Maian Kärmase eelmise plaadi «Tuigutuled» väljatulekust on möödas seitse aastat, nüüd ilmus album «Õnneleid», vahepeal oleme teda kuulnud Vikerraadios saatejuhina ning tema laule teiste esituses. Küsime, mida arvab Maian Kärmas eneseavamisest muusikas, suvest ja Sõru Jazzist, kus ta nädalalõpul üles astub.
«Armastatud publik, täna esineb teile / suurim kõigist tolvanitest, patustest... / Läbi leegitseva rõnga sööstab ta / Ja siis kaelamurdja kombel maabub / Teie jalge alla...» Nõnda kõlab «Klounilugu». Maian, kas selliseks eneseavalduseks on vaja end ületada?
Ei ole. See on kõige orgaanilisem ja avatum olemine, mida oskan kogeda. Argielus oleme nagu nurka aetud loomakesed, kes kasvatavad kesta ümber. Mingi maski. Maski mõlemale poole kuhjub tunde- ja mõtteprahti. Ja siis oleks vaja sinna maski turvalist pilu, kanalit. Muusika, tekst, mis iganes kunstivorm võib selleks saada. Veider võrdlus, aga kirjutades ja lauldes on selline vabanemise tunne, nagu oleks terve päeva nõgisena kivisütt keldrisse visanud ja siis lõpuks saad sooja sauna ning pärast puhaste linade vahele magama.
Kas su terane ja aus lüürika võib pärineda su poolatarist emalt?
Meie ema on ääretult hea keeleandega inimene. Vaimukas naine, kelles on rohkem lüürikat ja mängulisust kui ta julgeb ehk arvata. Eks ühe vanema avatud natuuri ja teise vaoshoituse piirimail sünnibki vajadus väljenduse järele, kus kõik öeldakse välja, aga seda tehakse sellises võtmes, et kuulajat ei koormata ja kedagi ei paljastata lõpuni. Mingi diskreetsus peab jääma.
Kahtlemata su tämber eristub. Mulle näiteks tuletab su hääl meelde üht merelindu...
Selle hääleasjaga olen endaga pisut riius olnud. Teame, et hea laulja pole ainult see, kes viskab detsibelle ja helikõrgusi nagu varrukast, vaid see, kes mõjub ka kuulajale. Ma pole kunagi julgenud end lauljaks nimetada. Just seepärast, et ei viska detsibelle ja helikõrgusi varrukast. Viimastel aastatel olen aga rahunenud ja mõistnud, et minu roll on jutustada, vahendada. Nõnda ka raadios saateid tehes. Meie võimuses on aidata kuulajal ärgata uude päeva, luua meeleolu, olla kaaslane.
Mis on jäänud «Tuigutulede» ja «Õnneleiu» vahele?
Tundub, et Mariaani süvik ja teekond Himaalaja jalamile. Paar aastat ei kirjutanud midagi. Ei laulnud ka. Ja see oli päris vastikult õõnes olemine. Siis sattusin tööle Vikerraadiosse ja see on parimaid asju, mis mu elus juhtunud on. Õnneks oli Ain Agan kogu aeg tagalas valmis. Kui sain uuesti muusikal sabast kinni, siis ta julgustas.
Oled öelnud, et kunstnik peab püstitama küsimuse, kas minu looming pakub võimalusi avastada, ehitada, parandada, tervendada, puhastada... Eneseväljendus peaks siiski olema vastutus kuulaja, vaataja ees, mitte ainult kunst kunsti pärast?
Kujutad ette, maailma teises otsas on üks mees, kes teeb muusikat. Mina maailma siin otsas kuulan tema plaate ja mul hakkab parem, julgem, selgem. Ja sel mehel pole aimugi, et kuskil Eestis on keegi Maian, kellele see nii mõjus. Minu jaoks on see ideaal. Kui me suudame oma muusikaga kas või ühele inimesele nii mõjuda, on me ülesanne täidetud.
Su plaadil on kutsuv esikaas, rääkimata pealkirjast. Tundub, et tundlik natuur võib õnne leida vaid läbi oma kogemuste, hõrkude hetkede, mis tulevad ja lähevad jälle. Õnn on «pinnavirved reas», «liivalaine lembe liug», nagu sa laulad.
See õnneleid tähistab pigem mingit puhast vaimu meis kui otsest õnne otsingut. Õnn peitub tõesti hetkede ilu äratundmises. Nimilaulus on kõik vana jäänud selja taha ja kõik uus on ees ning nende vahel on puhas hetk. Rabeleme ühest kohast teise, ühest suhtest teise, ühest elust teise. Aga kas nende vahel võetakse endale ka see hetk vaikust, mil puhastuda? Kõlab naiivselt, aga kui on rahu ja saad lõpuks endaga paremini läbi, siis läheb eluke päris ladusaks.
Sind ootab Sõru Jazz. Kuidas mõjub mere ääres laulmine?
Ma ei tea, mis mul vee ja randadega on, aga mere ääres võiks lõputult passida. Kunagi käisin kevaditi, kui rannad olid veel inimtühjad, marsaga Vääna rannas paksu teki sees magamas. Lainete hääl ja kevadine päike... Nüüd saame siis Hiiumaal toredas kohas esineda.