Marek Tamm: nostalgilised neuroosid

Marek Tamm

FOTO: SCANPIX

Maria Minerva on suureks saanud, on esimene reaktsioon, mis tema uue plaadi kuulamisel pähe tuleb. Minu koolitamata kõrvadele on see Minerva esimene terviklik plaat, selge narratiivse koega, mis otsekui võtab kokku ja jätab seljataha (?) tema senise viieaastase muusikategemise perioodi. Siin on loobutud eelmiste plaatide mänglevast ja distantseeritud hoiakust, ohtrast remiksimisest ja sämplimisest, uuel plaadil on Minerva kohal, tark ja sõjakas ühtaegu, ei häbene ega peida ennast.

Maria Minerva «Histrionic»

Not Not Fun, 2014

Minu jaoks jääb «Histrionici» puhul domi­neerivaks võtteks nostalgia või isegi retromaania, nagu Simon Reynolds seda tänapäeva popmuusika üldist kalduvust on nimeta­nud. Minerva on alati mänginud 90ndate popiga, oma kujunemisea biitide ja troopidega, ent uuel plaadil tundub nostalgiline suhe 90ndate klubimuusikasse kuidagi eriti oluline. Siin on vähem otseseid laene (mõistagi on neidki), ent rohkem miskit üldist hüvastijätu-meeleolu Pet Shop Boysi, Spice Girlsi, All Saintsi jt, nagu ka laiemalt sajandilõpu house’i, reivi ja diskoga. Jah, «Histrionic» on minu jaoks romantiline plaat, see on kantud romantilisest hoiakust mineviku suhtes.

Kuid ma ei taha väita, et «Histrionic» on Maria Minerva loomingus murranguline, üld­laadilt on see ikka talle iseomane uduse kõlapildiga (lo-fi) elektrooniline popmuusika, kus prevaleerivad psühhedeelsed ja hüpnagoogilised meeleolud, helid kulgevad otsekui korkseintega kõlakambris ja poolsuikvel teadvusest paiskub välja üha uusi üllatuslikke meloodiajuppe ja heliefekte.

Ehkki plaadi muusikaline tekstuur on võrratult rikas, rikkalikum kui eelmistel plaatidel, tõmbab esmajoones endale tähelepanu laulja vokaal. On põnev, kuidas hääl ja helid elavad sellel plaadil veidi nagu omaette elu, siin-seal kohtudes, et siis jälle lahku minna. Saan vaid nõustuda Tõnis Kahu tähelepanekuga (EE 30.04), et vokaal kulgeb mitmes loos meloodiast lahus, teispool elektroonilisi kõlasid, et just pinge lo-fi hääle ja hi-tech helide vahel on «Histrionici» üks erijooni.

Ilmselt on ka vokaal see, mis kannab minu jaoks veel üht plaadi keskset meeleolu – suurlinlikku üksildust, mis kohati näib võtvat neurootilisi vorme. Maria Minervat kuulates tulevad silme ette needsamad pildid, mis tema vastses «Galaxy» videos: üksik inimene flaneerimas metropoli tänavate, elanike ja helide rägastikus, otsimas ennast ja oma häält. Mõistagi pole see juhuslik, sest teada on, et «Histrionic» sündis New Yorgis – üksildaste inimeste pealinnas.

Ei salga, et olen Maria Minervat kuula­nud ennekõike uudishimust, eestlaslikust kaasaelamisrõõmust, mitte kirest elektroonilise popi vastu. Ent kui nüüdsama võtsin kuulata Minerva plaadifirma Not Not Funi ja 100% Silk leibeli teisi hiljutisi plaate, sai kiirel­t selgeks, et «Histrionic» kuulub suuremasse muusikalisse perekonda, mille piirid on küll ebamäärased, ent ühisosa siiski selgelt äratuntav. Seda iseloomustab seesama magusnostalgiline suhe 90ndate klubimuusikasse, kajadest koormatud ähmane kõlamaailm ja eneseteadlik-irooniline hoiak.

Nagu «Cabaret Cixousil», leidub uuelgi plaadil üks eestikeelne lugu, Karl Ristikivist inspireeritud «Hingede öö», vist üks mu lemmiklugusid sellel kauamängival. Tundub, et hea kirjanduslik alusmaterjal tuleb Minerva lugudele ainult kasuks.

Tagasi üles