Kaunilt heliseva trepiga Lasva veetorn-galerii püüab preemiaid

Triin Ojari, arhitektuurikriitik

FOTO: Mihkel Maripuu

Töö kiidab tegijaid – nii tellijaid kui ka autoreid –,näitab ilmekalt kolhoosiaegse hoone ümberkujundamine turismi­objektiks: vanast sigala veetornist on saanud vaate­platvormiga galerii. Kuidas pöörane projekt sündis, päris arhitekt Veronika Valgult kultuuriajakirjanik Tiina Kolk.
 

Selles Lasva veetorn-galeriis on põimunud lennukad (arhitekti)ideed ajastuomaste ilmingutega: taaskasutuse, meelelahutuse, paigavaimu tutvustamisega. Ja neid püüdlusi on krooninud edu.

Kõigepealt said autorid 2009. aasta Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali väikeobjekti preemia, seejärel tunnustas Eesti Arhitektide Liit Lasva valda kui läinud aasta parimat tellijat ja viimaks pälvis rajatis konkursi «Väike 2007–2009» peapreemia.

Astmestiku mustadel klahvidel liikuvad näitusekülastajad saavad ise ja pakuvad samas ka teistele kordumatu muusikalise elamuse.  Seda ainulaadset treppi tuleb aga vaatama-kuulama sõita Võrumaale.

Veronika Valk, kuidas idee sündis?

Lasva rahvas nägi Soomes sõprusvallal külas käies vanasse depoosse tehtud kunstigaleriid ja neil tekkis mõte, et annaks ka oma vanale veetornile rakenduse. Infopunkti-idee on puhtpraktilises mõttes hindamatu – Võrumaa  inimeste, tavade ja maastiku vastu on põhjust huvi tunda, oskuslik navigeerimine eeldab aga teavet. Ent mis on  tänapäeval nn praktiline informatsioon? Miks mitte muu hulgas ka kogu kultuuritaust selle kõige avaramas ja paremas tähenduses, kus veetornil on justkui isuärataja roll.

Olen kohanud Eestis palju kummastavaid, mahajäetud ehitisi, millega samas oleks küll midagi peale hakata. On ka hakkajaid tegijaid – julgen seda väita tänu nendele inimestele, kellega koostöös Lasva veetorn kunstigaleriiks muutus.

Põnevate mõtete teostumiseks pole ilmtingimata vaja paksu rahakotti, pigem otsustajate julgust neisse uskuda. Vaevalt et Lasva vald on ainus koht Eestimaal, kus selliseid «äraspidiseid» ideid saab ellu viia, aga igatahes näitavad nad teed.

Millistest ruumidest objekt koosneb?

2009. aasta augustis valminud Lasva veetorn on rekonstrueerimise järel oma ehituslikult välisilmelt ökonoomne ja minimalistlik, rõhku on pandud sisekujunduse eriefektidele: esimese korruse põrandas peegeldava põhjaga valguskaev, klavertrepp, helipaagi (ehk kunagise veepaagi) akustiline ruum, valgustus ja mööbel. 12 meetri kõrgusel paiknevale katusele rajati viilu asemel murukatusega terrass.

Klavertrepil ülespoole liikudes ja trepiastmeid kui klaveriklahve mängides jõuab külastaja ülemisele, veepaagi tasapinnale, kust avaneb vaade ümbruskonnale. Interjööri olemasolevad tellisseinad on värvitud musta mattvärviga, millel (analoogselt valgega) on optiline või illusoorne efekt, tekitamaks nn lõpmatu ruumi tunnet.

27 000 kuupmeetri suuruse veepaagi sisemus on põneva akustikaga kumisev ruum, paaki sisenemiseks on sellesse lõigatud ovaalsed avad.

Kust tuli klavertrepi mõte?

Zizi&Yoyo esimene ruumi kui muusikainstrumendi projekt oli Inimharfi-installatsioon 2005. aasta talvel nüüdismuusika päevadel Pärnu Endla teatris.

Lae ja põranda vahele tõmmatud tiheda spandrimetsa läbimine oli seal sõna otseses mõttes füüsilist pingutust nõudev kehaline, samas ka teraapiline tegevus. Iga pinguti küljes oli väike heli tekitav metallplaat, nööri lahtilaskmisel põrkas see vastu plaati ja tekitas vaikse heli. Näituseruum töötas kõlakastina: külastajad jätsid ruumi igaüks oma erilise helilise jälje.

2006. aasta juunis avatud Eduard Tubina monument Tartus Vanemuise teatri esisel nõlval oli teine objekt, kus koostöös skulptor Aili Vahtrapuuga muutus muusikainstrumendiks juba tükike linnaruumi: skulptuuri ees paiknevatel mustadel tumbadel võib ette kujutada tervet orkestrit.

Tagaseinas gongid, millele kumistades on võimalik kokku seada igaühe oma jada Tubina loomingu fragmentidest. Niisugust hiiglaslikku trummisetti mängides tekib Alice-Imedemaal-tunne, kus justkui kõik on võimalik.

Kolmas projekt, kus klavertrepi mõte jõudu kogus, on seotud eramuga Merirahus, mille spiraalse ruumiloogika ümber keerdub välisfassaadil trepp alt aiast üles katuseterrassile.

Siin sai trepi piirdena välja pakutud üsna Lasva klavertrepi moodi trosside süsteem, mida pingutades võiks trepil üles-alla joostes mängida nagu keelpillil. Sammuke mõtterajal edasi ja olemegi Lasva veetorni juures, kus klavertrepi ideed asus toetama tollane vallavanem Jüri Nassar, kelle korraldusel ja heal soovil ka plaan teostus.

Hea abiline Kadri Klementi asus klavereid uurima nii seest kui ka väljast. Seejärel oli põhjust projekti juurde kutsuda skulptor Kalle-Priit Pruuden, kes Hansanova OÜ töökojas koos oma meistritega trepiastmetest prototüübi tegi. Arutades klaveriklahvide helimaastiku võimalusi, arenes mõte lisaks analooghelile ka elektroonilise toe poole, mis avardab trepi tämbri nüansirohkust.

Suur tänu Kalle Tikasele, kelle abil suudab trepp hea hulga, suures osas Eleanora Kampe sisse lauldud imelisi hääli teha. Et veetornil on infopunkti ja kunstigalerii roll, võttis seintel kajastuva kunstilise poole enda kanda Peeter Laurits, abiks Jüri Kuuse fotod.

Kelle idee oli ehitis väljast vöökirjaga dekoreerida?

Kui toimus Pärnu kesklinna koolide võimla arhitektuurivõistlus, pakkusin oma töös välja lahenduse, kus muistne vöökiri keerdub fassaadilindina ümber hoone. Lasva valla arengukava jaoks mõtteid paberile joonistades sai esmalt seda teostamata kujundit kasutatud kohaliku  rahvamaja juures.

Sealne kultuurijuht Silja Vijar arvas aga, et rahvamaja ja veetorn võiksid moodustada ilusa tervikliku koosluse. Koos valisime välja sobiva punase-sinisekirju Rõuge vöökirja, joonistasin eri variante, kuni kõik sobis.

Kas olete tööde teostusega rahul?

Projektid, mis ei saa kunagi valmis, veetlevad oma mõtteruumiga võimalikest homsetest arengutest. Loodetavasti on ka Lasva veetorn üks neid objekte, mille kohalik kogukond ehitusnõunik Mart Keerutaja siiral ja südamlikul juhatusel omaks võtab ning hoolitseb tema käekäigu eest.

Vesi ei tohiks seisma jääda: veetorni on ette nähtud ka külaliskunstniku residentuuri võimalus. Allkorrusele on projekteeritud pesemisvõimalused ja kööginurk, ülal veepaagi juures mahub magama. Kes on esimene?

Miks võitis Lasva veetorn?

Lasva veetorn, mis pälvis eelmisel aastal ka kultuurkapitali arhitektuuripreemia, platseerus esikohale žürii üksmeelsel otsusel. See ehitus peidab endas teemasid, mis tänavu «Väikse» preemia puhul jutuks tulid ja laiemaltki meie keskkonna kujundamisest rääkides õhus võnguvad.

Siin on kogukonna aktiivsust, low-tec’i disaini, isetegemist, polüfunktsionaalsust ja muudki veel. Sisuliselt eikusagile on eimillestki loodud moodsalt väljendudes sündmusruum, event-space.

Nõukogude­aeg­ne tagasihoidliku välimusega ­silikaadist veetorn on saanud sisse ainukordse häälitseva klavertrepi, tippu vaateplatvormi ja roostes veetünni kunstigalerii. Veetorni tähendus laieneb eelkõige kohalikule väiksele kogukonnale, kes ajas oma väikest asja ja suutis mõne õige sammuga luua olulise maamärgi – tänapäeval moes kogukondliku planeerimise, kui soovite!

Lisaks kätkeb torn endas heas mõttes hullumeelsust, visiooni ja pusimist pisiasjades, mis kõik näibki paremini teostuvat pealinnast kaugel eemal. See kõik kaalus üles ilmse lõpetamatuse detailides või naiivse dekorativismi – «Väikse» preemia võitis seekord suurem mõte.

Triin Ojari,
arhitektuurikriitik

Lasva veetorn

•    Objekt: Lasva veetorni rekonstrueerimine infopunktiks-kunstigaleriiks

•    Tellija: Lasva vald, Võrumaa

•    Autorid: Veronika Valk (OÜ Zizi&Yoyo, arhitekt), Kadri Klementi (arhitekti abiline), Kalle-Priit Pruuden (OÜ Hansanova, klavertrepi ehituslik teostus), Peeter Laurits (infomaterjalide kujundus), Kalle Tikas (klavertrepi heli elektroonika)

 

Tagasi üles