Mees, kes julgeb kahelda ja kõhelda

Ain Lutsepp: «Meie teatripilt väga mitmekülgne, siin tehakse kõike. Tasub vaid rõõmustada.» Foto: Mihkel Maripuu

Eelmisel nädalal sai üks Eesti jõulisemaid ja omapäraseimaid meesnäitlejaid Ain Lutsepp 60-aastaseks.

Intervjuu alustuseks tunnistan Ain Lutsepale, et ma pelgan teda. «Miks?» küsib Lutsepp, vaatab mulle viivuks otsa ning lisab siis: «Olen seda varem ka teiste inimeste suust kuulnud, aga ma ei tea, mis selle põhjus on.»

Pakun, et aukartus. «Mul on aukartus  mõningate asjade ees, sellepärast ma intervjuusid ei annagi,» vastab Lutsepp. Olen lugenud, et tal on aukartus sõnade ees, pakun selle välja. «Jah, sõnade ees ka.»

Me kohtumine kestis umbes tund aega, suure osa sellest ajast vaatas Lutsepp minust eemale, kas siis maha või aknast välja. Ta otsis tuge, mina seda anda ei saanud. Me olime ja oleme võõrad. Garderoob Eesti Draamateatris, kus Lutsepp töötab juba 1980. aastast, on aga ta vana sõber.

Näis, et intervjuu andmine on Lutsepale ebamugav, aga vastused samas on tähtsad. Sest sõnades peab olema mõte. Mõte peab olema aga täpne ja selge.

Intervjuud üle kuulates märkasin, et kuigi minu ettekujutuses on Lutsepp endiselt tõsine, võib-olla isegi külm, siis paljudele küsimustele vastates ta naerab – vahel on seda märgata vaid pisut pehmemaks muutunud hääles, vahel naerab ta kaasahaaravalt, sagedamini omaette muhelevalt. Seega, selles targas ja väärikas mehes on säilinud lustlik poisike, kes tähistas 6. mail 60. sünnipäeva.  

Palju õnne. Kas meeste käest tohib küsida, mis tunne on olla 60-aastane?

Pessoal on olemas luuletus «Sünnipäev», seal on kõik ära öeldud. Rohkem ma sinna juurde ei lisaks midagi.

Kas teil on see luuletus peas?

Mul on see peas, aga see ei ole ettekandmiseks valmis.

Teie kursusevend Arvo Kukumägi oli väga õnnetu, et ei saanud teid teisipäeval kätte,  ta palus teid tervitada ja soovida palju õnne sünnipäevaks.

Sel päeval olin meelega ja teadlikult Tallinnast ära. Ma ei vastanud ühelegi telefonikõnele.

On see sünnipäeva eest põgenemine?

See pole põgenemine, vaid iseendaga olemine.

Kui uskuda draamateatri kodulehte, siis olete koduteatris teinud 79 rolli, lisaks kaheksa rolli mujal teatrites, mänginud üheksas filmis, neljas kuuldemängus ja kolmes teleseriaalis. Kokku teeb see 103 rolli.

Isegi?!

Kui võtta aluseks teie esimene filmiroll, «Kevades» Tõnisson, siis te olete mänginud 45 aastat.  

See oli lapsepõlv ja see on ammu möödas. Pärast seda tulid pikad vahed. Siis ei seostunud miski näitlemise või näitleja elukutsega üldse, see kõik tuli hiljem.

Olete olnud üsna hõivatud näitleja, teid pannakse tähele ja teile antakse rolle, mida soovite.

Alati pole nii. Aga jah, mingil määral saan ma ka valida. Eks vahel tuleb teha ka seda, mida võib-olla väga ei tahakski. Huvitavate koosluste ja koosseisudega on kõik võimalik.

Mis on teile valiku juures oluline?

Gene Hackman on öelnud ja olen teda varemgi tsiteerinud, et otsustavaks on materjal, tegijad ja raha, aga järjekord võib olla erinev. Natuke naljakas, aga võib-olla on see nii, mine sa tea. Kõige olulisem on see, millega me tegeleme, mis materjal see on.

Ideaalsete, toimivate koosseisude järele on unistus. Kui näed, et koosseis toimib, siis on see kõigile rõõmuks. Ja seda rõõmu saab jagada ja see on põhjus, miks seda tööd teha.

Draamateatrisse tulite otse lavakoolist, seega on siin need ideaalsed kooslused võimalikud?

Ideaalseid kooslusi pole väga tihti, pigem ikka harva. Aga alati on võimalik, et tulevad uued tööd ja jälle tekib võimalus.

Miks te pole teatrit vahetanud?

Kui te ütleksite mulle, kuhu siin minna on, siis ma mõtleksin selle peale. Aga eks mul ole ka vihjatud, aga olen piisavalt mugav, ma ei soovi seda vahetust ette võtta. Mulle on tundunud, et siin on õigem.

Kuidas käsitleda «Kevade» Tõnissoni, on see teie esimene roll või nagu te alguses ütlesite, lapsepõlv?

See poiss tegi seda osa seal hästi. Rohkem ma ei ütle selle kohta midagi.

Vaatasin selle filmi alles tükk aega hiljem ära. Siis, kui oli esietendus, põrnitsesin põrandat. Kuna nüüd on seda nii tihti näidatud, siis vahel on silm peale sattunud… noh, ei ole viga.

See oli ja on ilus noorusaeg.

Teie viimane roll draamateatris on Konstantin Päts «Wabadusristis». Kui Lutsu Tõnissoni nimetada esimeseks rolliks, siis saame sümboolse ringi.

Sümboolsusega pole siin midagi pistmist, see on lihtsalt käidud elu.

Samas, nad on eestlastele ikoonilised.

Ega ikooni ei saa mängida. On see tegelane ajaloos märgilise tähendusega või mitte, aga mängida saame ikkagi inimest. Mismoodi see inimene resoneerib siin, selles ajas. Või vähemalt üritada tabada ja taibata selle inimese olemust.

Selleks tuleb muidugi sõna otseses mõttes palju läbi närida ja läbi töötada, tuleb tutvuda ajastuga, sellega, mis ka mujal maailmas ümberringi toimus, leida paralleele ja kõik muu sinna juurde. Tegelikult, mis tähendab palju läbi töötada, alati jääb midagi puudu.

Aga kui kuidagi hakkavad mingisugused inspireerivaid seoseid tekkima, siis on hästi.

Indrek Hargla kirjutatud ja Hendrik Toompere jr lavastatud «Wabadusrist» paneb mõtlema, eriti Ukraina kriisi taustal. Kui palju te ise tundsite, et lavastus valmib õigel ajal?

Näitleja pole näitleja, kui ta poleks tundliku närviga või tajuga. Sellised asju on ka varem olnud. Kõivu esietendus toimus Leedus teletorni ründamise ajal (Madis Kõivu «Kokkusaamine» esietendus 13. jaanuaril 1991. aastal, päev pärast Leedus toimunud Vilniuse veresauna ja samal õhtul, mil Jeltsin Eestisse saabus – H. S.), mäletan, et korraks arutati, et võib-olla jätta etendus ära, aga see ei tundunud õige.

Mul on meeles, et kõik oli kuidagi pime. Õhtu oli pime. Saalis oli pime. Laval oli pime. Igal pool oli mingi rõhuv pimedus. Võib-olla oli lava hämara valgusega, aga ma pole selles kindel. Võib-olla oli pimedus tingitud meeleolust, mis ümberringi oli, ja see tuli väga teravdatult saali, meie endiga kaasa.

Näitlejal tuleb teha oma tööd, seda etendust; seda, mis parasjagu on. Kui tekivad paralleelid, siis kindlasti mõtleme selle peale.

Kui palju te ajalugu ja Pätsi valikuid ümber hindasite või siis paremini mõistsite?

Ma üritasin, kuidas öelda, mõista. Aga see on väga pikk jutt. Läbi selle näidendi, läbi selle tegelase üritasin mõista, mis tegelikult toimus. Faktiliselt on asi selge. Vist. Aga mis inimestega tegelikult toimus, seda ma ei oska öelda, mingi asi jääb seal saladuseks, eriti 1939. aastal lõpust või teisest poolest.

Näitleja ja lavastus pole see, mis või kes hindab olukorda, hinnatakse mujal ja hinnanguid antakse iga päev. Mingi taju mul on, aga ma ei tea, kas õige.

Teie viimase rolliga seostuvad sellised märksõnad nagu vabadus ja vastutus. Mida need mõisted teile tähendavad, seda nii näitleja, inimese kui ka kodanikuna?

Tõeline vabadus põhinebki vastutusel.

Ükskõik missuguseid otsuseid me ei tee, isegi sinnamaani välja, mida ostame poest ja mida mitte, need on moraalsed otsustused. Sellele ei pea kogu aeg mõtlema, see ei pea igapäevaseks koormaks olema, aga inimene võiks teada, et tegelikult see nii on. Ma ei oska teisiti sellest rääkida.

Me lihtsalt unustame ühel hetkel ära. Me ei pane tähele seda, mis on oluline ja mis on võib-olla isegi kingitus. Nii me ei oska kingiga muud midagi teha, kui ühel hetkel lihtsalt ära anda, sest me ei olnud võimelised selle eest vastutama.

Vabadus ja vastutus on näitlejal, inimesel, kodanikul ühesugune. Kõik oleneb inimese enda sotsiaalsest tundlikkusest, kuidas ta maailma vastu võtab, mida ta on lugenud, õppinud.

Võib-olla on kõige olulisem see, kuidas ta on kasvanud, kes on olnud eeskujud ja kuidas teda on kasvatatud.

Aga tegelikult inimesed kasvavad ise, kasvatamisega on keerulisem.

Paljud näitlejad on olnud lavakas õppejõud, te olete lavakast eemale hoidnud.

Ei ole, olen seal olnud aastaid eksamikomisjoni esimees, hindan lõputöid. Nüüdki, 2. juunil olen eksamikomisjonis, loen läbi lõpetajate esseed jne.

Mulle on tehtud ettepanekuid õpetada, aga õpetamine on raske, suurt kannatlikkust ja vastutust nõudev töö. Olen peljanud, et minul ei jätku neljaks aastaks energiat.

Kooli tegemistega olen kursis, enamiku kursuste etendusi olen näinud. Pean ütlema, et viimane etendus, «Enesetapja» (26. lennu lõpulavastus, mida mängitakse Vene Teatris– H. S.) on läbi pika aja väga õnnestunud lavastus. Suurepärane.

Kas olete lavakooliga seotud kohustusest või uudishimust?

Kohustusest mitte, ka uudishimust mitte. Arvan, et huvist.  Tahan näha, kuidas mõeldakse. Vahel tahaks isegi lähemal seista ja kuulda, kuidas ja millest räägitakse, sest ümberringi toimuv muutumisprotsess on väga võimas. Tahaks sellega koos olla, ma ei tea, kas kaasas olla on võimalik, sest võib-olla selle rongi tuled ainult vilguvad…  Tütar aitab ka tänaste noorte maailmaga kursis olla.

Kui sa kohtud noorte inimestega ja nemad sind ei võõrasta, sina ka ei anna neile selleks põhjust, siis kuuled ja tajud seda teistmoodi olemist. Aeg on muutunud, aga mingis suhtes on väga sarnane, midagi on väga tuttavat ja olemuslikult samasugust. Energia on tuttav.

Miks te pole lavastanud?

Minul pole seda kannatlikkust, olen kärsitu loomusega. On räägitud, et väga raske elukutse, just nimelt elukutse, on näitleja oma; veel raskem on lavastaja oma. Seda siis teatrist rääkides, aga kõige raskem elukutse on arsti oma.

Kardan, et ma pole võimeline ütlema õigeaegset märkust. See õigel ajal öeldud märkus on väga oluline asi. Ma ei tea, kuidas seda tajutakse, kõhuga või millegi muuga, aga kui sa näitlejana seda kuuled, siis see annab töösse palju juurde. Pisiasi võib viia täiesti uude liikumisse.

Kas see on hea ja tavalise lavastaja vahe?

Ma pole kindel. Mis on üldse hea või halb? Küsimus pole isegi õiges märkuses, vaid kui see avab midagi. Ma ei räägiks headest või halbadest lavastajatest. Ma räägin professionaalsest tööst.

Kas teil on olnud tunne, et ei taha enam mängida?

Iga päev korra.

Miks? Nii tihti?

Kahtlen ju… (Pikk paus.) Iga päev peab küsima endalt küsimusi. Ei ole miski asi siin ilmas nii väga loomulik, eriti see, mis ma olen või mis ma teen nüüd. Iga uue töö eel ja ajal tuleb endale need küsimused uuesti esitada, või nad tekivad iseenesest. Eriti veel siis, kui mingid asjad jooksevad kinni ja sa ei leia väljapääsu. Kinnijooksmise tunneb väga varakult ära.

Ma kujutasin ette, et te ei kõhkle.

Ma julgen kahelda asjades, mis on või tunduvad iseenesest mõistetavad.

Mis teid uuesti sütitab?

Avastamisrõõm! See, et sa leiad midagi, või kui sinust käib mingi jõnks läbi, kui midagi loed. See paneb tööle, viib sind edasi, sa tajud seda. Sul peab olema eesmärgipärane tegutsemine, ilma ei maksa jahmerdada.

Kui palju käivitab publik ja publiku tagasiside?

Ma tajun, mis saalis toimub, eks see muidugi innustab.

Te olete 2008. aastast teatriliidu esimees. Miks?

Ma hoolin näitlejast ja teatrit tegevast inimest, ma tahan, et ta oleks kaitstud.

Mis on eesti teatri valupunktid?

Palgad on kõige olulisem asi.

Kui vaadata eesti kultuuri, siis teatril läheb vist kõige paremini. Saalid on täis. Kuidas seestpoolt tundub?

Teater on elus.

Mida see tähendab?

Et ta elab. Elugi muutub, aeg muutub, muutub ka teater. Muidu pole minu jaoks mitte kuidagi põhjendatud see suur publikuhuvi.

------------------------------------------

Ain Lutsepp

Eesti Draamateatris 1980. aastast

Lõpetas 1980 TRK lavakunstikateedri (9. lend)

Alates 2008. aastast Eesti Teatriliidu esimees

Praegu mängukavas

Konstantin Päts – Indrek Hargla «Wabadusrist»

Louis Harvey – Graham Linehani «Teed juuakse kell viis»

Aleksander Bakunin – Tom Stoppardi «Utoopia rannik. I osa. Teekond» (Tallinna Linnateatris)

Anton – Martin Alguse «Kontakt»

Charlie Aiken – Tracy Lett­si «Augustikuu»

härra Jenkins – Michael Cooney «Rahauputus»

Tunnustus

•    Voldemar Panso nimeline auhind (1979), sõnalavastuste aastapreemia žürii eripreemia (1982), Ants Lauteri nimeline auhind (1987),  teatriühingu aastapreemia (1988), Eesti teatri aastaauhind parimale meespeaosatäitjale (1990; 1991; 1994), festivali Draama preemia (1997), Eesti teatri aastaauhind, ansamblipreemia lavastuse «Aristo­kraadid» trupile (2000), Suur Ants (2002), Karl Adra nimeline auhind (2010)

•    1989 ENSV teeneline kunstnik

•    1995 EV kultuuripreemia

•    2001  Valgetähe V klassi teenetemärk

•    2002  EV kultuuripreemia

•    2006  Valgetähe IV klassi teenetemärk

•    Albert Üksipi ja Rudolf Nuude mälestustaskukella hoidja (aastast 1998)