Nali päästab

Viskavad nalja: Piret Krumm (vasakul) ja Katariina Tamm. Foto: Liis Treimann

«Näiteks mis toimub pidudel. Mida inimesed teevad? Naised istuvad ühes nurgas ja üritavad oma meeleheidet ripsmete plõksutamise taha ära peita, mehed seisavad teises nurgas ja vahivad kinganinasid. Kõik on segaduses, keegi midagi teha ei oska. Ja mina olen seal nagu... palun... anna mulle midagigi, mingi märk. Tee see kolm sammu minu poole, vaata mulle otsagi, kui sa tahad minuga kusagile jõuda. Ma olen nõus selle ülejäänu 95 protsenti teest sinuni kõndima. See ei ole probleem. Lihtsalt... give me something, paluun...

Ja tegelikult vastab see jutt vist tõele küll, et ühe kultuuri inimesed mõistavad üksteist hoopis paremini. Kui mõni välismaa naine peaks eesti mehega suhtlema, siis ta jääks hätta. Ta ei oskaks lihtsalt märke lugeda. Ta ei saaks aru, et just see, et see mees seisab seal nurgas, vahib oma õllepudelit, väriseb ja mulle kordagi otsa ei vaata... tähendabki ju seda, et ma talle väga-väga meeldin. Mina olen samast kultuurist pärit, mina loen seda koodi. Ma vaatan ka oma kinganinasid vastumärgiks ja me saame teineteisest suurepäraselt aru. See ongi eesti versioon armumängust. See on eelmäng.»

See oli katkend Kinoteatri stand-up comedy’st ehk püstijalakomöödiast «Võidab see, kellel on kõige hullem mees», mida võib nimetada viimase aasta suurimaks plahvatuseks eesti teatripildis. Kusjuures saalis saavad meeste-naiste suhtlemise jaburuste üle, millel see põhineb, naerda nii 25- kui 50-aastased, nii mehed kui naised.

Piret Krumm, Katariina Tamm ja nende naljad on kuumad! Aga hea nalja tegemine eeldab teravat pilku ja tarkust. Need noored naised ongi intelligentsed ja ülimalt lahedad.

Kuivad CV andmed ütlevad nende kohta järgmist. Lavakunstikooli lõpetanud Krumm (25) töötab 2012. aastast Eesti Draamateatris. Praegu mängib ta lavastustes «Vana roosa maja» ja «Varesele valu», lisaks teeb kaasa Tallinna Linnateatri lavastuses «Harakale haigus» ja Vanemuise muusikalis «Grease».

Katariina Tamm (25) lõpetas Turu Kunstiakadeemia nukukunsti eriala ja töötab 2011. aastast Eesti Nuku- ja Noorsooteatris, kus ta praegu osaleb lavastuses «Metsik urisev õnn», «Puuhaldjate lugu», «Good Bye Baby» ja «Gavroche».

Aga mitte tööst teatris ei räägi me sel korral, vaid sellest, miks on noorte meeste ja naiste omavaheline kommunikatsioon nii puudulik.

Tunnistate laval, et olete üksikud. Kui palju pakkumisi te pärast etendusi olete saanud?

Piret Krumm: Ei, me oleme ju Eestis! Me ei saa laval isegi lilli!

Ma ei usu!

Krumm: Nalja teete või?! Naine, kes ütleb oma arvamuse välja, ja on sealjuures veel naljakas, on kõige hirmuäratavam olend üldse. Me oleme endiselt vallalised, midagi pole siin muutunud. (Naerab.) Aga seda olen küll märganud, et mehed on nüüd palju viisakamad.

Katariina Tamm: Mõned mehed oleme lavastusega ikka lahti raputanud. Hinnatakse, et julgeme sellist nalja teha, ja nad suudavad ka ise selle üle nalja visata.

Kas tõesti isegi mõni «hull» pole teiega kontakti võtnud?

Tamm: Võib-olla on, aga siis olen väga kiiresti selle suhtlemise lõpetanud.

Krumm: Kahjuks pole sedagi! (Naerab.)

Tamm: Kui mu 25. sünnipäevaks saadeti lavale 25 roosi, nimekaardita, siis olin ma nii elevil, et kas tõesti ometi on kätte jõudnud päev, mil mul on salajane austaja... Hiljem heliseb telefon ja minu isa küsib, et noh, kas said kätte. Vähemalt tema olen välja koolitanud, temast on saanud nüüd suur džentelmen.

Tegelikult mind hämmastab, kuidas tuttavad ja võõrad hakkasid meile kaasa tundma. Tüdrukud on laval, mehi neil pole, kõik teevad neile haiget jne. Tuldi juurde ja öeldi, et jumal, ma ei teadnudki, et sul nii halvasti on. Oli neid, kes tahtsid oma lugu rääkida ja võrrelda. Dialoogi tekkimine on väga tore, aga vahepeal oli küll tahtmine öelda, et see on etendus, rahunege maha, minul on kõik jumala okei. Me oleme ikkagi näitlejad.

Krumm: Et me sellest laval räägime, siis see näitabki, et oleme olukorrast üle. Kui minu isa seda lavastust esimest korda nägi, oli ta ka väga muserdatud. Järgmisel päeval ta veel helistas ja ütles, et ta mõtles selle kõige peale ja ma vist peaksin ikka sinna välismaale minema.

Aga mis siis juhtunud on, miks olukord selliseks tragikoomiliseks on muutunud? Miks mehed-naised ei suuda kontakti luua?

Krumm: Võib-olla polegi midagi muutunud. Kuid meie põlvkonnal on kõrval nüüd välismaa kogemus ja naised on võib-olla kogenud, et mujal on kontakti loomine lihtsam ja kergem. Eestlaste sotsiaalne käitumine on üleüldiselt puudulik. See ei puuduta mitte ainult eesti poisse. Olen märganud, et emmed on tihtilugu oma lapsukesi liiga hästi hoidnud. Mina koputaks eesti emadele väga tugevalt südamele: teete oma poegadele niimoodi karuteene!

Mis puudutab Eestist lahkuvaid noori, siis arvan, et ei minda ainult sellepärast, et siin ei ole tööd, vaid ka sellepärast, et siinne ühiskond on tihtilugu inimvaenulik! Inimesed on ülbed, ei pane üksteist tähele, on ebaviisakad.

Tamm: Ülbus ja ignorantsus pole ainult eesti meeste, vaid ka naiste teema. Suhtumine üksteisesse näitab, et ühiskonnas on midagi nihkes. Näeme kadedust ja ärapanemist, selle asemel võiks heameelt tunda, kui kellelgi teisel hästi läheb.

Eestis ja mujal Lääne-Euroopas on tegelikult mehed väga raskes seisus. Sest naised on mõnekümne aastaga saanud niipalju iseseisvamaks, ja just mingis vanuses annabki see tunda. Kui vastamisi on kõrgharitud enesekindel naine, kes teab, mida ta tahab, ja kellel on kõik olemas, siis mehel tekibki segadus: ta ei tea, mida temalt oodatakse.

Kindlasti mõned tahaksid olla džentelmenid, aga siis kohtuvad nad naisega, kes karjatab, et ma oskan ise seda kuramuse ust avada jne. Mehed on pandud väga raskesse olukorda, sest naised on võtnud hoiaku, et ma saangi ise hakkama, ma ei pese nõusid, ma ei teegi mitte midagi, sest ma teenin viis korda rohkem kui sina. Olengi tugev.

Kui vaadata poliitikat või ükskõik mida, siis näeb, et ühtepidi on Eesti ühiskond vägagi meestekeskne. See omakorda on pannud naised tundma, et nad peavad enese kehtestamiseks endast kõik andma. Mehed aga ei tea, mida teha naise kõrval, kes nagu tank lihtsalt läheb kõigest läbi. Mul on nendest meestest kahju.

Krumm: Meil ongi meestest väga kahju, seepärast me selle tüki tegimegi. Pigem ongi selle probleemi taga naised, emad. Meie kohta öeldakse tihtipeale «feministid». Aga me pole feministid. Kui naine istub põrandal ja räägib vabalt mitmes keeles juttu, oskab argumenteerida ja vaielda, siis pole see feminism. See on lihtsalt intelligente inimene.  

Katariina, teie olete elanud Soomes. Kui võrrelda eesti mehi soome meestega, siis milline see pilt on?

Tamm: Ei saa üldistada. Mõnes mõttes on soomlased kinnisemad, aga see kehtib nii meeste kui naiste puhul. Kui sa oled kuskil omaks võetud, siis sind hoitakse seal väga suure südamega, ses mõttes hoiavad soomlased üksteist rohkem kui eestlased.

Naised peavad Eestis käituma nagu tankid, üritama tõestada, ennast kehtestada. Kui sa oled töökas, siis Soomes läheb sul enese ülestöötamine libedamalt. Eestis pead sa palju toorelt raiuma, et kuhugi jõuda.

Mida me saaksime muuta, mida tegema?

Krumm: Siin pole kuldset vastust, inimesed on ju erinevad. Kõigil on oma arusaamad. Aga näiteks kui oleksime kõik natukene viisakamad, vähemalt üritaks? Ja mehed, proovige ja vaadake, mis juhtub, kui teete naisele ukse lahti. Mis juhtub, kui te korraks pöörate naisele tähelepanu?! Kui sa tunned, et tahad naist kallistada, siis ole hea mees ja tee seda! Kui inimesed rääkides üksteisele silma vaataks, siis muutuks ka midagi.

Naised, teie aga olge kavalamad, juhtige mees selleni, et ta midagi ära teeks. Julgege olla naised ja õrnad. Mehele on kõige meeldivam, kui sa oled õrn, mis ei tähenda, et peaksid olema kiisuke. Mehi aitab kindlasti see, kui naised ütleksid neile, kui ägedad nad on. Me ju tegelikult armastame oma mehi ja tegelikult teame, miks me neid armastame.

Tamm: Võiks alustada sellest, et kõik oleksid avatumad ja julgemad. Vaataksid, mis juhtub siis, kui teha midagi head kellelegi teisele. Sest mina usun, et nii ehk naa tuleb kõik, mida sa teed, kuidagipidi sulle tagasi. Eriti head asjad.

«Võidab see…» etenduste piletid on müüdud. Õnneks otsustasite anda etendusi ka Tallinna Comedy festivalil, sinna vist olevat veel kohti. Aga olete siiski otsustanud, et lõpetate. Miks?

Tamm: Tuleb lahkuda siis, kui oled tipus. Oleme seda asja teinud päris kaua, kindlasti oli inimesi, kes ei saanud piletit. Aga tulevad järgmised asjad.

Krumm: See on lihtsalt ühe etapi lõpp.

Aga kui mõni ettevõtja tahab teid oma peole tellida?

Krumm: Muidugi, absoluutselt. Me ei karda haltuurasid juba ainuüksi sellepärast, et oleme noored näitlejad, ja kui on inimesi, kes tahavad meid kuulata, siis teeme seda suure rõõmuga alati ja ükskõik kus.

Kas järgmises lavastuses tegelete ka meeste-naiste teemadega?

Krumm: Üks osa inimeseks olemisest puudutabki suhteid vastassooga. Mis on väga meeldiv ja väga tore. Ma ei usu, et need teemad täiesti ära kaovad. Aga tahaksime ka muudest asjadest rääkida. Me ei mõtle ainult meestest.

Eestis on toimunud püstijalakomöödiate plahvatus.

Krumm: Inimestele meeldib komöödia. Näitlejatele on see väga raske žanr. Andrus Vaarik ütles väga tabavalt, et naerdes me unustame, et oleme surelikud. Naer teeb kergeks. Miks aga stand-up? Sest see on nii uudne vorm, seetõttu põnev. Eriti vaadata, kuidas eestlased teevad.

Tamm: Komöödiaid küll tehakse, kuid Eesti teatrites valitseb tõsisem toon. Mis on ka hea. Aga tegelikult inimene ihkab seda, et saaks elus juhtuva üle naerda.

Miks teatris suhtutakse komöödiasse halvemini kui draamasse?

Tamm: Head komöödiat, mis käivitaks ja oleks samas maitsekas, on väga raske leida ja teha.

Krumm: Komöödia on keeruline, see pole seotud emotsioonidega. Ta on täpne, teadlik. Võib-olla on Eestis mentaliteet, et natuke positiivsemad, naerusuisemad inimesed on natuke imelikud. Me pigem kannatame, siis oleme tõsisemad ja tõsiselt võetavamad.

Näitlejad teavad, et komöödia on väga raske žanr, ja ma pole tegelikult kohanud halvustavat suhtumist, pigem seda kardetakse teha. Kui sa teed nalja ja keegi ei naera, siis saad ju kohe tagasisidet, et midagi on valesti, et ma hävin laval praegu täielikult. Draamas võid sa aga varjuda vale taha, et publik ei saa lihtsalt aru.

Kas te noorte näitlejatena ei karda, et teile võiks naljanäitleja silt külge jääda?

Tamm: Ei.

Krumm: Ei, Eesti teatriseltskond on nii väike, et pole mõtet põdeda selliste asjade pärast.

Jan Uuspõldu on publikul väga raske tõsiselt võtta.

Krumm: Olen märganud, et kui meie teatri naljamehed lähevad lavale, siis isegi kui nad ei ütle midagi naljakat, publik ikka naerab. Aga nende meeste ampluaaga ennast võrrelda oleks muidugi totter. Selles suhtes enda puhul ma seda ohtu ei näe. (Naerab.)

Aga oleks see halb, kui teid peetaks koomikuteks?

Tamm: Ei ole halb. Eestis pannakse igasuguseid märke külge, aga samas ka unustatakse väga kiiresti. Kui on hea tiim, siis teen hea meelega veel mitu komöödiat, kui see sobib. Žanrist olulisem on see, et see mind ennast puudutaks.

Krumm: Stand-up on seepärast hea, et võid teha nalja väga tõsiste asjade üle, mis iseenesest pole naljakad. Mis puutub koomikuks saamisesse, siis sinna on väga pikk tee. Hea koomik olla on väga raske ja pea peab olema väga lahti. Kui kunagi selleks saada, siis on see pigem suur austus, kihvt asi.

Konkurents noorte ja üldse naisnäitlejate seas on Eesti teatrites üsna suur.

Krumm: Eesti Draamateatris lihtsalt on palju häid näitlejaid! Ses mõttes on naistel muidugi keerulisem, aga on võimalik teha kõrvalt oma projekte. Ühtepidi see muidugi ärgitab, aga ei tohi istuma jääda. Jaan Undusk on öelnud väga lahedalt, et Eestis ei lähe ükski anne raisku, siin võib lihtsalt ainult manduda. Noorena pole aga mõtet manduda. Tuleb proovida igasuguseid asju.  

Olete paar hooaega teatris töötanud. Mis on tulnud teile halva üllatusena?

Tamm: Repertuaariteatris, ja siin mõtlen peaaegu kõiki Eesti teatreid, töötavad üheskoos näitlejad, kes on väga erinevad inimesed. Nad on eri ajal koolis käinud, neil on oma ettekujutus teatrist. Aga samas nad töötavad ühe materjali kallal, nad on ühes ruumis, teevad hommikust õhtuni koos proovi. Kuidas need pildid, ettekujutused teatrist kokku panna, see on küsimus. Eks siin tule kompromisse teha.

Krumm: Olen nõus. Raske on olemasolevat süsteemi muuta. Nii kurb kui see ka ei ole, on tihtipeale ka kunstis välja kujunenud harjumused ja vormid, mille järgi asju tehakse. Kui sa lähed noorena ja ütled, et poisid, äkki me täna enam niimoodi ei tee, siis teatatakse, et ei-ei, me oleme alati nii teinud ja teeme ka edaspidi.

Tamm: Eestis otsustab suuresti, kas sa saad riiklikku teatrisse tööle, selle, kas elatad end näitlejana ära või mitte. Aga kui oled teatris tööl, siis on kerge tekkima arusaam, et seal olemine on iseenesestmõistetav, ja hakatakse tööd lihtsalt «ära tegema».  

Eestis on väga-väga palju näitlejaid, keda pean suurepäraseks, aga on ka palju neid, kelle puhul tekib küsimus...

Krumm: Elu ei ole kõigi suhtes õiglane. Kui sa näitlejana jääd peavarjuta, teatrita, siis pead sa ise end üles töötama. Huvitavamad on need näitlejad, kes on tihtipeale end ise üles töötanud. Mina tahan lihtsalt mängida. Teha!


Kinoteater

•    «Võidab see, kellel on kõige hullem mees» on Kinoteatri lavastus. Kinoteater on sõprade rühmitus, mille tuumikuks on Paavo Piik, Diana Leesalu, Henrik Kalmet ja Paul Piik. Järgmiseks on oodata Kinoteatri ja mustkunstnike Meelis Kubo ja Charlekase koostööd.

•    Varasemaid ettevõtmisi: «Püstijalakomöödia», Henrik Kalmeti ja Jörgen Liigi stand-up’id, ühekordsete kultuurikriitiliste ürituste sari «Manifest». 11. aprillil leiab aset «Manifest 3: petitsioon pereväärtuste vastu».

•    Lavastuse «Võidab see, kellel on kõige hullem mees» viimased etendused on 6. aprillil Paide kultuurikeskuses, 7. aprillil Tapa kultuurikojas, 14. aprillil Keila kultuurimajas, 28. aprillil Aruküla rahvamajas, 9. mail Tallinnas Comedy festivalil ning 12., 18. ja 19. mail Tallinnas Sõpruse kinos. Pileteid on saada veel ainult Comedy festivali ja väljaspool Tallinna toimuvatele etendustele.