Uni on vamm, keel on sõiduriist

Foto: Corbis/Scanpix

Madis Kõivust pole kerge kirjutada: kuidas sa kirjutad millestki, mis on vaid õrnalt, servapidi haaratav-tajutav-kombatav. Mis meelega mängibki säärast äralibisemismängu, käestkadumise, peaaegu kätteandmise mängu ...

Sõber Kaur Riismaa ütles: «Mind ajab Kõiv hulluks.» Mind ka, aga hääs mõttes. See on säärane võbelev-rahutu hullus, mis rullub elusaatvaks, jutustavaks hääleks. Jah, kõigist suurtest kirjanikest siin maanukal tuleb Kõivul vast kõige paremini välja loomuliku kõne ja ka mõttekäigu hakitus, hüplikkus, kordused, palavikulised kordused, ühe fraasi või mõtte juurde uppi või takerdusse jäämine. Kordamine, tarkuse ema, aga ka lihtsalt inimliku olemise viis. Kui palju kipun ma ühtsama lugu rääkima, samale inimeselegi, palju kordi end kordan. Tunnis, minutis, mõttes.

Samas: ei saa ütelda, et Kõiv meile lugusid ei räägiks, et ta jätakski meid sinna ­keele(kaose)sse kulgema. Ei, nii see pole, vastupidi – see keelekulgeja on veidi nagu Vergilius põrgus, ta võtab meid käekõrvale ja viib läbi veidra, unenäolise maailma, mis ongi seesama päris ja ainuke maailm. Ainult me peame tunnistama: jah, me tõepoolest elame seda unenägu, tõepoolest on meiegi elu ja taipamine hobuseunenäolised. Nii unenäolised, et tunduvad päris olevat, käegakatsutavad. Noh, nagu siilile udus ilmub äkesti suur koerapää ...

Selle raamatu nimi võinuks vabalt olla ka «Surmaraamat» ... või «Une- ja surmaraamat». «Uudisjutte» on muidugi lihtsam ja kuidagi tagasihoidlikum. Kuigi tegelikult on see raamat kogunenud väga pika aja jooksul, väga pika... Üks kirja pandud lõunaeestikeelne uni («Sarv») on pärit 1930ndaist ... Mõni pala on päris uus. Mõnd lõiku tituleerib autor lõpetamata või pooleli jäänud romaani katkeks ...

Ühesõnaga, vormiliselt on see jälle heitlik Kõiv, väiksemad unenäopalad vahelduvad pikemate jutustustega, kus narratiivigi selgemini keritakse. Aga surm, jah, toda surma kohalolu on siin palju, ikka keegi kas surnud või kadunud või lausa maha löödud või ... Vahepääl oleme veidras Vahelinnas. Aga äkki see ongi mingi paik, kust näeb korraga just nagu elavate maailma ja surnute ilma ja ...

Sfinksi-spetsialist Mihkel suhtleb just Tuglase auhinna pälvinud «Vikatis» surnud sugulastega. See ülehaudade ja üleaegade kõnevõime, miski maagiline roll ongi võimalik saavutada vaid säärase unenäolise, poolnõidusliku, poolloitsiva keeleollusega.

Kas Kõiv tajub end ise ka säärase šamaanina, seda ma muidugi ei tea, kuigi ta laseb endale rohkem ligi ja enam pää sisse pugeda kui mõnigi teine kirjanik, kes teeb suurt kirjandust. Mul on tunne, et Kõiv on end suutnud kuidagi tollest kirjanduse tegemisest vabastada, ehk on see isegi nii, et kirjandus teeb siin hoopiski teda. Et ei ole enam kindel, kes keda kontrollib, kes on kelle osa või peremees ...

«Ma olen õun ja ripun õunapuu küljes, kuid see on uni.

Häda ei ole selles, et ma und näen (on, aga teises mõttes), vaid selles, et on sügis ja ma olen üsna küps õun. [Sügis, loomulikult praegu mu ümber, s.t siin unes, mitte tegelikult, kuigi ka tegelikult on sügis, kuid see ei ole oluline (on, aga teises mõttes).]» (lk 126)

Uned võimaldavad rääkida asjust ... noh, nagu meil mõned ajakirjanikud või poliitikud teinekord näevad midagi unes. Uni on võimas relv, keegi ei saa ette kirjutada, millist und ma peaksin nägema. Kõiv viib selle veel edasi, ta kõneleb oma unedega, suhtleb nendega nagu lahkunud sugulastega või vaimudega, unemaailm on korraga nagu taustsüsteem, aga samas ka täiesti omaette olend, säärane ... mõtetesse hiiliv (hää) vamm, mis kasvab läbi vaimukudede.

See on see keskkond, kuhu Kõiv meid retkele viib, imeliseks sõiduriistaks, lendavaks vaibaks keel ise. Selle sõiduki pääle ma läeks ja jääks, Kõiv on pea sama ohtlik kui LSD või võluseened, mõju on kummaline ja kestev. «Madis Kõiv ajab mind hulluks», aga hull on mõnikord hää olla. Hull saab asjadest omamoodi aru ja kes on öelnud, et tal poleks õigus? Nii saab kaotada nii müstika kui ratsionalismi, nii saab puhastada oma pilgu kirjandusele.


Raamat

Madis Kõiv

«Uudisjutte tegelikest ning võimalikest maailmadest; nägemused ja uned»

Loomingu Raamatukogu 1-3/2013

184 lk