Henri Cartier-Bresson. Näitus Pompidou keskuses Pariisis, avatud kuni 9. juunini
Kuigi Cartier-Bressoni näitust on raske minna vaatama süütu pilguga – selleks on tema fotod imbunud liiga sügavale meie teadvusesse –, pakkus väljapanek ometi ohtralt üllatusi, kuid ennekõike lubas mõista lihtsat tõsiasja: oma fotodega suutis ta luua uue kunstilise reaalsuse, alternatiivse maailma, kus valitsevad sümmeetrilised ja geomeetrilised printsiibid.
Võtme selleks äratundmiseks pakub näituse esimene saal, kus on väljas fotograafi noorpõlve joonistused ja maalid; nende geomeetriline ruum on suuresti seesama, mis vaatab vastu tema hilisematelt fotodelt. Cartier-Bresson maalis ja joonistas kogu elu, ent pintsli ja pliiatsi asemel kasutas ta foto- ja filmikaamerat. Tema fotod on valdavalt kuldlõikelised, nende kompositsioon veatu; kui neid järjest vaadata (näitusel on väljas u 350 fotot pluss filmid), siis joonistuvad selgelt välja kompositsoonilised korduvmotiivid, mida Cartier-Bresson jahtis läbi kogu oma pika elu – topeldused, peegeldused, murtud jooned, pildid pildis jne.
Üks Clément Chéroux’ koostatud näituse suuri võlusid seisneb selles, et korraga joonistub välja nii Cartier-Bressoni loomingu muutlikkus kui ka järjepidevus. Väljapanek jaotab prantsuse fotograafi elu selgetesse perioodidesse, tuues veenvalt esile tähtsamad katkestused, ja mis veelgi olulisem, pakub teadlikult fotode kaasaegseid klišeid, mitte hilisemaid, nagu tavaliselt, nii et juba nende formaat ja fotopaberi kvaliteet toovad esile muutused autori arengus. Kuid teisalt on hästi välja mängitud loomingulised korduvmotiivid, see visuaalne mõtlemine, mis on Cartier-Bressonile sügavalt iseloomulik. Sest nagu ta ise korduvalt rõhutas, ei mõelnud ta sõnades, vaid piltides, fotograafia oli tema viis maailma mõtestada.