Zolotko helged lapsepõlved

Jevgeni Zolotko mõtiskleb ajalise ja ajatu üle. Foto: Margus Ansu

Jevgeni Zolotko loomingust kirjutamine muutub üha vaevalisemaks. Kui eelmine monumentaalne kuueosaline näitus toimus Tartu kunstimaja pööningul (vt PM 03.10. 2012), kus aknast paistev taevas pani tolmuste asjade keskel mõneks hetkeks mõtlema oma hinge rännakutest tuhandete aastate taha ja ette, kõrgele ja kaugele, siis nüüd roostes torude ja aukliku põrandaga lagunevas keldris on kõik mõrane ja sumbunud.

Ma ei tea kunstnikku, kes oskaks nii geniaalselt ära kasutada ruumi omapära ning panna kõnelema igas ruumis vaid kaks-kolm näiliselt täiesti mõttetut asja.

Dialoogi tekkimine võtab aega, see toimub pärast pikka viibimist keldris, pärast seoste leidmist justkui kokkusobimatute esemete vahel, muusika ja häälte kuulamist. Sümboolika algab juba sellest, et keldri labürinti sattununa ei tea, kust algab ekspositsioon, kuhu minna.

Lõpuks leiab eksleja ühe pika ruumi otsaseinas foto õnnelikust pisipoisist, kel korv käes. Poiss seisab tee ääres, mis jätkub piki põrandat halli eluteena. See on ühelt poolt sirge ja ilusa profileeringuga, teiselt poolt krobeline ja mullitav. Friisil on sees praod; mida kaugemale lapsepõlvest, seda tihedamad, ja lõpuks on profileeringu asemel ainult üks mudane kaos.

Teises ruumis on foto õigeusu kiriku taustal istuvatest lastest, kel pärjad peas. Samas riiulitel olevad vaasid on katki ja see on toimunud pärast seda, kui nad olid juba nurgas olevast vormist välja tulnud, siis täiesti tervena.

Seal on kaks ruumi treppidega. Ühel trepil ei ole algust ega lõppu. Teisel on need olemas. Kõnnin üles ja näen ainult taburetti vana poolkõrbenud tekiga. Kõrvus kõlab heliredel ja monotoonne tekst.  

Need kiretu häälega jutustatud lood tänapäeva elust, surmadest ja mõrvadest on võib-olla tähtsaim võti näituse pealkirja «Leigus» mõistmiseks. See pealkiri on võetud evangelist Johannese läkitusest Laodikeia kogudusele: «Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh, oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.»

Zolotko annab nendele sõnadele nüüdisaegse tähenduse: inimesed on muutunud ükskõikseks nii oma ligimeste kui kõrgemate ideede vastu.

Ühes ruumis näeme üht tervet ja üht katkist kraanikaussi. Näituse proloogis nn viltuses majas olid kõik kolm kraanikaussi terved. Need sümboliseerisid külma, kuuma ja leiget vett, seda vett, mis kuumaveeallikatest jõudis mööda akvedukti Laodikeiasse leigena ja millekski ei kõlvanud, nagu  arvatakse. Nüüd on ainult üks kraanikauss terve. Milline?

Videos teeb üks mees katset kalakesega, kes jääb ellu –196-kraadises lämmastikus. Kala on Kristuse sümbol. Seda katset vaatab rõõmsa imestusega pealt üks poisike. Järjekordne õnnelik lapsepõlv ja ainuke positiivne sõnum. Kuidas läheb aga teistel jumalatel? Üle keldri laiali on riputatud kreeka jumalad ja neid kaitsev klaas on jäätumas. Me ei näe järgnevat.

Zolotko haruldane kunstiteos mõtiskleb ajalise ja ajatu üle, kuid ise on see väga ajaline ja seda saab näha, õigemini seal sees saab olla ainult 19. aprillini. Ning väljudes mõistad, et antud kontekstis on sümboolne ka galerii nimi Noorus.

Jevgeni Zolotko

«Leigus»

Avatud Tartus Nooruse galerii keldrikorrusel 19. aprillini