/nginx/o/2014/04/13/2958098t1h1dd2.jpg)
Eesti Muusika Päevad (EMP) said alguse 1979. aastal, algatajateks tol ajal aktiivselt tegutsenud heliloojad Raimo Kangro, Lepo Sumera ja Mati Kuulberg. Tänaseni mäletatakse esimese festivali plakatit, millele oli mõeldud algselt kuvada sinise taeva taustal noodijoontele valge kurgualusega rahvuslind pääsukest. Arusaadavatel põhjustel leidis selline värvikombinatsioon vastuseisu ja taevas muudeti halliks.
Traditsioonidega festival on aegade jooksul muutunud: kui 35 aastat tagasi oli tegemist eesti heliloojate ülevaatenäitusega, kus kõik pidid ja said oma teoseid esitleda, siis viimastel aastatel on pööratud nägu publiku poole ja kujundatud terviklikke kontseptsioone.
Eesti muusika alati oluline
EMP 35. festival kandis alapealkirja «Suurvorm». Festivali kunstilised juhid on tunnistanud, et nad soovivad heliloojatele pakkuda arenemisvõimalust ning ehk on see ka üldteada, et kaasaegse muusika puhul tellitakse üldjuhul umbes 10–15 minutit kestvaid orkestripartituure. Seekord toimunud festival andis vastuse küsimusele, kas eesti heliloojatel on sisu ja võimekust luua mahukaid teoseid suurtele koosseisudele või nad – nagu Lepo Sumera on kunagi naljatades öelnud – «kasutavad kiirmeetodit ja kastavad kärbse tindipotti ning panevad noodipaberile jooksma»?
EMPi kunstilised juhid on kindlad, et festival on süvendanud ühiskonnas mõistmist, et uus muusika on hea ja uusi teoseid võib tellida. Mulle meeldis mõte, et EMP 35 püüdis eesti muusika suureks ja oluliseks mängida; eesti muusika ei ole oluline ainult seitsmel päeval aastas, vaid läbi aegade.
Eesti muusika ei peaks kõlama ainult EMPil ja ainsad esiettekanded ei peaks olema seotud seitsme päevaga aastas, inimesed vajavad akustilisi kõla-aistingud aasta ringi ning värskendavaid ideid oleks samuti vaja kuulata kaheteistkümnel kalendrikuul. Selle tõenduseks võib pidada äärmiselt õnnestunud Erkki-Sven Tüüri klarnetikontserdi Eesti esiettekannet 28. märtsil või 13. aprillil toimunud Galina Grigorjeva plaadi esitluskontserti, samuti Helena Tulve kammerooperi «It Is Getting So Dark» hiljutist taaslavastust.
Tänavusel EMPil üllatas Helena Tulve kauaoodatud teos klaverile ja orkestrile «Südamaa», mille nõiduslik, võluv, värviline, värske ja elav organism haaras ning lummas esimestest taktidest peale. Orgaaniliselt orkestripartiiga sulanduvat klaveripartiid esitas Mihkel Poll, mängis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Olari Eltsi juhatusel.
Samuti mõjus sügavalt Märt-Matis Lille ulatuslik «Põhjanaela paine». Autor ühendas orkestriteoses suulise traditsiooni (saami joiguja Wimme improvisatsioonid), kirjapandud muusika (teose orkestripartii) ja elektroonilise poole (eelsalvestatud loodushelid) üle 40 minuti kestva meditatsioonina. Teose tõi esiettekandele Vanemuise teatri sümfooniaorkester Paul Mägi juhatusel. Ja siiski tõdes Lill pärast mahukat tööprotsessi, et «võrreldes John Cage’iga, kelle teos kestab sajandeid – kord aastas või tihemini mängitakse kusagil kirikus ühe oreli peal paar nooti ja niimoodi see lugu käib –, oleme meie poisikesed».
EMPi suureks mängimisse olid kaasatud eesti arvukad muusikakollektiivid – festivalil esinesid Tallinna kammerorkester, Pärnu linnaorkester, EMTA Sinfoniett, rahvusooper Estonia orkester, Vanemuise sümfooniaorkester, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia kammerkoor ja väiksemad kooslused. Seitse päeva kestnud festivali avas Toivo Tulevi teos «Lamentatsioonid», murdepunktis kõlas Tatjana Kozlova-Johannese ja Tarvo Hanno Varrese elektroakustiline suurvorm «Betweenland».
Lihtne kaasa mõelda
Eriliselt sümpaatsed olid EMPi kontserdiõhtud, mis algasid esteetiliselt ja kunstiliselt väljapeetud kammermuusikaliste esiettekannetega, näiteks Mirjam Tally «Vortex» esiettekanne Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri suure ansambli esituses. Seejärel pakkus EMP traditsioonilist kohtumist heliloojatega uue nurga alt, kus dialoogi oli asetatud kaks heliloojat, kes teineteist inspireerides ei vestelnud mitte kontserdisaalis publiku ees, vaid valgussõõris rõdul. Eriti sügavaks kujunes õpetaja Erkki-Sven Tüüri ja õpilase Helena Tulve vestlus.
EMP tuletas meelde varasemaid suurvorme, näiteks kõlas Heino Elleri «Sümfooniline legend» ja Eugen Kapi «Kevadsümfoonia».
Tänavune EMP kinnitas minu meelest, et eesti muusika ongi oma olemuselt soliidne suurvorm – eesti heliloojate loomingus on haaret, ideid ja julgust viia läbi originaalseid lahendusi. Heliloojate looming on selgepiiriliselt vormitud, ja kuigi muusika vastuvõtt eeldab süvenemist, on lihtne heliloojatega kaasa mõelda.