Kuidas tööline kommunismi kukutas

1970. aasta detsembrirahutused: Lech Wałęsa (Robert Więckiewicz) esimene kokkupuude kommunistliku vägivallaga. Foto: Kaader filmist

Poola filmikunsti vanameister, juba 2000. aastal elutöö Oscari pälvinud Andrzej Wajda on teinud üle 50 filmi. Muidugi pole kõik neist šedöövrid, aga mingit pidi olulised on neist enamik. Ja kahtlemata on Wajda Poola kinematograafias omaette institutsioon, midagi taolist nagu Czesław Miłosz poola kirjanduses.

Filmi «Wałęsa. Rahva lootus» («Wałęsa. Człowiek z nadziei») võtted algasid 2011. aastal, kui Wajda oli juba 85-aastane (poolakate loominguline pikaealisus on imetlusväärne). Film lõpetab Wajda kommunismi langemist käsitleva triptühhoni, mille kaks esimest osa olid «Marmormees» (1976) ja «Raudmees» (1981).

Seotusele kahe esimese osaga viitavad nii pealkiri («Człowiek z nadziei», vrd «Człowiek z marmuru» ja «Człowiek z żelaza») kui ka üks stseen, kus «Raudmehe» peategelased Maciek ja Agnieszka Tomczyk ulatavad rongis Wałęsale põrandaaluse ajalehe.

Ent kui «Marmormees» ja «Raudmees» rääkisid eelkõige sündmusest, siis «Wałęsa» on keskendunud ühe isiku loole. Ja see isik ei vaja erilist tutvustamist, võib öelda, et Lech Wałęsa on paavst Johannes Paulus II kõrval teine poolakas, kes kirjutas end suurte tähtedega 20. sajandi maailma ajalukku.

Meie, rahvas!

Filmi raamiks on Itaalia tippajakirjaniku Oriana Fallaci 1981. aastal Wałęsaga tehtud kuulus intervjuu, mille käigus avatakse minevikusündmusi. Esmalt liigutakse 1970. aasta detsembrisse, kui kommunistliku valitsuse plaani vastu tõsta oluliselt toiduainete hindu hakkasid protestima Gdański ja Gdynia töölised ning võimud saatsid sõjaväe neid maha suruma.

Gdańskis ja Gdynias hukkus 34 protestijat, ligi tuhat sai haavata, vahistatuid oli mitu tuhat. (Nendest sündmustest tegi režissöör Antoni Krause paar aastat tagasi väga hea filmi «Must neljapäev. Janusz Wiśniewski langes», aga seda pole vististi Eestis näidatud.) Need traagiliselt lõppenud meeleavaldused said Wałęsa elus pöördepunktiks, kommunistlik valitsus oli paljastanud oma tegeliku näo, ei jäänud enam mingeid illusioone.

«Rahva lootuse» lõpetab Wałęsa esinemine USA Kongressis 1989. aastal, mida ta alustab sõnadega «Meie, rahvas». (Otsene viide Ameerika Ühendriikide põhiseaduse preambulile.)

Kirjandusprofessor Maria Janion on kirjutanud, et Wajda vaimse universumi on loonud 19. sajandi Poola, et tema filmide juured on Poola romantismis. Wajda suurimad õnnestumised ongi seotud nende filmidega, kus režissööril on läinud korda tõsta rahvuslik romantism universaalsele tasandile.

Seda Wajdale iseloomulikku loomelaadi näeme ka «Wałęsas». Stsenaariumi kirjutas Janusz Głowacki, kes on Wajdast üsna erinev loojanatuur – irooniline, rahvuslikkusesse pigem tõrksalt suhtuv. Ent sel korral on romantismi ühendamine irooniaga, sooja ja nukra huumoriga ning vahel ka mõru pilkega igati õnnestunud (tõsi, Głowacki on hiljem kurtnud, et Wajda lükkas paljud tema ideed tagasi).

Rahvusvaheliselt ka näitekirjanikuna tuntud Głowacki (Eestis on mängitud tema näidendeid «Antigone New Yorgis» ja «Fortinbras jõi end täis») valdab suurepäraselt dialoogi kirjutamise kunsti ning oma stsenaariumis on ta väga hästi tabanud Wałęsa kõnestiili, iseasi muidugi, kas see tõlkes ka nii hästi välja kukub (vaatasin filmi ilma subtiitriteta).

Wajda ütles ühes usutluses, et hindab Wałęsat selle eest, et esimest korda Poola ajaloos tõusis esile väljapaistev isiksus, kes polnud ei intelligent ega aristokraat, vaid tavaline tööline. Ning et Wałęsa on rahvuskangelane, kes kasutas mõistust suuremal määral kui paljud intelligendid.

Głowacki omakorda on öelnud, et ta püüdis lihtsa töölise, Gdański laevatehase elektriku rahvajuhiks kasvamise juures näidata ka Wałęsa hirme ja ebakindlust, ühendada irooniat dramaatikaga, grotesksust väga tõsiste asjadega.

Aga rahvuskangelane tõuseb tahes tahtmata lihtrahvast kõrgemale. Hästi iseloomustab seda stseen, kui interneeritud Wałęsat kinnipidamiskohta viiv auto kontrollpunktis peatub. Wałęsa hõikab tee kõrval olnud talumeestele, et ta nimi on Lech Wałęsa ning et kommunistlik võim on ta arreteerinud. Ent talumehed on poolehoiu näitamise asemel hoopis äärmiselt vaenulikud.

Sellega seoses meenus mulle Czesław Miłoszi kibe märkus selle kohta, kuidas 1863. aasta ülestõusu ajal andis Poola lihtrahvas ülestõusnuid Vene vägedele välja (see ei puudutanud küll leedu talupoegi, kes varustasid ülestõusnud Poola šlahtat toidumoonaga ja võitlesid nendega õlg õla kõrval).

Wałęsast ei saagi teha mingit monumentaalset kangelast, igasugune pühapildilik kujutamine kukuks välja naeruväärsena. Nii on filmi-Wałęsa tihti ka egoistlik ja arrogantne.

Siinkohal tuleb müts maha võtta nimiosalist kehastava Robert Więckiewiczi ees. Sarnasus päris-Wałęsaga on silmanähtav, ta pole küll lausa teisik, aga tema kõnelemisstiil ja žestid on nii wałęsalikud; ei oskakski kedagi teist poola näitlejat selles rollis ette kujutada (üks arvustaja isegi kirjutas, et Więckiewiczi tegelaskuju on wałęsalikum kui Wałęsa ise).

Suur unistus ja jõhker tõde

Esitada nii väljapaistvat isiksust nagu Wałęsa on suur risk, ent Więckiewicz sai ülesandega suurepäraselt hakkama, tema Wałęsa pole ei karikatuurne ega ka päris Wałęsa, näitleja on loonud lisaväärtuse ning tabanud ehk midagi sügavamat Wałęsa olemusest. Usun, et kuuleme sellest näitlejast veel nii mõndagi (muuseas, enam-vähem samal ajal «Wałęsa» võtetega mängis Więckiewicz Juliusz Machulski komöödias «Saatkond» Hitlerit).

Ka teine peaosaline, Lechi abikaasat Danutat esitav Ag­nieszka Grochowska väärib kiidusõnu. Suur osa filmi tegevusest toimub Wałęsade kodus ning Grochowska esitatud Danuta on kõike muud kui üks igav koduperenaine. Ilma Danuta toeta poleks meil kindlasti ka Lech Wałęsat.

Hingekriipiv on läbiotsimisstseen lennujaamas, kui Danuta naaseb Norrast, kus võttis vastu oma mehele antud Nobeli rahupreemia (Lech Wałęsa ei söandanud ise preemiale järele sõita, ta kartis, et teda ei lasta enam tagasi Poolasse).

Filmile lisab dünaamilisust kasutatud muusika, enamasti poola rokibändide lood 1980. aastate algusest. Just tollal tekkis minus huvi poola kultuuri ja kirjanduse vastu ning nii mõnigi muusikalõik suutis mu heldima panna.

«Wałęsa. Rahva lootus» on jutustus Poola lähiajaloost, nähtud ühe erakordse, irriteeriva ja vaimustava isiksuse kaudu; see on film suurtest illusioonidest ja jõhkrast tõest, aga ka lootusest ja vabadusearmastusest. Ja nagu ikka Wajda filmid, kätkeb ka «Rahva lootus» endas palju enam emotsioone kui ajaloolised faktid.

«Wałęsa» ei paku tõenäoliselt elamust neile, kes ajavad kunstfilmidest esteetikat taga. Küll aga on see film tähtis ja südamelähedane neile, kellele oli kommunismi kokkukukkumine Ida-Euroopas 20. sajandi lõpu kõige olulisem sündmus.


Film

«Wałęsa. Rahva lootus»

Režissöör Andrzej Wajda

Poola 2013

Alates 25. aprillist Tallinna kinos Artis ja 28. aprillist Tartu kinos Cinamon