Ukraina rahvusballeti juht: Euromaidani ajal oli saalis 40 inimest

Tere, Eesti: eile õhtul Tallinnas maandunud Ukraina rahvusballeti juht Aniko Rehviašvili (keskel) on pildile haaranud ka «Raimonda» esipaari Olga Golitsa ja Sergei Sidorski. Foto: Toomas Tatar

Kas te kujutate ette olukorda, kui Ukraina rahvusballett tantsib Kiievis «Bajadeeri», aga 1300-kohalises nelja rõduga saalis vaatab seda pealt 40 inimest? Euromaidani ajal juhtus ka nii. Balletijuht Aniko Rehviašvili annab Eesti gastrolli eelses välkintervjuus ülevaate sellest, kuidas on viimastel kuudel Ukrainas toimunu mõjutanud Ukraina balleti käekäiku.

Aniko, teil on gruusia nimi, aga Ukraina rahvakunstniku tiitel…

Jah. Ma olen Ukrainas sündinud ja kasvanud. Minu isa oli gruusia juurtega, ema aga ukrainlanna. Austusest isa päritolu vastu on mul ka selline nimi.

Kelleks te end ise peate – ukrainlaseks või grusiiniks?

Ukrainlaseks, väikeste gruusia eripäradega. (Naerab.)

Tulete Eestisse ajal, kui kodus on sõda lahti, tõeline rahvuslik tragöödia…

See on globaalne tragöödia. Seda enam, et ukrainlased on rahuarmastav rahvas. Siiani ei suudeta endale tunnistada, et see kõik on tõsi. Me elame seda väga üle – seda on isegi vähe öeldud! Stress on kolossaalne. Aga kõige hullem: sellega tuleb harjuda.

Kuidas on võimalik sellises olukorras üldse tantsida?

Kui me veebruaris Kanadasse turneele lendasime, saime lennukis teada, mis Maidanil juhtus. (Trupp andis Kanadas etendusi Kiievi veriste meeleavalduste ajal – TT). Me ei uskunud seda. Lendasime viimasena Kiievist välja. Pärast meid pandi lennuväli lukku. Juurdepääsuteed suleti. Me ei teadnud isegi seda, millal me tagasi saame või kas üldse saame.

Järgmisel hommikul üritasid kõik korraga koju helistada, vaatasime muudkui Euronewsi, muidugi kõik nutsid, elasid läbi. Aga me leppisime kokku, et laval anname endast kõik. Lülitame end kolmeks tunniks välja, niipalju kui see üldse võimalik on. Ja tantsijad tulid sellega toime!

Mis ma sellega öelda tahan? Seda, et kui me nüüd Eestisse tuleme, siis te hindaksite meid selle järgi, mida te lavalt näete. Selle järgi, mida me oskame ja suudame. Mitte ei tunneks meile kaasa sellepärast, mis Ukrainas parasjagu toimub.

Mis seal üldse toimub – teie hinnangul?

Ma ei taha tegeleda poliitika, vaid balletiga. Olen otsustanud, et ei taha oma mõtetega veel enam provotseerida juba niigi toimuvat ja teha sellega asja veel hullemaks. Vastastikuseid süüdistusi on pillutud küll ja küll, praegu peaksime üritama leida mingit lahendust.

Et ka Donbass Venemaa kätte ei läheks?

Ma loodan, et terve mõistus võidab.

Kuidas on olukord teie trupis, venelased-ukrainlased segamini? Sõda pole?

Ei, ei… mis te nüüd! Pole mingit rahvuslikku lõhet, on ainult hirm Ukraina pärast. See pole isegi jututeemaks mitte. Trupp on meil muide põhiliselt venekeelne. Aga see ei tähenda, et nad poleks ukrainlased.

Ukraina rahvusooperi maja pole Maidanist kaugel. Kui palju mõjutas seal toimunu teie igapäevast tööd?

Palju mõjutas. Veebruaris jäid umbes poolteist nädalat etendused ära. Inimesed kartsid tänavale tulla. Ja osa meie tantsijad ei pääsenud lihtsalt teatrini. Ja kui need etendused siis ka toimusid, oli saalis 40 inimest. Kujutate ette, kui laval on korraga rohkem inimesi, kui istub suures saalis? Praegu üritame vaatajat tasapisi tagasi tuua, täissaale pole, aga 50–60% saalist on siiski täis.

Oli see ka teiste teatritega nii?

Kõigi nendega, mis asuvad Maidani ümbruses. Ja seal asuvad pea kõik suuremad. Ka filharmoonia, konservatoorium koguni põles. Selge see, et kultuurile on raske mõelda, kui tekib juba probleem, kuidas hankida bensiini või toiduaineid.

Ja ikkagi on raske ette kujutada, kuidas on võimalik sellises olukorras endast iga päev sada protsenti anda.

Ka meie mõtlesime, kuidas. Sellele vaatamata üritasime hoida kohe algusest peale positiivset meeleolu. Sellega ka ühiskonda rahustada, et vähemalt meil kõik toimib. Et meie teeme ka sellises olukorras tööd edasi. Me ei kasutanud seda hetke ära, et nutma puhkeda ja ütelda, et ei-ei, me ei saa täna, sest me oleme murest murtud… Me ei saagi olla nii murest murtud kui need, kes on praegu Slovjanskis või piiril.

Kui Moskvas 1991. aastal augustiputš oli, lasti telekast vene klassikalist balletti, «Luikede järve» – see on peaaegu juba nagu anekdoot. Info asemel antakse balletti. Kui ajaloo iroonia kõrvale jätta, siis… klassikaline ballett mõjub äreval ajal tõepoolest rahustavalt?

Igal juhul. Ilu leevendab valu. Kui ümbritseda end ainult negatiivsete mõtetega, võib see halvasti lõppeda. Ka meie ei ole võitlev ballett, pigem hingelis-raviv. Süstime pigem emotsionaalset lootust.

Kui mina oleksin Ukraina president, teeksin kõik, et Ukraina esinduskollektiivid praegu välismaale esinema saata.

Hea mõte. Tean, et Lvivi ooperi- ja balletiteater sõidab näiteks Poolasse. See annab võimaluse ennast tõestada ja kinnistada ühtlasi Ukraina autoriteeti. Kõike seda, mida on Ukrainale praegu vaja.

Nii et teisest küljest tuleb ka Jõhvi just sobival ajal?

Ma arvan küll. Me oleme kogu aeg tunnetanud teie toetavat sõbralikku õlga. Mingi selline emotsionaalne inimlik side on ukrainlaste ja eestlaste vahel – sellepärast sõidame teie juurde ka kui oma parimate sõprade juurde.

Kas turnee Venemaal oleks praegu mõeldav?

Ma kardan isegi midagi öelda. Oktoobris käisime Samaras. Siis oli kõik veel väga hästi. Nüüd… vaevalt et meid seal näha tahetakse. Ka Venemaa poolt on pingelisele olukorrale viidates paljud esinemised ära jäetud. Edasi lükkas oma Kiievi gastrolli näiteks Boriss Eifman.

Kui sageli te üldse turneedel käite?

Iga kuu sõidame kusagile. Tänavune hooaeg algas Itaalias, siis olime Venemaal, siis Kreekas, siis Jaapanis, siis Hispaanias, siis Kanadas, siis Itaalias, nüüd tuleme Eestisse…

See näitab taset.

Kui te nii ütlete. Ma arvan, et Ukraina ballett elab praegu läbi väikest renessanssi, sirgunud on terve hulk uusi andekaid tantsijaid, kellest te lähiaastatel kindlasti veel kuulete.

Teist endast sai Ukraina rahvusballeti juht eelmisel aastal, kui teatri juhtkonda stagnatsioonis süüdistanud Ukraina tipptantsija Deniss Matvijenko suure ažiotaažiga ametist tagandati ja trupp tema pärast pooleks läks. Kas praeguseks on lõhe silutud?

Arvan küll. See oli keeruline aeg. Mind kutsutigi selleks, et lõpetada see leerideks jagunemine. Et trupp töötaks rahulikult, et tegeletaks loomingu, mitte poliitikaga.

Praegu valmistan ette «Kameeliadaami» lavastust, mis tuleb juunis välja. Ka sellega näitame, et töö trupis käib normaalses rütmis edasi vaatamata Ukrainas sündivale.


Ukraina rahvusballett

•    Tarass Ševtšenko nimeline Ukraina rahvuslik ooperi- ja balletiteater on asutatud 1867. aastal, etendusi antakse 1901. aastal avatud ooperimajas.

•    Püsirepertuaaris on üle 20 balleti, kuus antakse keskmiselt 15 etendust, lisaks igakuised külalisetendused.

•    Truppi kuulub 153 tantsijat, seda juhib Aniko Rehviašvili, kes on ühtlasi Kiievi rahvusliku kultuuri- ja kunstiülikooli tantsuprofessor.

•    Jõhvi balletifestivalil esitatakse Aleksander Glazunovi balletti «Raimonda», Ukraina helilooja Mihhail Skorulski balletti «Metsalaul» ja Bizet’-Štšedrini balletti «Carmen-süit». PM