Kes tahab saada kuulsuse narriks?

Pseudobiograafiline film Rémi Gaillardist (keskel) aitab kinolinal teha suuremaks kõik tema trikid. Foto: Kaader filmist

Prantsuse pullivennast Rémi Gaillardist, kelle videoid on Youtube’is vaadanud enam kui miljard inimest, vändati vaimuvaene komöödia.

Täiskasvanuil on komme lastelt pärida, kelleks nad tahavad saada. Kui lapsel pole stampküsimusele stampvastust varnast võtta, tuleb tal kähku improviseerima hakata. Kosmonaudiks. Kirjanikuks. Batmaniks. Kelleks iganes. Suured onud-tädid noogutavad autoriteetsel ilmel ja silitavad tunnustavalt lapse pead. Oh neid lapsepõlve süütuid unistusi!

Laps ei tea, et tõenäoliselt jääks täiskasvanu ise samale küsimusele vastamisega hätta. Tõenäoliselt nühib ta sandikopikate eest üheksast viieni tööd teha, et teenida kasumit tööandjale ja pangale – tegevus, mida Veiko Õunpuu nimetas mullu pärisorjuseks. Sellest ei unista keegi, isegi mitte täiskasvanu. Aga väljapääsu ka ei paista.

Sajandivahetuse paiku võttis trikster-filmikangelane Tyler Durden lääne reakodanikku ahistava tupiku kokku nõnda: «Terve põlvkond bensujaama assistente ja ettekandjaid, valgekraelisi orje. Reklaam paneb meid jahtima autosid ja hilpe, töötama ameteis, mida me vihkame, et osta paska, mida me ei vaja. Televisioon on meid üles kasvatanud usus, et ükskord saavad meist kõigist miljonärid ja filmitähed ja rokkstaarid. Aga ei saa. Tasapisi hakkab see fakt meile kohale jõudma. Ja see ajab meil sita väga, väga keema.» («Kaklusklubi», rež David Fincher, 1999).

Ameerika tüng

Niisiis, kelleks tahan saada? Rikkaks ja kuulsaks, mis on enam-vähem üks ja seesama, sest ega jutt ole Charles Mansoni või Anders Behring Breiviku kuulsusest, vaid ikka Madonna ja Justin Bieberi masti sullis suplevast feimist. Ja teistpidi saab ka rikkust vabalt kuulsuseks konverteerida, nagu teame Wall Streeti hundi Jordan Belforti ja inglise staarmagnaadi Richard Bransoni näitel.

See unistus rikkusest ja kuulsusest, mida üldiselt tuntakse Ameerika unelma nime all, aitab kogu maailmas miljardeil oleviku nüridust ja viletsust enam-vähem lõputult taluda. Teen tööd ja näen vaeva, küll siis ükskord jõuab aega ning tulevad ka kuulsus, au ja varandus. Aga võta näpust – ei tule ei üht, teist ega kolmandat ega isegi mitte muretut pensionipõlve palmisaarel. Õiglasem oleks seda unelmat nimetada Ameerika tüngaks.

Rikkus on tänapäeva vaesele veel kättesaamatum kui Tylerile, sest varanduslik ebavõrdsus on aina kasvanud ja kasvab veel. Meelt heita siiski ei maksa, sest kuulsaks on praegu jälle palju lihtsam saada kui sajandivahetusel. Oleme astunud mitu sammu lähemale Andy Warholi ennustatud maailmale, kus igaüks meist saab veerand tundi kuulus olla.

Kõigepealt asus alamkihtide kannatusi leevendama tüng-unelma põhipropageerija – televisioon. Samal 1999. aastal, kui Tyler kinolinadel mässas, algas saatega «Suur vend» tõsielu-TV ohjeldamatu võidukäik, mis kestab tänaseni. Kuid veelgi enam aitas kuulsust demokratiseerida interneti areng, mis avas igaühele odava ja käepärase võimaluse vahendajateta kuulsust jahtida.

Prantslase Rémi Gaillardi tähelend ongi tõsielu-TV ja netivideote buumi sünnitis. Ikka selsamal 1999. aastal vahtis tollal 24-aastane töötu provintslane Rémi telekast varjatud kaamera sketše ja sai aru, et sihukest värki võiks igaüks vändata. Mees vedas sõbraga kihla ja koos võtsid nad üles esimese video, kus Rémi kümbleb alasti autopesulas. Jätkati samas vaimus deviisi «Kui teed, mis iganes pähe tuleb, võid saada kelleks iganes» all.

Telesse Rémi loomingut esialgu ei igatsetud, aga netti sobis tema absurdne üle-võlli-situatsioonikoomika nagu valatult. Paari aasta pärast loodud veebileht nimportequi.com sai ruttu populaarseks ning kui Rémi pärast karikavõistluste finaali kontvõõrana võitjate ridadesse puges ja jalgpalliväljakul koos meeskonnaga presidendi kätt surus, sai temast staar, kellest televisioongi ei saanud mööda vaadata.

Ennem surm

Rémi oli järsku tehtud mees, kelle kuulsus muudkui kasvas ja ulatus üle ilma. Aastal 2011 sai Rémist Lady Gaga, Justin Bieberi, Eminemi ja Rihanna järel viies inimene, kelle videoid oli netis vaadatud üle miljardi korra. Täht oli sündinud. Eikellestki oli saanud keegi.

Arusaadav, et säärane intergalaktiline edulugu lausa nõudis mängufilmiks vormimist, kuid paraku ei anna kinokomöödia formaat Rémi enda pullivideotele vähimatki lisaväärtust, pigem vastupidi. «Kes iganes», milles Rémi iseennast mängib, koosneb suures osas samadest netisketšidest, mille vaatamise vajadus suurelt ekraanilt on üsna küsitav. Vähemalt on see kostümeeritud klounaad valdavalt hoogne ja kohati oma jackassilikus süüdimatuses ka päris lõbus.

Aga. Andestamatu veana on filmis netisketšidele lisatud erakordselt trafaretne ja vaimutu, igal sammul saamatult nalja kiskuv väljamõeldud lugu, millel pole Rémi tegeliku biograafiaga mingit pistmist.

See koos õõvastavalt tolatsevate näitlejatöödega jätab kõigist asjaosalistest nõmeda, et mitte öelda alaarenenud mulje. Subarktiliselt jahe vastuvõtt nii kriitikutelt kui ka publikult on kuhjaga ära teenitud.

Mul igatahes oli filmi lõppedes kadunud igasugune isu veel kunagi mõnda Rémi videot näha. Kuulsaks saada ka ei taha – eriti mitte selliseks kuulsuseks, kellest vändataks selline film. Ennem surm.

«Kes iganes»

Režissöör Raphaël Frydman

Prantsusmaa 2014

Alates 11. aprillist Tallinna kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza ning

Tartu kinos Ekraan