Nagu viitab näituse pealkiri, on selle üheks tõukepunktiks Nobeli füüsikaauhinna laureaadi Steven Weinbergi populaarne raamat universumi tekkest, mis 1988. aastal ilmus ka eesti keeles. Mulle oli selle lugemine üks teismeea mõjusamaid elamusi (ühtlasi ajend esimeseks iseseisvaks kirjatööks), ja nagu tunnistab näituse lühikeses saatetekstis Margus Tamm, ei pääsenud temagi selle mõjust.
Tõsi, konkreetselt on hommage Weinbergi raamatule vaid galerii tagumises saalis eksponeeritav installatsioon, kus spetsiaalselt tellitud must nahkmööbel moodustab põrandale numbrirea kolmest nullini. Oma lihtsuses ja monumentaalsuses tõeliselt mõjus taies. (Selle mudelvaataja peaks küll asuma lae all, et valguse ja varju koosmõjul moodustuv numbririda välja lugeda.)
Suurem saal on aga täidetud mustade tulpadega, mille külgedel esitatakse tüpograafilisi piltmõistatusi, näiteid erinevatest kirjatüüpidest, mis töötavad korraga kahel tasandil: visuaalse ornamendina ja verbaalse sõnumina. Ilmselt jagunevadki näituse vaatajad kahte lehte (näitust külastades kohtasin mõlemaid): ühed, kes teevad kiire jalutuskäigu postamentide vahel, imetlevad mustvalgeid fonte ja mustreid ning lahkuvad seejärel rõõmsal meelel, teised, kes süüvivad kirjašriftidesse, püüavad dešifreerida tekstide sõnumit, satuvad hasarti ja võivad galeriis veeta nii mõnegi tunni, et kõik sõnad ja laused välja lugeda.
Ei salga, et hasart tabas mindki, iga uus muster sundis otsima koodi, moodustama piltidest tähti, piidlema tulpasid lähedalt ja kaugelt, nii et näituse külastus kujunes omalaadi Rosetta kivi korduvaks dekodeerimiseks. Vahepeal tuli appi ka näituse valvur, kes oli samuti hasardist haaratud. Lõpuks õnnestuski ühe erandiga lauseteks kokku panna kõik piltkirjad, et siis kiirelt taibata, et mingit salasõnumit polegi: on vaid fraasid eesti- ja ingliskeelsetest hällilauludest, liisusalmidest, palindroomidest ja Kreatiivmootori laulusõnadest.