/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2014/04/28/2992396t1hcf58.jpg)
Hääleulatust mõõdetakse madala ja kõrge skaalal, seega kahedimensioonilisel skaalal. Cassandra Wilsoni hääl on kolmedimensiooniline. 3D-lauljanna.
Naine nagu orel, nagu rong
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eriti hästi tuli see reedeõhtusel Nokia saali kontserdil välja siis, kui silmad sulgeda. Lavalt kostev muusika, eeskätt naisvokaal omandas puudutava sügavuse nagu eriti hästi tehtud prillikinos. Ma ei ole seda kunagi varem kogenud. Kuidas saab olla nii, et sa tunnetad enda ees hääle mahtu, ruumi, mida see enda alla võtab?
Tämbrilt on Wilsoni hääl nagu mõrkja meega kaetud terariist. Skalpell või kreissaag. «Laulja hääl on tema sisemaailma peegeldus,» ütles Wilson intervjuus Postimehele. See peab siis üks väga ilus ja jube maailm olema, tundsin ma kontserdil. Ma olen oma elus nii palju Cassandra Wilsonit kuulanud, et kui iga tunni eest üks euro makstaks, võiksin vist rantjee-elule mõelda. Teda elusast peast kuulata oli siiski mitu korda võimsam elamus, kui ükski helisüsteem edasi anda suudab. Laval tegi Wilson oma käte ja kehaga kogu aeg väikesi veidraid vigureid. Ei mingit ooperiprimadonna moodi dramaatilist ringutamist, pigem nagu väikesed lehvitused ja patsutused kätega, et hääl paremini välja tuleks.
Tallinnas tuli esitlusele uuem, mediteerivam ja džässilikum materjal, kui võrrelda varasemate bluusi- ja kantrimõjutustega salvestistega. Aga loomulikult mängiti ka klassikat, viimase kava loona nt kuulus mõnusa bluusirütmiga «The Last Train to Clarksville» (mis on muide The Monkeesi 1967. aasta loo kaver).
Kontsert kulges hillitsetult, lauljanna tundus ootavat publikult enam tagasisidet, küsides isegi, et olete te ikka siin veel. Mõne loo järel sai ta vist siiski aru, et «vat sellised me siilid olemegi – salapärased», ja teatas, et olgu peale, saate seda, mida ise vastu annate. Wilsoni ja tema saateansambli esinemine oli ülimalt professionaalne ja meeldiv, nõudliku publiku vääriline. Me tuleme siia lavale, teeme oma muusikat nii hästi, ilusti ja tehniliselt täiuslikult, kui vähegi suudame. Ei mingeid nõretavaid «I love you Estonia»-karjeid aplausi meelitamiseks.
Terve kontserdi aja seisis eeslaval hoidikus üksik punane kitarr nagu Tšehhovi püss. Pauk tuli sealt esimese ja ainukese lisaloo ajal. Wilson pani selle kaela ja tegi natuke müra. Muusikaliselt see kuigipalju juurde ei andnud, aga oli huvitav vaadata ja talle endale vist päris hästi meeldis.