Ka Eesti eesmärk ei ole pelgalt «ellu jääda», vaid elada. Seda «Kaks vana naist» õpetabki.
Looduse meelevallas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul on juba ammu olnud ulm ja olen seda paljudele rääkinud, et juhtivatel kohtadel võiks olla ainult naised. Milleks sookvoodid ja muu poolik lahendus? Mehed on viimased 10 000 aastat juhtinud ja mitte midagi pole välja tulnud, andkem nüüd naistele võimalus! Arvo Valtoni tõlkest teeb Merle Jääger dramatiseeringu ja lavastuse ning viljad on kohe näha!
Täpselt nii see tükk algab – indiaanipealik heidab kaks vana naist välja, sest talv on varajane ja karm ning toidupoolist napib. Jäetakse maha, sest siis on ülejäänutel suurem võimalus ellu jääda. Kas ikka on? Keegi ei julge pealiku vastu minna.
Ja ühel valusal moel kangastus mulle Eesti elu. Juba pileti peal on kirjas kaks hüüdlauset, mis sobiks kenasti mõnele tõusikparteile loosungiteks: «Saalis on nummerdamata kohad!» ja «Hilinejad saali ei pääse!».
Mõelgem nüüd, et need sõnad käivad riigikogu saali kohta. Tõepoolest – kes ikka iseseisvuse taastanud Eestis jalgu alla ei saanud, siis sorry – saali ei pääse ja vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.
Ning nii nad jäävad – Anne Veesaar ja Terje Pennie, vastavalt Ch’idzigyaak ja Sa’. Kui avastseenis tundub tõesti, et tegu on kahe vana naisega, siis juba hetk hiljem on selge, et looduse meelevalda jäetuna, vaid endale loota saav inimene mobiliseerub kiiresti.
Paari hetkega on kümme aastat mõlemalt nii turjalt kui ka näost pühitud ja algab eluspüsimine. Mitte ellujäämine – nad ei jää kuhugi, nad ründavad raskusi. Neid toetavad nende varivaimud. Kelle mõte nad niimoodi mängima panna oli, saab mõttelise kuldmedali.
Looduse – päeva ja öö ning sisemise ja välimise ilma – eest tuleb tänada Imre Toomeoksa ja Jaanus Moori. Sedavõrd kavalalt on lahendatud piiratud lavaruum ning kui ma enne etendust naljatamisi kõrvalistujale ütlesin, et «siin saab pildi sisse minna», siis tõesti – kui algab vaikne laul, siis on pealtvaataja üks nende seast.
Lavakujundus, kus korraga ollakse nii hüti sees kui ka väljas, kus kolle on korraga kuum ja külm, hästi valitud kostüümid – Epp Margnalt hea lahendus, mis ei torka ega riiva silma, vaid sulandub.
Kaks vana naist toimetavad omasoodu, ja saatusel, kui see peaks olemas olema, jääb üle vaid pealt vaadata. On seal suur osa õnnel või on see siiski elutarkus ja valikud, mida tehakse, ning soov elada, tõestada esiteks endale? Kas on suurem hirm läbi kukkuda või hirm üksi jääda?
Ning ma ei saa lahti mõttest, et ma vaatan Eesti lähiajalugu ning see pole etendus, vaid räägitakse meie vanematest ja vanavanematest. Kui ma vaid suudaks näha nende hinge ja südamesse, kes praegu, olles oma elu ja tervise matnud Nõukogude Eestisse ning nüüd, küll de jure vabana, peavad de facto pingutama kui Ch’idzigyaak ja Sa’. Ja mitte loodusjõudude, vaid sellesama riigi vastu, mis kui pime stiihia pillutab inimsaatusi põrmuks.
Pileti peal on veel üks lause: «Ürituse eest vastutab korraldaja.» Ja ma ei tea veel kedagi, kes vastutaks. Paljud on olnud ja võtnud vastu otsuseid ning on loobitud sõnu ja muda, vastu taevast on lennanud nii šampusekorgid kui ka miljardid, aga mitte keegi pole võtnud vastutust. Ja selleks, et näeksime endid tõeliselt kõrvalt, tuleb minna teisele poole maakera ja tuua sealt lugu, mis räägiks meile meie olukorrast.
See etendus peaks olema praegustele poliitikutele kohustuslik. Sest ka Eesti eesmärk ei ole pelgalt «ellu jääda», vaid elada. Ja seda see lavastus õpetab.
«Kaks vana naist»
Autor Velma Wallis, dramatiseerija ja lavastaja Merle Jääger
Lavaruumi kujundaja Imre Toomeoks, kostüümikunstnik Epp Margna, muusika valik Merle Jääger
Osades Anne Veesaar, Terje Pennie, Andres Mähar, Ragne Pekarev, Maria Soomets, Merle Jääger jt
Esietendus Tartu Sadamateatris 12. aprillil