Müstikamaailma Cassandra Wilson

Hedvig Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Laulja hääl on tema sisemaailma peegeldus,» räägib Cassandra Wilson. Pildil esineb ta ülemöödunud suvel Moskvas.
«Laulja hääl on tema sisemaailma peegeldus,» räägib Cassandra Wilson. Pildil esineb ta ülemöödunud suvel Moskvas. Foto: ITAR-TASS

Festival Jazzkaar on igal aastal toonud meile mõne rahvusvahelise džässi-diiva. Tänavu, festivali 25. tegevusaastal, on Eestisse tulemas kahe Grammy omanik, mitmeid kordi džässi kajastavate väljaannete ja publiku poolt parimaks džäss lauljaks nimetatud Cassandra Wilson.

Wilsoni edu saladuseks on kindlasti tema omapärane müstiline hääl, sensuaalsus ja soov erineda peavooluesindajatest. Sündinud Mississippi osariigis Texases, on bluus sügavalt lauljatari hinges ja väljenduses.

Temast õhkub maalähedast jõudu ja salapära.

Lapsepõlv mõjutab meid tugevasti, pakkudes meile inspiratsiooni ja ehk isegi juhtides meie olevikku ja tulevikku. Millised on teie mälestused seoses lapsepõlvega? Milline oli see ümbrus, kus kasvasite, ja millega lapsed siis tegelesid?

Naabruskonnas, kus ma kasvasin, oli palju afroameerika perekondi, kus vanemad olid kõrgelt haritud – õpetajad, arstid, juristid. Meil oli tugev kogukond, palju lapsi, kellega koos mängida. Meie pere maja taga oli mets ja mind tõmbas alati sinna. Kuigi meil oli mänguasju, oli ümbruskonna loodus see, mis meid mõjutas ja oli meie mänguväljakuks.

Kas mäletate oma esimesi muusikalisi hetki? Mis te arvate, kas muusika on seotud ainult meie teadliku meelega või ulatub see kaugemale?  

Esimesed muusikalised mõjutused on pärit juba emaüsast – mu vanemad armastasid muusikat ja meie kodus kõlas alati väga erinevat muusikat. Džässi, folki, gospelit, rütm ja bluusi. Mäletan, kuidas kiikusin isa jalgadel muusika rütmis. Muusika on rahvusvaheline ja sel on tohutu mõju nii meie teadlikule kui ka alateadlikule meelele.

Õppisite lapsena klaverit, kuid hiljem armusite kitarri. Bluusi stiilis kitarrihelid on valdavad teie erinevate aegade muusikas.

Klaverit õppisin ma õpetaja juures, kuid teismelisena paelus mind kitarr. Mu isa soovitas mul õppida kitarri intuitiivselt, et leida oma helikeel ja väljendus, samas kinkis ta mulle ikka mõned kitarriõpikud ka. Klaverit mängiv lauljatar – see on justkui klišee, millele ma ei soovinud vastata. Tahtsin mängida kitarri. Pealegi on kitarri võimalik alati kaasas kanda, et laule luua ja muusikat jagada.

Kuuldes teie interpretatsioone, tundub, et teis on palju müstilist energiat. Kas hääles võib peegelduda laulja sisemine maailm?

Absoluutselt. Laulja hääl on tema sisemaailma peegeldus.

... mis viib mind küsimuseni, kas laulmine on õpitav? Palju on häid lauljaid, kuid neis, kes meid tõeliselt liigutavad, on midagi erilist, mida ei saa õppida, peab leidma üles selle unikaalse enese.

Nõustun täielikult. On palju momente, mida ei saa õppida teistelt. Helid, hääl on läbi imbunud kultuurilisest taustast ja omandatud eelmiste põlvede kogemuste kaudu. Sellele lisandub omaenese maailmatunnetus. Vahel ma mõtlen muusikatraditsioonist ja -õpingutest kui müstikakoolist.

Võrratu Betty Carter on kuuldavasti olnud teie eeskuju, kas ka õpetaja?

Jah, Betty Carter on mind väga mõjutanud, kuigi ma ei ole tema juures õppinud. Minu mentor ja samuti suur eeskuju on olnud pigem Abbey Lincoln. Tema isiksus on mind kujunemis­aastatel ehk kõige enam mõjutanud. Ta küsis minu käest, kui laulsin džässi-standardeid, et miks ma laulan kuust ja juunist («Moon and June» – ingl k), ma peaksin laulma sellest, mis minu elus toimub, mis on mu tõelised tunded. Tema ise tegi alati nii – laulis sügavalt, läbi iseenda.

Viimane album «Another Country» on produtseeritud koos itaallasest kitarristi Fabrizio Sottiga. Rääkige veidi selle albumi valmimisest ja muusikutest.

Fabrizio on minu ammune sõber, kes produtseeris ka plaadi «Glamoured». Otsustasime uuele plaadile anda teistsuguse helipildi ja energia ning valisime salvestamiseks Leonardo da Vinci sünnilinna Firenze.

Bassimees, Nicola Sorato, on ennegi Fabrizioga koostööd teinud. Löökpillimängija Lekan Babalola on samuti minu hea sõber. Teine löökpillimängija, Mino Cinelu, on töötanud ka koos Miles Davisega.

See koostöö oli vaimustav, muusikud hingasid ühes rütmis ja jagasid sarnaseid maailmavaateid.

Viimane laul plaadil, aafrika päritolu «Olomuroro» üllatas. Millised on teie sidemed selle muusikaga. Kas lapsed, kes kooriosa laulsid, olid Aafrikast?

Selle laulu pakkus välja Lekan Babalola. Lekan on suurepärane muusik ja samuti Yoruba preester (Edela-Nigeeria etnilisel grupil – yorubalastel – on oma kultuur, keel ja usk). Minu juured on tihedalt seotud Lääne-Aafrika muusikaga. Mu esivanemad on pärit just sealt kandist.

Laulu laulis itaalia lastekoor, nad õppisid Yoruba häälduse väga kiiresti ja kuulmise järgi.

Teil on vägev nimi – Cassandra tähendab prohvetit, pärinedes Trooja ajast, kui seal elas printsess ja prohvet Cassandra. Kas tunnetate iidset energiat oma nimes?

Olen teadlik mütoloogilisest tähendusest, mis mu nimega seotud. Seda on põnev teada, kuigi arvan, et see nimi võib olla veel  palju vanem, kui uuringud näitavad, ning sel võib olla veelgi iidsem tähendus, mida me ei tea.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles