iDeal kampaania

Kadunud aegu otsimas

Karjääri alguses: Yves Saint Laurent (Pierre Niney).

FOTO: Kaader filmist

Eluloofilmid on keeruline žanr, olgu kujutatavaks ükskõik kes. Vähesed teavad, kuidas asjad päriselt olid ja ega see tegelikult teab mis oluline ka alati ole, sest tähtsam on n-ö suur pilt, kunstiline üldistus.

Tänavu näib Prantsusmaal olevat tagasivaadete aeg ajastusse, mis nüüd tundub olevat elust suurem. Ühel aastal tuleb linale tervelt kaks pikka mängufilmi Yves Saint Laurent’ist, kelle kohta tema partner nii era- kui tööelus Pierre Bergé on öelnud: «Chanel vabastas naised, Yves Saint Laurent andis neile võimu.»

Jalil Lespert, kes on seni kogunud tuntust peamiselt näitlejana, kehastades reeglina töölisklassi kangelast – kuulsaimaks filmiks siinkandis ilmselt Laurent Cantet’ «Inimressursid» –, on sedakorda sukeldunud hoopis haute couture’i maailma ja istunud hoopiski kõnealuse linateose režissööritoolile.

Lugu moegeeniusest, kes kõige enam maailmas samastas ennast Marcel Proustiga, deklareerides ühes oma intervjuudest piinatud ilmel: «Vihkan kodanlasi, nende vaimsust, paindumatust, nende maitset», on suurejooneline vaatemäng.

Filmi õnnistuseks ja needuseks on aga Pierre Bergé’ kaasatus. Me näeme kinolinal hunnituid moekollektsioone, mille päritolu on sada protsenti autentne. Samamoodi ei ole filmitegijad pidanud fotode järgi rekonstrueerima Saint Laurent’i Pariisi korterit või Alžeeria «maamaja» – Bergé andis võttegrupile ise võtmed kätte!

Nõnda on see film visuaalne pillerkaar, segu kunstist kui säärasest mitmel tasandil, rääkimata nostalgilistest tagasivaadetest küll de Gaulle’i järgsele Pariisile, küll Studio 54 aegsetele diskopallipeegeldustele.

Keda vähegi huvitab mood või filmist saadav esteetiline elamus, kinnominekut kahetsema ei pea. Küll aga jääb filmi lõppedes hinge kriipima teatav pettasaamise tunne. Ilmselgelt on värviküllane spektaakel tehtud ennekõike kas prantslastele või moe-aficionado’dele, kes konteksti tunnevad, sest välja on jäänud nii mõnigi oluline seik Saint Laurent’i karjäärist ning ka eraellu puudutavalt annab tunda koostöö tema aastakümnetepikkuse partneriga.

Mõlemaid mehi on portreteeritud pehmelt öeldes ebatäiuslikuna, kuid midagi oleks nagu puudu. Pierre Niney Saint Laurent’ina on suurepärane ja aeg-ajalt on tema rollis tunda seda meest, kes ühes endast tehtud dokumentaalfilmis melanhoolselt vestab, kuidas tõeline paradiis on alati see, mille me kaotanud oleme. Inimliku mõõtme Saint Laurent’i ja Bergé’ suhtele annab ka viimast kehastav Guillaume Gallienne.

Ometigi jääb hinge rahuldamatus, mis paneb ootama sügisel linastuvat filmi «Saint Laurent» (režissöör Bertrand Bonello). Eks näis, kas katse number kaks on esimese filmi vigade parandus.

«Yves Saint Laurent»

Režissöör Jalil Lespert

Prantsusmaa 2014

Alates 21. märtsist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles