Ehtenäitus: kordumatult kaunid, ajatud

Mari Pärtelpoeg. Hommikune udu. Kaelaehe. 2013. Hõbe. Foto: A-Galerii

Küllap on igas eesti peres au sees prossike, käevõru, lipsunõel või mansetinööbid, mida põlvest põlve pärandatakse. Tänu sellele osatakse meil unikaalset ehet hinnata ja ihaldada, arutleb A-galerii loomise idee algataja Lia Tüür.

«Toona, paarkümmend aastat tagasi oli selline aeg, kus galeriisid tehti. Olin saanud vabakutseliseks, mul oli aega ja ma teadsin ka ruumi, mis meile sobiks. Üks nädal kulus hommikust õhtuni kolleegidele helistamiseks ja plaanipidamiseks,» meenutab ta.

Metallikunstnikud olid sihikule võtnud ajaloolise Joseph Kopfi ehete ja lauahõbeda vabriku, nõukogude aastail ARS Juveeli hoone esimesel korrusel jõude seisnud ruumi, mis passiks suurepäraselt galeriiks. Kuna asjaajamine kestis mitu kuud, siis selleks ajaks, kui võtmed käes, oli 45-l A-galerii aktsiaseltsi moodustanud kunstnikul vaim ammu valmis ja nad hakkasid kiiresti koos remonti tegema. Nüüd meenutatakse naerusui, kuidas eksklusiivsete ehete autor Kaie Parts tellinguil turnides lage pahteldas või kuidas nad muinsuskaitse korraldusel pidid ukse uuesti üle värvima, sest üks ametnik teadis teistest paremini, milline on kõige õigem toon.

«Olime ülevas vaimustuses, sest keegi meist polnud ju varem saanud endale oma galeriid lubada, ja tegime kõike koos õhinaga, oma kulu ja kirjadega. Meie ootused-lootused täitusid – kuigi oli üsna vaene aeg, käidi galeriis ehteid vaatamas,» kommenteerib Ülle Kõuts.

Kunstnikud soovisid eristuda tavalisest müügigaleriist ja seepärast korraldasid nad aknal iga nädal vahetatavaid väikseid väljapanekuid.

«Pidasime neid isikunäitusi väga tähtsaks. Aga läbi aastate olid kõige oodatumad jõulu- ja lihavõttenäitused,» nendib Tüür.

Muide, lihavõttenäitustele tõid galerii liikmed kunstipäraselt värvitud mune ja kõik need söödavad taiesed osteti pühade eel ära. Aga siis polnud poodides müügil selliseid munavärve nagu praegu, lisab toonane kevadpühade näituste korraldaja Ene Valter.

Praegu tegutseb nende käes olnud ruumis Eesti Kunstnike Liidu Hop-galerii ja sinna on A-galerii osanikud koondanud valitud taieseid oma isiklikest arhiividest. Retrospektiiv  «A-V. Ehedad portreed» kestab kuni 27. maini.

Sünnipäevapidustused jätkuvad A-galerii nüüdses asupaigas Pika ja Hobusepea tänava nurgal, kuhu Kopfi vabriku kunagisse seifi on kujundatud vahva näitusekoht. Urmas Lüüsi kokku pandud ja eesti noorema põlvkonna ehtekunstnike loomingu tutvustus «A-∞. Sõnadeta lingvistika», mis on väljas 2. juunini, annab hea ülevaate eesti noorte metallikunstnike mõtetest ning põnevatest tänapäevastest materjalidest ja tehnikatest.

Nüüdseks üle 70 liikme koondava A-galerii mõte ongi liita eri põlvkondadesse kuuluvaid tegijaid ja esindada nende loomingut. Galerii käsutuses oleva avara esitlussalongi vitriinides leidub ehteid igale maitsele ja laias hinnaskaalas. Ometi tundub, et hõbe on kunstnike meelismaterjal.

«Hõbe on sõbralik materjal, millega on hea tööd teha,» tunnustab Valter. Kaire Rannik lisab, et viimasel ajal on moodi tulnud valge kuld.

Kui ühed soovivad vääriskividega ehteid, siis teised otsivad huvitavatest/üllatavatest materjalidest ehteid ja valivad näiteks põllukiviga kaunistatud prossi või plastiga kombineeritud kõrvarõngad. Mõned külastajad ihkavad unikaalloomingut, mõned tahavad oma komplekti täiendada samasse sarja kuuluva ehtega.

«Kevad on pedagoogiprosside aeg… See on täiesti umbisikuline ehe, mis ei sõltu suurusest ega vanusest,» teab oma tähelepanekutest Rannik.

Müügitulemuste järgi on kõige menukamad ehted kõrvarõngad, aga kui näitusetöid vaadata, siis enamikule autoreist meeldib teha prosse.

«Neil on kõige rohkem mänguruumi ja neid lihtne eksponeerida,» lisab Anneli Tammik.

Aga millist ehet Eesti tunnustatud metallikunstnikud ise kannavad, näevad uudishimulikud uhiuuest, Kaire Ranniku ja Erle Võsa-Tangsoo koostatud raamatust «A-galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat».

16. ja 17. mail korraldab A-galerii müügipäeva, kus saab ehtekunstnikega silmast silma kohtuda ja autoriehteid tavalisest soodsama hinnaga soetada.