Pilk klantspildi taha

Nele Soovälja nutikas lähenemine kahele erinevale, kuid siiski sarnasele lavastusele. Draamateatri laval näeb korraga nii hiiglaslikke kui ka tillukesi toole-laudu, linnateatrisse on loodud armas lapsepõlvemaailm. Esimesel fotol näitleja Veiko Tubin, teisel fotol alumises toas Robert Annus, üleval Britta Soll ja Ursula Ratasepp. Foto: Siim Vahur

Nad kõik on noored. Kõige vanem on sündinud 1976. aastal ja noorim 1995. Nende kodu on Eestis. Neile on antud kõik võimalused. Nad on saanud käia koolis, neil on töö, perekond. Kaugelt vaadates paistab kõik korras olevat.

Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri ühislavastused «Varesele valu» ja «Harakale haigus» aga ei lase meil eemalt vaatajaks jääda. Kardinad tõmmatakse eest ja neliteist inimest seisavad meie pilkude all halastamatult alasti ja räägivad katsumustest, mis on ühe tegelase sõnul hullemad kui sõda – sest sõda tuleb väljast, kuid need kannatused sinu enda seest.

Mari-Liis Lill ja Paavo Piik intervjueerisid 21 Eesti inimest, kellel on diagnoositud depressioon. Lavastustesse valisid nad seitsme naise ja seitsme mehe õnneliku lõpuga lood – pooled neist kõlavad draamateatri lavastuses «Varesele valu» ja teine osa linnateatri lavastuses «Harakale haigus».

Nende inimeste lugudes kordub vanemate sõltuvus alkoholist, vägivald, purunenud perekonnad ehk siis ema-isa oskamatus oma eluga hakkama saada ja oma tundeid näidata, kannatajaks aga lapsed, kel juba lapsepõlves-noorukieas areneb välja raskekujuline depressioon. Pilt, mis Eesti kodudest meile lavalt vastu vaatab, on enam kui masendav.

Loomulikult võib öelda, et kahe teatri laval näeme vaid 14 perekonna lugu. Aga kas see tegelikult ka nii on? Vastavalt statistikale joob Eestis iga vastsündinu, laps ja vanainimene aastas 10,6 liitrit puhast alkoholi, ning siit on turistide kaasa ostetud ja kohapeal joodud kogused juba maha arvestatud.

Jah, kõikidest purunenud ja/või alkolembestest kodudest ei kasva depressioonikuid. Aga võib-olla on see metsik joomine üks võimalus peita depressiooni, võidelda sellega nn koduste vahenditega. Ja nii ollaksegi suletud ringis. «Varesele valu» ja «Harakale haigus» sunnib peeglisse vaatama, küsima, mõtlema.

Seetõttu on tegemist ebamugavate lavastustega, kuigi tehtud on need peene taktitundega, ehk isegi liiga suurega – publikult ei meelitata välja pisaraid ega kaastunnet, pigem saame jääda külmaks kuulajaks.

Samas on lavastustes koomilisi hetki – draamateatris Elleni (Piret Krumm) õige psühholoogi-psühhiaatri otsingud või laulva vene aktsendiga eesti keeles rääkiv Sergei (Robert Annus) ning linnateatris Carlose (Henrik Kalmet) lustlikud armuseiklused närvihaiglas.

Näitlejad osalevad korraga mõlemas lavastuses. Vaheajal, kui publik teed-kohvi joob, vahetavad nad lihtsalt teatrit. Põnev ja kaval trikk – väikestes, seetõttu intiimsemates saalides jõutakse kokkuvõtvalt rohkemate inimesteni ning näitlejatel on võimalus kehastada kahe siiski üsna erineva teatri publiku ees täiesti erinevaid karaktereid.

Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi ühiselt lavastatud lavastused on aga siiski iseseisvalt vaadeldavad. Ei pea mõlemat vaatama. Aga võiks. Lood on erinevad, kuid lavastused on ülesehituselt identsed.

Näitleja tuleb lavale, esitab oma tegelaskuju monoloogi ja lahkub, tehes nii ruumi järgmisele loole. «Miks nad ei võinud mängida grupiteraapiat, kus nad siis oleksid kõik üksteisega rääkinud, suhestunud üksteisega? Nii oleks huvitavam,» küsis üks vaataja pärast etendust.

Arvan, et tean vastust. Lavastajad soovisid rõhutada depressiooniga võitlema pidanud inimeste üksildust. Nad olid oma kodudes ja iseendas lõksus. Samas polnud nad teistest eemale tõugatud, neid ümbritsesid teised inimesed, kuid see ei aidanud depressiooni vältida.

Sest kui nad ka kaaslastele tunnistasid, et miski ei valmista neile enam rõõmu, et neil pole energiat, nad kas on liiga väsinud või unetud, neil on halb meeleolu ja keskendumisraskused, väärtusetuse tunne jne, kuulsid nad vastuseks: «mis sa põed, hakka elama», «vaata, päike paistab, ole rõõmus», «kõik saab korda, see läheb üle», «ära kujuta endale asju ette».

Depressioonis olid nad üksi, nii on nad ka etenduse ajal üksi keset publikut. Ent etenduse lõpus, mil neil on õnnestunud õppida (tänu õigele, neile sobivale ravile) elama depressiooniga, tulevad nad oma koopast välja – videoekraanidel saavad kokku draamateatri ja linnateatri laval olevad näitlejad, nad suudavad panna kaaslasi tähele, rääkida iseendast üksteisele ja publikule. See ongi lavastuste suurim sõnum: depressioon on haigus, millest on võimalik välja tulla. Keegi ei pea kannatama.

«Varesele valu» (Eesti Draamateatris)

«Harakale haigus…» (Tallinna Linnateatris)

Autor-lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik

Kunstnik Nele Sooväli

Valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Andre Pichen

Osades Robert Annus, Henrik Kalmet, Piret Krumm, Ursula Ratasepp, Britta Soll, Veiko Tubin

Esietendused Eesti Draamateatris ja Tallinna Linnateatris 15. märtsil