Joose – mees aegade algusest

Nüüd promootor. Joose Berglund räägib, et kuna ainult plaadifirma ennast ära ei tasu, siis tuleb korraldada ka kontserte. Foto: Pentti Hokkanen

Villu Tamme ja Raul Saaremets said vabariigi aastapäeva paiku presidendilt ordenid rinda, ja asja eest said. Soomes ja seega ka raudse eesriide taga oli nende esimeseks tutvustajaks plaadifirma Stupido Records – J.M.K.E singel «Tere perestroika» kannab katalooginumbrit Stupido 1 ja Röövel Ööbiku «History of USSR» Stupido 3. Nii et mingis mõttes seisame omariikluse lätetel.

Plaadifirma sai 25-aastaseks ja tähistab seda ka õhtuga Tallinn Music Weeki raames. Ajasime plaadifirma bossi Joose Berglundi magusa hommiku­une pealt üles. Vaatamata sellele paneb ta ette, et räägiksime eesti keeles. Räägime.

Mulle öeldi, et ma helistaks teile kell üheksa. Kas te olete selline pigem hommikuinimene, et pooled päevatoimetused on juba tehtud.

Ei ole, alles ärkasin (naerab).

Milline üldse üks keskmine sõltumatu plaadifirma bossi päev välja näeb?

Eks see on aja jooksul muutunud. Kuna plaatide müük on viimasel ajal langenud, on meil ka kontserdiagentuur. Suurem osa meie energiast tegelikult lähebki sinna. Ärkad, annad intervjuu (naerab), siis lähed vaatad e-kirjad üle, kas on õhtu jooksul midagi tulnud. Vaatad need üle, saadad vastused, siis näed, et uued e-kirjad on vahepeal jõudnud tulla, vastad jälle. Vastad ja vastad (naerab).

Selle peale läheb umbes kaks tundi, pärast seda jalutan kontorisse koos oma eestlasest koeraga, kelle võtsime Eestist varjupaigast. No virolaiset siis virolaiset. Ega see plaadifirma pidamine pole ainult rokenroll – arveid tuleb maksta ja aruandeid täita.

Plaate ostetakse vähe. On teil sellist mõtet ka tulnud, et lõpetaks üldse plaadifirmaga ära?

Kakskümmend viis aastat on sellega tegeletud ja on olnud nii häid kui vähem häid aegu. 90ndatel andsime välja päris palju plaate, kuid siis tuli Soomes peale majanduskriis ja tekkis tunne, et asjad lähevad lõplikult viltu. Leidsime aga bände ja tegime edasi.

Palju teile demosid saadetakse, kas upute nendesse?

Peamiselt tulevad demod e-postiga, vanasti saadeti helikandjatel. Üldiselt püüame nii palju läbi kuulata kui võimalik. Eks vahel läheb mõne tundmatu bändi demo kogemata prügikasti ka. Ikka kuulad kõigepealt läbi bändi asja, mida sa juba tead. Samas uue asja avastamisel on rõõm muidugi seda suurem. Aga jah, paraku on nii, et kõiki saadetud demosid läbi kuulata ei jõua.

Kuidas demode kvaliteet, muusika ise nende aastate jooksul muutunud on?

Elu ise on võib-olla rohkemgi muutunud kui muusika. Kui plaadifirmat tegema hakkasime, ei olnud mobiiltelefone ega e-posti. Muusika ise kulgeb lainetena. Kui ma olin 15–16, olid punk ja ska väga moes. Varsti läksid need moest, kuid tulid 90ndatel tagasi. Selle järel kadusid, et paari aasta eest jälle tulla. Nüüd tundub, et läheb jälle moest ära. Kui muu elu läheb niimoodi ühes joones edasi, siis muusika võngub edasi ja tagasi.

Ma vahel mõtlen nostalgiliselt, et internetieelne aeg oli muusikas ikka toredam. Nüüd on nii palju infot, sel ajal oli võib-olla paar ajakirja, mida sa siis kuskilt Inglismaalt tellima pidid.

Mäletan seda aega. Ma ise tellisin New Musical Expressi ja see oli nädala tippsündmus, kui ajaleht tuli. Tänapäeval pole see NME enam nii suur asi, aga siis oli suur asi, kui said Soome lehe tellida. Vanu numbreid võtsin ma Eestisse ka kaasa ja andsin kingituseks Röövel Ööbiku poistele.

Stupido Recordsiga alustasite 25 aastat tagasi ja esimeseks plaadiks oli J.M.K.E «Tere perestroika» singel. Kus ja kuidas te J.M.K.E-d üldse esimest korda kuulsite?

Tegelikult andsime korraga välja kaks plaati. Teine oli Ba-Bachi «Russkaja Vodka». Enamik inimesi ei mäleta tänapäeval Ba-Bachi, seal mängisid Hendrik Sal-Saller ja Mihkel Raud.

Olen isegi kuulnud neid.

Novot. Villu Tammega sain tuttavaks 1987. aasta novembris. Ma tulin siis esimest korda Soome ajakirja Rumba ajakirjanikuna Eestisse, kajastama ühe mu sõprade bändi folk-punk legendi Billy Braggi kontserte Nõukogude Liidus, kellega koos esines ka mu sõprade bänd Kadotetut. Ühised kontserdid toimusid neil Tallinnas ja Moskvas. Billy Bragg esines veel ka Leningradis, aga soomlasi seal ei olnud, olime ainult Tallinnas ja Moskvas. Sel samal reisil sain peale Villu tuttavaks ka Röövel Ööbiku poiste, Hendrik Sal-Salleri ja Mihkel Rauaga.

Kohe ei olnud plaani plaate välja andma hakata. Mõtlesime, et abistame natuke oma uusi Nõukogude Liidu sõpru ja kutsusime J.M.K.E-d Soome kontserti andma. Viisasid nad küll ei saanud, kuna võimud leidsid, et J.M.K.E pole õige bänd jätmaks muljet, milline Eesti noorsugu on. Kontsert pidi toimuma ja J.M.K.E oli välja kuulutatud, kuid mida polnud, oli bänd.

Otsustasime siis korraldada tuluõhtu, kus J.M.K.E asemel esines hoopis soome bänd Fucking World. Üritus läks hästi ja teenisime sellega mitu tuhat marka. Mida siis selle rahaga teha, mõtlesime. Üks variant on saata see postiümbrikus Eestisse ja kirjutada ümbrikule peale «Eesti noorsoole». Kuna aga Villu antud kassetid J.M.K.E muusikaga olid mul olemas ja tundsin ka meest, kes Finnvoxi tehases töötas, tekkiski mõte pressida hoopis seitsmetolliseid singelplaate. Helistasingi ühel pühapäeval tehases töötavale sõbrale ja küsisin, kuule, Mika, kuidas neid plaate tehakse. Ta seletas, saime sõbra appi, kuu aja pärast olid plaadid füüsilisel kujul olemas ja the rest is history.

Plaat sai Soomes ju ka väga edukaks.

«Tere perestroika» oli Soomes 1989. aastal müüdavuselt kolmas singelplaat. Sel ajal veel müüdi Soomes singleid ja olid veel vastavad edetabelid.

Väga äge nimi on teie plaadifirmal, selline ikooniliseks sündinud nimi. Kuidas te selle üldse saite?

Läksime ühel pühapäevasel päeval mõne sõbraga klubisse, mida pidas samuti üks sõber. Olime just käinud vaatamas Soome teise liiga hokimatši ja joonud ka alkoholi. Kuna olime purjus, tekkis meil klubi uksel probleeme, ei tahetud sisse lasta. Sõber lasi meid siiski sisse ja ütles, et te olete nagu tõelised stupidod, käite pühapäeval hokit vaatamas ja siis joote viina. Kui saabus aeg plaadifirmale nime panna, meenus mulle esimesena just see «stupido».

Sõltumatute plaadifirmadega juhtub tihti ju ka nii, et mõne suurem plaadifirma ostab selle ära ja siis lähevad asjad allamäge. Kas teie juures on ka selliste ostmise juttudega käidud?

On küll käidud, aga viimasel ajal mitte eriti, sest nagu öeldud, see äri väga ei õitse. Aga kuna oleme nii kaua selle asjaga ise vastu pidanud, pole olnud ka erilist tungi olnud ära müüa.

Te käite Eestis vist üsna tihti. Stupido õhtu on minu teada ka varem TMW kavas olnud.

On olnud küll, aga tookord esinesid ainult meie eesti sõprade bändid – J.M.K.E ja Röövel Ööbik – ja ma ise mängisin plaate. Seekord on kolm soome bändi ja kolm eesti bändi, kellega koos oleme töötanud – sellist suurt õhtut pole varem olnud.

Kui palju te kuulate tänapäeval Eestis tehtavat muusikat, kui huvitav see kõik teile üldse tundub?

Kuulan ikka, sest Eestist saadetakse mulle muusikat päris palju. Huvitavaid bände on palju ja just selliseid vähem tuntuid tahaks Soome ka esinema tuua. Mul oligi hiljuti kokkusaamine Tuglase Seltsi Eesti Maja inimestega, kes korraldavad ka eesti muusika õhtuid. Plaan on jõud ühendada ja tutvustada neid bände ka väljaspool Helsingit.

Milline oli üldse esimene plaat, mille te ostsite?

Esimese plaadi tellis mulle tegelikult vanaema ja selleks oli Beatlesi «Live at Hollywood». Ta tellis selle Fazeri muusikaklubist, mis oli 70ndatel Soomes väga suur asi, nüüd seda enam muidugi ammu ei ole. Naljakas on see, et ehkki mu esimene plaat oli Beatles, pole nad mulle kunagi tegelikult väga meeldinud. Ma olen alati öelnud, et minu arust on Rolling Stones, Doors või The Who palju paremad bändid kui Beatles. See oli siis esimene vinüülplaat, aga kassette oli mul varemgi – Abba ja glamrock-bändid Slade, Sweet jne – you name it, I had it. (Naerab.)

Stupido Records andis 90ndate alguses välja ka Röövel Ööbiku Abba-kaveri «Mamma mia», mida mina isiklikult oma lapsepõlvest hästi mäletan, mitte küll plaadina, aga raadiost lindistatuna.

Mulle meeldib see lugu väga, minu arust on see väga hea kaver. Ansamblile endale, mulle tundub, see lugu enam nii väga ei meeldi, ega nad seda kuskil kontserdil esita. Nii et see on lugu, mis nüüd elab ainult ajaloos.


Stupido ajalugu

•    Plaadifirma asutasid 1989. aastal Joose Berglund ja Jorma Ristilä

•    1995 avasid Helsingis plaadipoe Stupido Shop. Eesti muusikasõpradegi hulgas populaarne plaadipood on avatud tänaseni

•    Möödunud aastal oli Stupido Records ka Soome muusikaauhindadel aasta indie-plaadifirma nominent

•    Stupido Recordsi õhtul täna Von Krahli teatris ja baaris esinevad lisaks J.M.K.E-le ja Röövel Ööbikule ka Kosmikud koos Kauko Röyhkäga, The Valkyrians, Hypnomen ja Pää Kii

Tallinn Music Week

•    Tänavusel Tallinn Music Weekil astub kontserdipaikades üle Tallinna üles üle 200 artisti nii meilt kui mujalt. Esindatud on nii rokk, popp, folk, hiphop, elektroonika, džäss, nüüdisklassika kui ka vähemalt sama palju nimetamata jäänud žanre ja hübriide. Esimese muusikalise etteaste teeb täna kell 16 tasuta linnalavaprogrammi raames Viru keskuses Soome jõuline rokitrio The Blanko. Pool tundi hiljem kl 16.30 esineb täiesti uues kontserdipaigas Tartu maantee läbimurdel asuvas Jaani Seegi paviljonis State of Zoe.

•    Homme algava kahepäevase Tallinn Music Weeki muusikatööstuse konverentsi programm on võimsam kui kunagi varem. Konverentsil annavad intervjuu art-punk-grupeeringu Pussy Riot liikmed, keda intervjueerib kuulus vene muusikaajakirjanik Artjom Troitski, tuntuim eesti popartist Kerli ning muusik ja autor Bob Stanley, ettekande teeb ka endine Billboardi peatoimetaja ja autoriõiguste teemalise raamatu «Free Ride» autor Robert Levine. Üldse võtab konverentsist osa ligi 800 kohalikku ja rahvusvahelist muusikatööstuse spetsialisti.

•    Üle linna kasvavad ka TMW pop-up-restoranide õied, kus esinevad bändid ja serveeritakse toitu.