Kultuurisoovitused

Pat Metheny muusika kosmiline mõju

Eesti publik võttis Pat Metheny vastu tormilise aplausi ja hüüetega.

FOTO: Rainer Ojaste

Jazzkaare suurejooneliseks lõppakordiks sai Eestisse kaua oodatud jazzkitarristi Pat Metheny Unity Groupi kontsert.

Pat Metheny muusikalise haarde kirjeldamisel jääks sõnadest puudu, tema loodud muusikaline maailm on nii kõikehõlmav, et võtab kosmilisi mõõtmeid. Selle haaramatuse on ammu ära tabanud ka artisti management, kes müüb Methenyt nagu popstaari – kauplemine T-särkide, nokkmütside, plaatide-plakatitega käis nii enne kui ka pärast kontserti, turvamees seisis kontserdisaali artistide sissekäigu ees ja fännid ootasid, kas ehk saab kultusmuusikuga koos pilti teha.

Metheny on imetluse kahtlemata ära teeninud – muusik, kes 60-aastasena annab aastas üle kahesaja kontserdi ja uueneb samas pidevalt, püüeldes ikka millegi uudse ja vaimustava poole, mitte ei jää puhkama kunagi saavutatud edule.

Saavutanud ülemaailmse tuntuse juba kaheksakümnendate alguses koos Pat Metheny Groupi aegumatute paladega, on ta eeskujuks eri vanuses ja erinevate stiilide kuulajatele – saalis võis näha nii hallipäiseid inimesi, kes selle muusikaga kasvanud, kui ka noori muusikatudengeid, kes innukalt Me­theny kompositsioone analüüsivad ja soolosid ahmivad.

Eesti publik võttis kitarristi vastu tormilise aplausi ja hüüetega – näha seda kahupäist, avala särava naeratusega geniaalset muusikut Eesti laval oli paljudele unistuse täitumine.

Metheny alustas kontserti tavapäraselt soolopaladega oma akustilisel kitarril. Esitletud sai ka mehe üks firmasaundi kitarr, 42-keelne Pikasso, etnilise kõlaga pill, millel mitmed kaelad ja kannelgi.

Edasi jätkati kvartetina, lavale astusid jazz’i-maailma suurnimed: Chris Potter saksofonidel ja flöödil, Ben Wil­liams kontrabassil ja Mehhiko super-rütmik Antonio Sanchez trummidel. Maheda bossa järel tehti kummardus free jazz’i isale, saksofonist Ornette Colemanile, palaga «Song X».

Kui lavale lisandus viies muusik, multiinstrumentalist Giulio Carmassi, hoiatas Me­theny publikut, et nüüdsest läheb muusika teisekõlaliseks. Kui seni olid klaaspudelid riiulitel jätnud mulje keemialaborit taotlevast lavakujundusest, siis nüüd sai selgeks, et see «butafooria» pole muusikalise mõtteta – ka need pudelid tegid muusikat, olles osa Metheny pöörasest eksperimendist.

Mõned aastad tagasi ilmus Methenyl sooloalbum «Orchestrion», millel ta mängis koos mehaaniliste instrumentidega, mis olid programmeeritud tema ideid realiseerima. Inspiratsiooniks olnud vanaisa keldris asunud mehaaniline klaver – mälestus lapsepõlvest, mis mõjus poisile maagiliselt –, ühes pillis tundus olevat koos nii minevik kui tulevik.

Seda aja haaret on Metheny püüdnud saavutada ka oma muusikuteel. Ja tõepoolest, müstiline helimaailm, elavad dünaamilised muusikud koos masinatega, tekitasid aja ja ruumi kadumise tunde. Tihtipeale lõppesid need kosmilised paisumised suure pauguga ja vabanemistundega loo lõpus.

Sellele katarsisele järgnes jälle midagi kergemakõlalist, kauaaegsete fännide rõõmuks tegi Metheny ka mõned lood plaatidelt «Letter From Home» ja «Bright Size Life», mis tunti ära esimestest taktidest ja kohe aplausiga vastu võeti.

Nii mõnigi austaja mõmises mõnust, nähtavasti meenusid mälupildid, mis selle muusikaga seotud.

Metheny mängis veel duosid kõikide oma muusikutega ja tuttav pala «Have you heard» tekitas publikus juba selle magusvalusa tunde, et võimas kontsert hakkab lõppema. Inimesed aplodeerisid püsti seistes. 20 Grammy omanik tundus ka olevat õnnelik kontserdi üle, kus ta on jälle endast kõik andnud. Metheny enda sõnul mängib ta iga kontserti nagu viimast. «Thank You, Estonia!» võis lugeda ta huultelt. Veel paariks lisalooks jätkus aega, siis pandi saalis tuled põlema ja osa publikust suundus garderoobi, osa jäi muljetama, osa lavatehnikat uurima.

Paljudele tundus see ime, mida nad kogesid, mis raputas läbi, kummastas, puhastas ja mida lõpuni mõista polegi võimalik. Elamus eluks. Aitäh, Jazzkaar!

Pat Metheny Unity Group

Jazzkaare kontsert

Nokia kontserdimajas 27. aprillil

Tagasi üles