Mees, kes mäletab tagurpidi liikuvat aega

Mait Malmsteni käed on ses näitemängus sama kõnekad kui sõnad.

FOTO: Ervin Õunapuu

Mait Malmsteni monolavastus on köitev mõttemängu kõrgpilotaaž.

Jah, Bulgaaria kuulsale näitekirjanikule meeldis oma näidendi «Titanicu orkester» Eestis nähtud lavastus nii, et ta söandas oma seitse aastat kirjutatud mononäidendi «Fenomen» maailma esmaesitamise au eestlastele anda. Ma ei tea, mis nipiga produtsent Märt ­Meos Mait Malmsteni ta hõivatuses mängima sai, aga see, et nii läks, näis olevat rõõm näitlejale ja on kindlasti ka vaatajatele.

Hristo Boychevi mononäidend on sedasi kirjutatud, et annab palju tõlgendusvõimalusi nii näitlejale, kunstnikule kui lavastajale. Milline vorm ja vormistus? Mait Malmsten, Ervin Õunapuu ja Madis Kalmet on valinud napima, täpse ja mõtlemispause lubava tee. Sellise, kus näitleja sarm ja vaatajate kujutlus- ja kaasamõtlemisvõime teineteist ergutavad, erutavad. See on teater selle sõna kõige paremas mõttes

Malmsten ei tee tund ja viisteist minutit kestva monoloogi kestel mu meelest ainsatki sammu. Ta seisab, ei tee katsetki istuda. Lugu jutustades kõnelevad silmad, erinevad ootamatud hääletoonid, kummalised sõnarõhutused. Mõnes kohas ta näiteks pisut kogeleb. Malmsteni mängitud tüüp lubab kõnelda tõtt. Ja see, kuidas näitleja seda teeb, paneb vahel kahtlema ja siis taas uskuma, et ongi nii ja mitte teisiti. Ja käed! Selle kummalise mehe käed on sama kõnekad kui sõnad.

Ka Jumal teeb vigu

Kes ta on? Prohvet, petis, selgeltnägija, vaimuhaige...? Monoloogi lõpu poole on autor andnud vihje. Malmsteni mängitud mees tunnistab, et on tegelikult eksitus: «Kuna Looja, ükskõik, kas see on siis loodus või kes teab mis asi, ei plaaninud, et mälu oleks võimeline ületama erinevaid mega-chronosa’eid, olen ma ilmselt viga, rike või hälve. Vahel teeb isegi Jumal vigu ning peab enda kavandeid kohendama. Inimene on just sedasorti olude sunnil muudetud eskiis – me olime planeeritud elama Paradiisis, mitte siin.»

See tüüp mäletab detailitäpselt maailma, kus aeg liigub tagurpidi. Inimesed ärkavad ellu, tõusevad haudadest ja hakkavad elama oma sünni poole. Noorenevad, ei vanane. Elu lõpeb ema kõhus. Kõik võistlused lõpevad ses maailmas 0:0 viigiga, sõdasid ei kaotata ja minevikku ei mäletata.

Enda seisundit selgitab Malmsteni mängitud mees kui me kõigi kogetud déjà vu pilte: «... kui sa tunned sekundi murdosa jooksul, nagu sa oleksid seda, mis sinuga parasjagu juhtub, juba varem näinud. Tuleb välja, et sa tegelikult oledki seda näinud. See on hetkeline mälupilt eelnevast mega-chronos’est, mis on läbi kosmose pragude tunginud.»

Malmsten vahendab tagurpidi liikuvat aega sellise usu ja sisendava veendumusega, et kuulajana ei saa lahti mõtetest – äkki see ongi nõnda! Enamikul meist ei ole üleloomulikke võimeid, me teame seda, ja ometi on meist kõigil keegi tuttav või vähemalt tuttava tuttav, kes teab rohkem.

Malmsteni ja autori loodud tüüp viskab nalja me tänase näiliselt jalgel seisva maailmapildi üle. Kuulaja naerab kaasa, kahtleb üleloomulikuna tunduvas jutus ja iseendas. Kui kosmilise pöörlemissuuna muutusega inimeste maailmas ja maailmavaludes midagi peale välise ei muutu, kui tõesti nii on, nagu on, ei ole millelgi suurt tähtsust. Mul on tunne, et see teadmine peaks meid olevikus elamiseks vabastama.

Napp, aga kõnekas on kunstnik Ervin Õunapuu lavakujundus. Kõneleva mehe selja taga ripub suur linane valge rätik. Vaid korraks, päris etenduse alguses, ilmub sellele rätikule kujutis. Jõuad vaid mõelda, mis see nüüd on, ja kujutis kaob, tekitades suurema kujutlusvõimega vaatajate peas pilte taas ja taas, selgemalt ja hägusamalt, mõtteid suunavalt.

Seesama tuttav Ristikivi «Ka sisaliku tee kivil jätab jälje»... Inimestel on mälu, see olevat valikuline: on see nii ka asjadel? Lavale on kunstnik asetanud pildi iluks ka kokkupandava matkatooli ja termose.

Inimkond kui jäämägi

Voolaku aeg sünnist surmani või vastupidi, nagu ses kummaliselt realistlikuna mõjuvas loos: «Inimkond on kui jäämägi. Elus inimesed asetsevad ookeani pinnal ja surnud ujuvad vee all.» Kummaline ehk, aga mind jäi pärast etendust lohutama sealt nopitud mõte, et päev päeva järel sulab inimvaim nagu jäämägi kosmose põhjatusse ookeani.

Köitev mõttemängu kõrgpilotaaž, mida kogu «Fenomeni» lavastusmeeskond pakub, osutab omamoodi vastukaalu fragmentaarsuse ja stand-up-komöödiate võidukäigule, elus ja lavadel. Et säiliks tasakaal tasakaalutuses.
-------------------------------------------

Hristo Boychev

«Fenomen»

Lavastaja Madis Kalmet

Kunstnik Ervin Õunapuu

Näitleja Mait Malmsten

R.A.A.A.M.-i esietendus 22. märtsil Vene Teatris

Loe ka neid

Tagasi üles