Tänavune Köler Prize’i nominentide näitus on pompoossem kui läinud aasta oma – objektid tunduvad keskmiselt hulga suuremad, ent mullune sädeles rohkem.
Aasta kunstisündmus
6. mai 2014, 12:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui näitust alt ülespoole avastama hakata, satub esmalt silmitsi Visible Solutions OÜ oranžide paviljonidega. Nii teostus kui stiil on sel ausad – tagasivaade läinud sajandi keskpaiga lääne tehnoloogilisele optimismile on endiselt ideoloogiliselt pädev – ent see on raamiks vaid kesisele kommentaarile kunsti ja kapitali suhte teemal. Tegelikult on vastavad spetsialistid kindlaks teinud, et iroonia ei ole väärikas mõtteoperatsioon. Visible Solutionsi põhitöö – sisseostetud fotorealistlik maal kinnastest, ilmselt mingi nähtamatu käe teema – ei ole samuti midagi.
Kõrvalruumis paikneb Jass Kaselaane installatsioon «Aed», mis kannatab mõneti seeläbi, et ruumi paigutatud mustadest laudadest kiriku must rist ei paista pimedas toas musta lae taustal välja. See aga tähendab, et vaatajal jääb tähele panemata, et tegu on kirikuga, jääb mulje, nagu see oleks üks niisama heledalt valgustatud riistakuur, kus sees on lauatäis põlenud küünlaid. Kuuri tõeline olemus ilmneb alles kataloogist fotosid vaadates. Soovitan ennast teose juures kükki-püsti lasta, see tekitab huvitava efekti.
Teisel korrusel on Kaselaane nukupead. See on põhimõtteliselt nagu memoriaal mänguholokaustile. Antropotsentristlik memoriaal. Mänguloomadega ühes oleks see südantliigutavam ja õudsem olnud. Siinkohal oleks vististi paslik öelda, et kriitik ei nõustu autori positsiooniga. Lisaks sellele, et teos vajutab erilise eesmärgita vaataja madalamate nuppude peale, kinnistab see ka stereotüüpi paneellinnakutest kui masendavatest paikadest, kui need on tegelikkuses inimkonna ülevad suursaavutused ja aedlinnakuist sootuks vähem kõledad. Hoolimata Kaselaane lõplikkusemaigulisest ideoloogiast on ta tehnika, teemade ja kujundite poolest tähelepanuväärne kunstnik.
Teisel korrusel paiknevad ka Kärt Ojavee mõistetamatud installatsioonid. Ojavee näib arvavat, et tehnoloogilise utopismi ajastu ei saanudki kunagi läbi, ent külastajat ta selles ei veena. Tänapäeval nimelt on tehnoloogia areng pigem paratamatus kui müsteerium. See ei puuduta enam olulist. Peatselt tüdime me vidinaist sootuks. Veel leiame teiselt korruselt Johannes Säre akna, mis mõjub õigupoolest löövamalt, kui see on välja lülitatud.
Kolmas korrus on kõige parem korrus. Sinna on oma ekspositsiooni üles pannud Kiwa. Tema on näitusele kõige heldemalt nänni toonud. Ta läks seda Köler Prize’i võitma. Juba läinud aastal oli ta seda võitma minemas. Eelmise Köleri autasustamiselegi oli ta ühe biitidega video toonud. Selle video lõpus oli tuleva aasta number. Toona tundus tegu olevat lihtsalt ägeda ja natuke nagu mastaapsema versiooniga sellest prantsuse ajalehest, mis homse kuupäevaga numbreid välja annab, ent nüüd tundub, nagu oleks asjal ka reaalpoliitiline alltekst olnud. Kiwa annab rahvale sümboliräguga maale ja gloobuseid, uue BIITIDEGA VIDEO, mis ütleb kogu aeg «ei midagi», ja vägeva kolmepoolse postri, mille saab koju kaasa võtta – hea meenutada. Seda biitidega videot jääb päriselt vaatama, muud asjad ja nende puudumine lähevad meele pealt ära korraks. See teeb puudumisest positiivse asja.
Boonusena on Kiwaga samal korrusel Säre suitsurõngakahur. Kahur on meelelahutuslik, kaval, näeb hea välja ega tähenda midagi. Ja see on hästi saadud, aus tähendusetus on igati kõrgema kaliibri saavutus kui ebaõnnestunud tähenduseloome. Kui kriitik valvurit asendas, võis ta turvakaamerast näha, kuidas üks väike poiss oma viisteist minutit kahuriga sõda pidas.
Tegemist on kõige tähtsama kunstisündmusega aasta lõikes ja sinna kohale minemine on igaühe patriootlik kohus. Tööd on piisavalt eriilmelised, et igaühele peaks vähemalt midagi meeldima. Samuti suurendab näitustel kohal käimine oskust kaasaegse kunsti kohta halba rääkida. Halva rääkimine teeb kunstnikud rõõmsaks, sest siis nad teavad, et nad teevad õiget asja. Koos teeme seda riiki, koos räägime üksteise kohta halba.
Köler Prize’i nominendid
Jass Kaselaan, Visible Solutions OÜ, Kärt Ojavee, Kiwa, Johannes Säre
EKKMis avatud 15. juunini