Märg (õudus)unenägu

Russell Crowe (esiplaanil) mängib piibliteemalises filmiloos Noad, kes päästis oma pere ja loomapaarid suurest üleujutusest. Foto: Kaader filmist

Kuigi filmilavastaja Darren Aronofsky uusim linateos paistab esmapilgul Hollywoodi rahamasinana, on selle maski all peidus siiski midagi rohkemat.

Noa laevast rääkiva piibliloo, mis ilmselt tuttav igaühele, võib kokku võtta üsna lühidalt, lausega, hea sõnaseadmisoskuse puhul ehk isegi lihtlausega. Lugu on kahtlemata põnev, aga kahe tunni pikkune filmieepos?

Tegelikult ju ei pane imestamagi, kui kinokassades teevad ilma lauamängudel põhinevad filmid ja lasteraamatut tõlgendavad triloogiad. «Noa laev» võiks vabalt kanda pealkirja «Viisk, põis ja õlekõrs» ega hälbiks algmaterjalist oluliselt rohkem, aga miks ei peakski filmiloojal sarnaselt oma filmi Loojaga olema õigus tõlgendada ükskõik mida ja ükskõik kuidas.

Darren Aronofsky («Pii», «Reekviem unistusele», «Must luik») käsitlus Noa loost on puhas Hollywood, millel enam ühist «Tähesõdade» ja «Zardozi» fantaasiamaailmadega kui pühapäevakooli piiblilugudega. Ta on oma kuuendaks linateoseks ehk pisut pehmenenud, rahamasina reeglistikuga kohanenud, suudab aga jätkuvalt võtta filmimeediumi võimalustest viimast ja veel pisut rohkemgi.

Pidurdamatult eepiline «Noa laev» upub eriefektide pöörasusse ja lahingustseenide marusse, kuid see ei ole päriselt lõõgastav popkornifilm, Russell Crowe’i hulluv Noa ja Clint Manselli närviliselt jõuline helimaastik poevad märkamatult naha vahele, võttes kaasa halvaendelisuse ja klaustrofoobia.

Aronofsky on endale omasest riivamisi vihjamisest astunud jõudsa sammu lähemale holliwoodlikule otseütlemisele ja siis veel üle kordamisele. Ja on siis põhjuseks harjumatult pungil eelarverahakott või nõudlik filmistuudio, aronofsklikust tervikust jääb «Noa laevas» puudu.

Enim takerdub Aronofsky ehk aga iseenda tõsidusse. Või teeb ta kivisse raiutud pokkerinäoga kurja nalja? Vist siiski mitte, kuigi kohati (kiviinglid!) astub «Noa laev» nii suure hooga üle igasuguste piiride, et see ei saa ju olla surmtõsine.

Ning kadunud on emotsioonid, mida Aronofsky ju nii oskuslikult seni on suutnud esile manada. Ülepingutatud eepilisus on mõnel kurval hetkel lausa rohkem piinlik kui sõbralikult naermaajav. Ja sellest on juba päriselt kahju, sest kuidagi oskab «Noa laev» ikkagi tekitada tunde, et tegu on hea sõbraga, kelle ebaõnnele tuleb kaasa tunda ja kes tegelikult on ju päris tubli.

Kuid siin tuleb Aronofsky julgus käia üldtunnustatud tavade ja trendide kõrval ning neid salaja kividega loopida filmile kuhjaga kasuks. Kogu oma kohmakuse ja ebaveenvuse juures ei muutu «Noa laev» igavaks valemi järgi kokku klopsitud maisifilmiks, sest julgeb üritada ja katsetada, isegi kui enamasti mitte parimate tulemustega.

Mida Aronofsky kaotanud ei ole, on siiras julgus ja julge siirus. Režissöör võtab Noa lugu – või pigem oma vaba vaatenurka – tõsiselt, ehk liigagi, ning seob tuttava loo oskuslikult tänapäevaste hirmude ja ebakõladega.

Kuigi esmapilgul võib ekraanil näha vaid rahamägesid ja «Noa laev» võib õnnetumatel hetkedel peaaegu tunduda kestvat sama kaua kui uputus ise, on film siiski väärt rahast ja efektitamisest mööda piilumist.

Aronofsky suurim õnnestumine «Noa laeva» puhul on aga ehk siiski see, et selline film üldse teoks sai.

«Noa laev 3D»

USA 2014

Režissöör Darren Aronofsky

Osades Russell Crowe, Jennifer Connelly, Anthony Hopkins, Emma Watson jt

Alates 18. aprillist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes