Marek Tamm: naljakas inimene

Marek Tamm Foto: SCANPIX

Põhuteatri üks eredamaid elamusi oli Nature Theater of Oklahoma (NTO) külalisetendus «Life and Times: Episode 1». Tegemist oli esimese osaga mahukast projektist, mille käigus seatakse lavale 16-tunnine telefonikõne. Ei salga, et etendusse sisseelamine võttis aega, ent kui kord juba olid sees, siis enam välja ei saanud.

Äkitselt pööras teater ette otsekui teise külje, selle, kus liikumine, helid, miimika ja sõnad toimivad kõik eraldi tasanditel. Vaatajalt nõuab see sootuks teistsugust pingutust, ta peab ise kõik need tasandid sünteesima, samas märkama nendevahelisi ootamatuid võnkeid. Kuid eriti nõudlik on selline lavastus näitlejatele, kes selmet luua tavapärast sõnade ja tegude kooskõlast sündivat «tegelikkuse efekti», peavad suutma vaatajat veenda pelgalt oma kehalise kohalolu ja meisterlikkusega.

NTO ja Von Krahli ühistööna sündinud tüki «Life is very hard» pealkiri näibki esiotsa viitavat selles osalevatele näitlejatele. Nende elu on tehtud tõepoolest kibedaks, sest hüljata tuleb kogu emapiimaga saadud Stanislavski süsteem, kõik need läbielamised ja orgaanilisused, ja luua rollid, kus tekst ja tegevus on tahtlikult lahku löödud, kus keha ei tea, mida suu teeb. Iga näitleja saab argivestlustest laenatud sõnad otse kõrva, et need kohe truult ette kanda. Teatud mõttes ongi see raadiosaatjast tulev suflööritekst näitleja ainus tugipunkt laval, mis dikteerib nii tema rolli kui tempo.

Kolme eri päritolu lavastaja näitemäng ei testi siiski pelgalt näitlejaid, vaid on laiema haardega antropoloogiline eksperiment. Selle peamine taotlus näib olevat inimese vaatlemine võõritatud pilguga, tema käitumise ja suhtlemise laboratoorne analüüs. Mõistagi on tulemus naljakas – inimloom ongi üks pentsik olevus, kelle elu saab hõlpsalt taandada söömisele ja sigitamisele, kõik muu on vaid tsiviliseerumisprotsessi käigus ehitatud keeruline pealisehitus.

«Life is very hard» võtab inimelu uuesti algelementideks, näitab nii meie hirme kui lootusi, nii ülevust kui labasust. Kõnekalt on üheks inimelu sümboliks valitud kartul. Valdur Mikita jälgedes võiks seepeale oletada, et lavastuse tegevus paigutub Lõuna-Eestisse, mis «on üks väike ja omapärane kartulikummardajate maailm» («Metsik lingvistika», 2008).

Von Krahli lavastus jookseb eest ära neil, kes loodavad siit leida sidusat lugu, vana head aja, koha ja tegevuse ühtsust. Sest vaatajategi elu on tehtud raskeks, isegi kui see on väga lõbus raskus; tuleb jätta garderoobi oma tavapärased ootused, usaldada oma meeli ja kujutlusvõimet, julgeda ise luua maailm nendest osistest, mida laval pillavalt pakutakse.

Mõistagi ei saa mööda vaadata lavastuse kohal kummitavast hirmumõõtmest, seda süstib nii valjuhääldist kostev vali mehehääl kui tegelaste käitumine, rääkimata teatrivälisest olukorrast maailmas. Mulle tõi lavastus kohe meelde Tuglase «Popi ja Huhuu», mis täpselt sada aastat tagasi suutis kinni püüda Esimese maailmasõja eelseid änge. Kuid niisama selgelt hõljub lavastuse kohal Kubricku «Kosmoseodüsseia».

«Life is very hard» on kohatisele konarlikkusele vaatamata üks viimase aja kõige huvitavamaid teatrieksperimente; see on näide teatrist, mida Eestis veel pole, ent mis võiks palju pakkuda.

«Life is very hard»

Lavastajad Robert M. Johanson, Marit Sirgmets ja Simona Biekšaitė

Esietendus 15. veebruaril Von Krahli teatris