/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Margus Tamm kuulub haruldasse loojaliiki, kes suudab võrdväärselt töötada nii sõnas kui pildis. Ta on üks Eesti hinnatumaid plakatikunstnikke ja graafilisi disainereid, lisaks põnev performance’i- ja installatsioonikunstnik, ent samuti Betti Alveri kirjandusauhinnaga pärjatud jutukirjanik ja aktiivne kunstikriitik. Läinud nädalal avatud isikunäitus «Kolm esimest minutit» on huvitav katse kaks meediumit kokku viia: teha sõnadega pilte, moodustada visuaalseid mustreid verbaalsest materjalist.
Nagu viitab näituse pealkiri, on selle üheks tõukepunktiks Nobeli füüsikaauhinna laureaadi Steven Weinbergi populaarne raamat universumi tekkest, mis 1988. aastal ilmus ka eesti keeles. Mulle oli selle lugemine üks teismeea mõjusamaid elamusi (ühtlasi ajend esimeseks iseseisvaks kirjatööks), ja nagu tunnistab näituse lühikeses saatetekstis Margus Tamm, ei pääsenud temagi selle mõjust.
Tõsi, konkreetselt on hommage Weinbergi raamatule vaid galerii tagumises saalis eksponeeritav installatsioon, kus spetsiaalselt tellitud must nahkmööbel moodustab põrandale numbrirea kolmest nullini. Oma lihtsuses ja monumentaalsuses tõeliselt mõjus taies. (Selle mudelvaataja peaks küll asuma lae all, et valguse ja varju koosmõjul moodustuv numbririda välja lugeda.)
Suurem saal on aga täidetud mustade tulpadega, mille külgedel esitatakse tüpograafilisi piltmõistatusi, näiteid erinevatest kirjatüüpidest, mis töötavad korraga kahel tasandil: visuaalse ornamendina ja verbaalse sõnumina. Ilmselt jagunevadki näituse vaatajad kahte lehte (näitust külastades kohtasin mõlemaid): ühed, kes teevad kiire jalutuskäigu postamentide vahel, imetlevad mustvalgeid fonte ja mustreid ning lahkuvad seejärel rõõmsal meelel, teised, kes süüvivad kirjašriftidesse, püüavad dešifreerida tekstide sõnumit, satuvad hasarti ja võivad galeriis veeta nii mõnegi tunni, et kõik sõnad ja laused välja lugeda.
Ei salga, et hasart tabas mindki, iga uus muster sundis otsima koodi, moodustama piltidest tähti, piidlema tulpasid lähedalt ja kaugelt, nii et näituse külastus kujunes omalaadi Rosetta kivi korduvaks dekodeerimiseks. Vahepeal tuli appi ka näituse valvur, kes oli samuti hasardist haaratud. Lõpuks õnnestuski ühe erandiga lauseteks kokku panna kõik piltkirjad, et siis kiirelt taibata, et mingit salasõnumit polegi: on vaid fraasid eesti- ja ingliskeelsetest hällilauludest, liisusalmidest, palindroomidest ja Kreatiivmootori laulusõnadest.
Kuid need kümne aasta jooksul sündinud perfektsed piltkirjad ei ole mõistagi mõeldud vaid dešifreerimiseks, need on ennekõike väga leidlikud tüpograafilised stiiliharjutused, põnevad näited uutest kirjatähtedest ja nende dekonstruktsioonist.
Eesti kunsti kontekstis projitseerus näitus minu jaoks otsapidi Raul Meele 1960. aastate lõpul sündinud «konkreetse luule» taustale. Needki trükimasinast sündinud tekstid pidid mõjuma ennekõike graafilise, mitte verbaalse väljenduslikkusega. 1970. aastal seletas Meel oma loomemeetodi põhimõtteid ajakirja Noorus veergudel (nr 1) ja osaliselt sobib toonane artikkel seletuseks ka Margus Tamme näitusele. Näiteks tõdemus: «Nii on tähed nagu mingid organismid või teisiti öeldes esemed, mis eksisteerivad lehe pinnal, ekraanil või raamatus ja omavad iseseisvaid funktsioone.»
Margus Tamm
«Kolm esimest minutit»
Tallinna Kunstihoone galerii, 11. aprillist 11. maini