikat distantsilt, ja vanem põlvkond, keda see on vahetult puudutanud. Need kaks maailma on võrdlemisi erinevad. Näiteks olen korduvalt kohanud vanema põlvkonna reaktsiooni, et nii need asjad ei olnud nagu «Risttuules». See ei ole ajaloo detailne ümberjutustus, vaid näitab, mida on traagiline ajalugu meie rahva ja inimestega teinud.
Meie film on tegelikult mõeldud sillana, mis aitaks seda lõhet ületada, et viia teema juba järgmisele tasandile. See on austusavaldus, mis peaks sellest «üle ääre ajavast» kannatuste karikast just ühe sõõmu vähemaks võtma, mitte sinna midagi juurde valama.
Seda ei ole eriti tehtud ja seda ei ole teinud just noorem põlvkond. Kahjuks! See põlvkond, kes suudaks ja peakski vaatlema asju objektiivsemalt kui meie vanavanemad. Kes suudaks võtta meie kuklas vasardava ängi, kannatuse ja raske ajaloo ning valada need uutesse kunstilistesse vormidesse.
Nagu «Risttuules» seda teeb?
Just! Meile oli see vormikatsetus üks olulisemaid elemente loo kõrval. Me tahtsime anda midagi oma vanavanematele, oma rahvale. Me tahtsime seda teha nii, et film jääks inimestele hinge. Sellepärast otsustasime, et kõik ligemale 700 näitlejat ei liiguta filmis peaaegu kordagi. See liikumatu maailma idee tulenes küüditamisest endast. Üks esimesi küüditatute kirju, mida lugesin, arutles aja peatumise üle, justkui jäänuks küüditamisööl aeg seisma.
Mis te «Puhastusest» arvate, filmist just?
Minu silmis on see liiga üheplaaniline. Kannatusi ja vägivalda esitatakse üks ühele, selle taga ei ole psühholoogiat. Kannatus kannatuse enese pärast. Tegime sel ajal oma filmi ja mulle oli suur kergendus, et see ei tule samasugune. Välismaal võib see toimida, aga eestlaste peal ei toimi. Eestlane otsib juba midagi muud, midagi sügavamat. Midagi, millel on olulisem sõnum ja mõte. Eestlane ei taha enam sellist vägivalda näha.
Kas te olete nõus, et meid, eestlasi, iseloomustavatki selline unikaalne kannatamise kultuur? Et meile vaat et meeldib kannatada?
Kas nüüd meeldib, aga … Huvitav lugu on sellega jah. Võimalik, et just kannatused hoidsid eestlasi erksana nii Nõukogude okupatsiooni ajal kui ka kohe pärast seda 1990ndatel, mil hakati riiki üles ehitama. Oli, mida kiruda ja mille pärast kannatada. Nüüd, kui me oleme vaba riik ja hakkame titepükstest välja kasvama, pole enam seda suurt ühendavat kannatust, pole, kuhu pürgida. Vabadus on, Euroopa Liit on, NATO on… Nii me hakkamegi kiruma teineteist, õõnestades sedasi iseenda jalgealust.
Siunata saab ka valitsust ja poliitikuid.
Sellega ongi viimasel ajal liiale mindud. Otsime vigu sealt, kust ei peaks. See on ohtlik. Sellepärast see kannatuste asi – kole küll öelda – on pikas perspektiivis võib-olla ka hästi mõjunud. On meid edasi viinud ja kasvatanud tugevaks rahvaks.
Äkki on see hoopis alaväärsuskompleks?
Ka seda. Minu meelest on see postsovetliku ühiskonna loomulik osa: me tunnemegi alaväärsust, ja see on okei. See on ravitav, aga selleks kulub aega. Jama on alles siis, kui see on saja aasta pärast ikka veel nii.
Kui sügavalt see veel teie põlvkonnas istub?
Vähem kui teie omas, aga istub. See on emapiimaga kaasa antud. Eneseuhkus on meil madal ja alahoidlikkus suur, just välismaal lööb see välja. Kodumaal oleme kõik suured mehed.
Vaadake, kuidas eestlane alati kõigega lepib. Kui britt ja eestlane saaksid restoranis sama söögi, näiteks supi, ja kui see oleks liiga soolane, sööks eestlane selle vaikides ära, britt aga lööks ilmselt lamenti ja saadaks supi tagasi. Eestlane kiruks restorani pärast veel pikalt ja ilmselt oma jalga sinna enam ei tõstaks. Britt seevastu saaks pärast lamenti uue supi ja pärast restoranist lahkumist poleks tal juhtunu meeleski.
See, et me end ainult kirudes välja elame, meid pikas perspektiivis edasi ei vii.
Te olete alles 26-aastane, seda filmi hakkasite tegema 23selt. Kas vara ei ole nii nõudlikuks teemaks?
Noored ei pea tegema noortefilme ja vanad vanade omi! «Te olete liiga vana, et mängida,» ütleb ühiskond vanadele. Noortele aga: «Ärge mõelge nii tõsistele teemadele, vara veel!» Kõlab ju imelikult? Ei ole olemas eakohast teemat, sest vastasel juhul ei oleks justkui sünnis teha vanadel ka lastefilme ...
Ainus, mis loeb, on hingelise sideme olemasolu. Et sa süttid mingist teemast või materjalist. Vanus ei tunne sel juhul piire või ühiskondlikke ootusi.
Kust see teie puhul tuleb?
Lapsepõlveradadelt. Minu vanaisa oli vangilaagris ja ma kasvasin nende lugudega üles. Ta rääkis mulle sõjast, laagrielust, küüditamisest, just tema õpetas mind ajaloost lugu pidama. Võib-olla jõudsin ma just sellepärast «Risttuuleni», et tahtsin veel rohkem teada. Vanaisa suri 2009. aastal. Kuna ma temalt enam küsida ei saanud, proovisin ise reaalsust taastada.
Kui ma pärast juba ise kõiki neid küüditamise lugusid lugesin, meenusid mulle kogu aeg mingid pildid, mida vanaisa oli lapsepõlves rääkinud. Seda tunnet, kuidas ta seda tegi ja mida mina tundsin, olen üritanud ka filmi panna.
Kes teie vanaisa oli?
Pärnu kirikuõpetaja, tema nimi oli Laas (Laas Helde teenis Pärnu metodisti kogudust aastail 1967–1983 – TT). Verinoorelt läks sõtta. Rindel kaotas ühe jala. Pärast vangilaagrist vabanemist õppis Moskvas, tuli tagasi ja hakkas kirikuõpetajaks.
Tema tugevus – see huvitas mind kõige rohkem. Kust ta küll selle meeletu jõu võttis? Kuidas on üldse võimalik, et sa oled selliseid asju läbi elanud ja suudad ikka olla nii eluterve, naljagi visata.
Kui me filmi ette valmistasime, käisime ka 11 küüditatul külas ja salvestasime nende mälestused. Tõdesin, et nad on kõik sellised, meeletult eluterved, energilised ja teotahtelised. See mõjus mulle tohutult positiivselt. Peategelane Erna on ju meie filmis ka seda tüüpi, vaatamata kõigile nendele õudustele, mis temaga juhtuvad. Eestlase elujõud?
Naljal, milles välismaalane küsib, miks me küüditamise ajal politseid ei kutsunud, on juba pikk habe. Kui palju teab aga küüditamisest meie enda verinoor põlvkond?
Kardan, et mitte eriti palju. Kooliharidus on meil paraku praegu selline, et küüditamine võrdub Siber võrdub nälg, ja kõik. Äärmisel juhul teatakse aastaarvu, aga kuidas süsteem toimis, miks seda tehti ja mis nende inimestega juhtus, sellest puudub ülevaade. See on lihtsalt üks väike Eesti ajaloo peatükk paljude teiste kõrval.
Sealt tulebki, et kui sul pole teemast ülevaadet, aga ühiskonnas sellest kogu aeg räägitakse, siis ajab see vihale, ütledki, et on kõrini, et ei saa aru. Ega hakkagi süvenema. Ja ega ebameeldivate asjadega olegi mugav tegeleda – väsitab ära. See võib olla ka põhjus, miks noored arvavad, et traagilisi asju on meil juba liiga palju.
Nii et vastupidi: me ei ole oma kannatustega liiale läinud?
Ei ole jah, arvan ma. Pigem oleme liiale läinud utreeritud patriootlikkusega, kas või kõik need telemängude pealkirjad «Me armastame Eestit»… Õige armastus ei väljendu ju selle pidevas valjuhäälses kuulutamises või et ma iga nurga peal sinimustvalget lehvitan. Nii võib kergesti tekkida vastureaktsioon. Armastus seisneb väikestes asjades, igapäevases hoolimises ja hoidmises.
Kuidas võiks see film sobituda praegusesse poliitilisse konteksti?
Raske küsimus. See on kindlasti aktuaalsem, kui oleks olnud veel pool aastat tagasi. Just Krimmi ja Ukraina tõttu. Äkki ei küsita nüüd välismaal enam, «miks me politseid ei kutsunud». Kuigi ma poleks iial soovinud, et selline kontekst tekib.
Aga täita Eesti ajaloo propagandistlikke eesmärke?
Me hoidusime sellest, et teha poliitiliselt angažeeritud filmi. Aga mõistagi olen ma eestlane ja teen filmi eestlase vaatevinklist. Et ei juhtuks enam nii nagu minu kooliajal, kui meie klassis käinud venelased parandasid pastakaga ajalooõpikuid, tõmmates maha sõna «okupatsioon» ja kirjutades selle asemele «vabastamine».
Lõpetuseks…
… tahan ma öelda, et me olime seda filmi tehes siirad ja andsime endast kõik, viimse kui veretilga. Pean silmas kogu mu asendamatut meeskonda. Usun, et see pingutus, orgaanika ja tahe on ka ekraanil näha.
Film koosneb vaid 13 kaadrist
87 minutit pikk mustvalge mängufilm jutustab 1941. aasta 14. juuni küüditamisest noore naise Erna (Laura Peterson) silmade kaudu. Loo aluseks on küüditatute päevikud, kirjad ja intervjuud, mille lõigud moodustavad kaadritaguse teksti.
Filmis on 13 ühekaadrilist stseeni, mille tegelased on liikumatuks tardunud – ainsana liigub nende keskel kaamera (operaator Erik Põllumaa). Pikim kaader on umbes kaheksa minutit pikk. Originaalne pildikeel lähtub tõdemusest, et küüditamisega seiskus ka aeg.
Igale kaadrile eelnes kuni neljakuine ettevalmistus. Ühe kaadri filmimiseks oli aega üks päev. Kokku vältas võtteperiood kaks ja pool aastat.
Massistseenides teeb kaasa ligemale 700 inimest. Suurim neist filmiti Kabala raudteejaamas, kui korraga oli platsil 150 tegelast. Võtted olid Eestis, üks stseen on filmitud Lätis.
Filmi eelarve on ligemale 700 000 eurot, sellest 25 protsenti tootjastuudio Allfilm omafinantseering – Eesti mastaabis erakordselt suur.