Kajakas koputab me aknale

Kajakas aktsioonis – meie toidukotti revideerimas. Foto: Kaader filmist

Joosep Matjus on teinud filmi meist endist, mis sest et peategelaseks on kajakas. See on juba kõrgem pilotaaž – mitte piirduda kajaka elutsükli jäädvustusega, vaid minna siit veel edasi, anda kujutatavale filosoofiline mõõde. Mitte piirata, vaid piitsutada vaataja mõttelendu kujundlikkuse ja mitmetasandilisusega.

Kõik see näitab, et viis aastat tagasi «Vanamehe ja põdraga» huvitavalt debüteerinud ja kohe Rein Marani järeltulijaks nimetatud noorest autorist on saanud tõepoolest isikupärane filmitegija, keda pole suutnud verest välja lüüa ka nn teise filmi kompleks, rääkimata meie loodusdokumentalistika grand old man’i oi kui pikast varjust.

Niisiis, kajakas on selles filmis justkui inimese peegelpilt. Ainult et inimene ei kipu end kajakas ära tundma. Tõrjub hoopis eemale: kajakas ju kisab valjult, roojab ning on suur ja igatpidi ähvardav, tuleb ette, et ründab koguni. Unustades, et inimese enda mugavuse tõttu on see uhke lind ju merelt linna asunudki ja peab elama meie kehtestatud reeglite järgi. Kergema elu pärast. Nagu inimene isegi, ainult et maalt.

Me mõlemad tunneme end selles modernselt tehislikus keskkonnas, mille massiivsed klaasist pinnad ei lase kunagi vaadata enda taha, vaid peegeldavad ikka ja jälle vaatajat ennast, pisut võõrandunult. Me mõlemad oleme siin immigrandid.

Võib juhtuda koguni, et inimese hing hukkub ses klaasist kõrbes samamoodi nagu need õnnetud kajakapojad, kes pesast lahkudes isepäi maailma avastama lähevad ja tehiskeskkonna rataste alla jäävad.

Kajakas on meie hingelind, näitab Matjus, ja teeb seda nõnda sugestiivselt, teksti, pilti, muusikat, isegi tantsu oskuslikult tervikuks sidudes, et mina usun küll. Filmi mütoloogilis-müstilisel tasandil, mis kajaka ja inimese üheks seob, on ka teine eesmärk – see hoiab pinget üleval ka seal, kus see ainuüksi kajakate askeldamist jälgides kaotsi võiks minna.

Koguni midagi Hitchcocki «Lindudest», aga miks mitte ka Pasolini «Teoreemist» on filmi õhustikus – sellist väikest ähvardavust, meie rahulikku elu pingestavat segadust, mis kõik järsku pea peale pöörab.

Kui midagi ette heita, siis seda, et kõik selles filmis ei kasva orgaaniliselt välja materjalist endast, vaid on jõuga sinna sisse pandud. Teisalt võib seda aga nimetada ka lihtsalt autori isikupäraseks maailmanägemiseks.

Nii või naa, «Kajaka teoreem» saab hakkama peamisega – sellega, et sunnib meid ennast ja oma tegutsemist vaatama kajaka rakursist. Vaatama ülevalt alla, korra isegi alt üles. See on üsna ebamugav, tuleb tunnistada, isegi hirmutav. Ja lõpuks on lihtsalt kurb – nii kajakate kui inimese pärast.

Loodetavasti saab seda peagi näha ka kinolevis. Tasub silmad lahti hoida.

«Kajaka teoreem»

Stsenarist, operaator ja režissöör Joosep Matjus. Kaasoperaator Atte Henriksson. Helilooja Ekke Västrik. Toimetaja Katri Rannastu

Exitfilm 2014

Esilinastus 2. mail Tallinna kinos Sõprus