Kõike muud kui äraaetud

Maire Aunaste kingib hea tuju. Foto: Monoteater

Kuu aega tagasi ütles Linnar Priimägi Maire Aunastele, et ärgu ta mitte lootkugi. Raha eest ei tule mitte keegi vaatama inimest, keda iga nädal näeb televiisorist tasuta. Ja on nähtud juba mitukümmend aastat.

Aga Eesti tuntuimaid erudiite eksis. Kõik senised lavastuse «Äraaetud, kuid ülesmukitud» 13 etendust on üle terve maa enamasti välja müüdud.

Minu ema rääkis, et Võrus olid mõned mutid küll üksjagu pettunud, sest plakatilt oli neile jäänud mulje, et sedapuhku Aunaste neile ka tantsib. Kuid nii või teisiti – mis paljusid inimesi ikkagi kohale tõi ja raha ära andma sundis? Mis mind kohale viis? Tunnistan häbenemata: sõprus ja labane uudishimu. Tahtsin näha, kas ja kuidas suudab Maire täita ihuüksinda Nokia kontserdisaali suure lava.

Suutis – ja kuidas veel!

Kuueaastaselt Vanemuise lastelavastuses «Lumivalguke» öökullina debüteerinud Aunaste on sündinud esineja. Paljud teda vähem või rohkem tundvad inimesed ütlevad koguni, et ta esineb hetkest, kui hommikul ärkab, ning lõpetab show’ õhtul uinudes. Ka teleekraanil mõjub ta nende sõnul enamasti Aunaste maskis... kellenagi. Tõenäoliselt saaks Viljandi Kultuurikolledži taustaga Maire elegantselt hakkama ka Desdemonana, aga monotükis, kus erinevalt telesaatest või tavateatrist ei ole kedagi talle ... khm ... vahele rääkimas, mõjub Aunaste iseennast kehastades eriti veenvalt.

Mõnede inimestega – ja Mairega nende hulgas – asjad nagu sünnipäraselt kohe juhtuvad. Sest sedalaadi tüübid julgevad elada, söösta pea ees muutustesse. Tänutäheks kingib saatus neile värvika, kireva, tähendusrikka ja meenutamisväärse elu. Aunaste suudab kõnekaid hetki märgata ning vormistada mahlaselt esitatud anekdootlikeks lugudeks. Pea pooleteisetunnise etenduse tekst, mille ta enda sõnul oli arvutisse kribinud kahe õhtuga oma üürikorteri kõige soojemas ruumis – tualetis –, kannab silmapaistvalt hästi. Ning raske uskuda, et keegi teine oleks võinud seda primadonnast endast paremini kirjutada!

Maire rääkis oma etenduses, kuidas Anu Välba oli kurtnud, et ta ei saa vaatajatega kohtumas käia, kuna tal pole neile suurt midagi rääkida. «Muidugi, Anukene,» ütles Aunaste. «Kui sa 15 aastat istud viis päeva nädalas stuudio rauduste taga, siis ei saagi sinuga ju midagi juhtuda! Kuidas sa küll lapse said?»

Paraku ei saa keegi valida, et temaga juhtuksid elus ainult head asjad. Ning Aunastegi elu prožektorite lõõsas ei ole kaugeltki kogu tema elu. Maire Facebooki-sõbrad teavad, millistest meeleoludest on teinekord kantud tema vastuhommikused postitused. Õnneks või õnnetuseks lisavad kõikvõimalikud läbielamised isiksusele mõõdet, ilma nendeta ei sünni loomingut, mis kõnetaks.

Tahes-tahtmata on Maire eeskujuks paljudele Eesti naistele. Kõigepealt – vaatamata, palun vabandust, läbitud kilomet­raažile näeb ta vapustavalt hea välja. Ja seda mitte tänu näkku määritud kreemidele, lugematutele kingapaaridele ega väidetavalt 14 kohvritäiele riietele tema kodupööningul. See on veereva kivi kiirgus, helenduva isiksuse igavese nooruse küps võlu.

Tema sõnum fännidele on selge: vaatamata sellele, et meil on liiga väikesed rinnad, liiga vähe raha, liiga palju jama meeste, laste ja tagarääkimistega – vaadake mind! Mu selg on sirge, silm selge ning ma heidan selle kõige üle veel nalja!

Suurepärane huumorimeel ning võime end justkui kõrvaltvaatajana vaimuka eneseirooniaga analüüsida on Aunaste suur tugevus. Tema elu on tänu sadadele artiklitele ning paarile raamatule olnud tuhandetele meelelahutuseks – ja miks mitte ka õppimiseks – üsna avalik. Mitte küll lõpuni. Näiteks tema käimasolevast, juba aastatepikkusest suhtest ei tea avalikkus sama hästi mitte midagi. Aga küsigem endilt: kui palju see meile tegelikult ka korda läheb? Ja mis see sisuliselt meie asi on!? Kui Maire otsustab kunagi sobivas vormis sellega maailma meelt lahutada, siis muidugi, miks mitte.

Läksid inimesed Aunaste tükki vaatama mis põhjusel tahes, said nad koduteele küll üsna kindlasti kaasa ühe asja – hea tuju.

Ons seda kellegi jaoks liiga vähe?


Maire Aunaste / Rein Pakk

«Äraaetud, kuid ülesmukitud»

Monoteatri etendused üle Eesti,

pileteid on veel saada 28. aprillil

Raplas, 29. aprillil Paides ja 1. mail Jõhvis toimuvatele etendustele.