Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
/nginx/o/2014/01/20/2762446t1h652a.jpg)
Inimelus eksisteerivad vaid hetk ja igavik ning nende vahele jääv tühjus, on tõdenud üks 20. sajandi suurimaid fotograafe Henri Cartier-Bresson (1908–2004). Kuni juuni alguseni on Pompidou keskuses Pariisis väljas esinduslik näitus Cartier-Bressoni loomingust, mis on justkui elav illustratsioon tsiteeritud tõdemusele: sadu fotokaamerasse püütud «otsustavaid hetki», mis praeguseks on muutunud igavikulisteks.
Henri Cartier-Bresson. Näitus Pompidou keskuses Pariisis, avatud kuni 9. juunini
Kuigi Cartier-Bressoni näitust on raske minna vaatama süütu pilguga – selleks on tema fotod imbunud liiga sügavale meie teadvusesse –, pakkus väljapanek ometi ohtralt üllatusi, kuid ennekõike lubas mõista lihtsat tõsiasja: oma fotodega suutis ta luua uue kunstilise reaalsuse, alternatiivse maailma, kus valitsevad sümmeetrilised ja geomeetrilised printsiibid.
Võtme selleks äratundmiseks pakub näituse esimene saal, kus on väljas fotograafi noorpõlve joonistused ja maalid; nende geomeetriline ruum on suuresti seesama, mis vaatab vastu tema hilisematelt fotodelt. Cartier-Bresson maalis ja joonistas kogu elu, ent pintsli ja pliiatsi asemel kasutas ta foto- ja filmikaamerat. Tema fotod on valdavalt kuldlõikelised, nende kompositsioon veatu; kui neid järjest vaadata (näitusel on väljas u 350 fotot pluss filmid), siis joonistuvad selgelt välja kompositsoonilised korduvmotiivid, mida Cartier-Bresson jahtis läbi kogu oma pika elu – topeldused, peegeldused, murtud jooned, pildid pildis jne.
Üks Clément Chéroux’ koostatud näituse suuri võlusid seisneb selles, et korraga joonistub välja nii Cartier-Bressoni loomingu muutlikkus kui ka järjepidevus. Väljapanek jaotab prantsuse fotograafi elu selgetesse perioodidesse, tuues veenvalt esile tähtsamad katkestused, ja mis veelgi olulisem, pakub teadlikult fotode kaasaegseid klišeid, mitte hilisemaid, nagu tavaliselt, nii et juba nende formaat ja fotopaberi kvaliteet toovad esile muutused autori arengus. Kuid teisalt on hästi välja mängitud loomingulised korduvmotiivid, see visuaalne mõtlemine, mis on Cartier-Bressonile sügavalt iseloomulik. Sest nagu ta ise korduvalt rõhutas, ei mõelnud ta sõnades, vaid piltides, fotograafia oli tema viis maailma mõtestada.
Kuid pildistamine oli samuti tema viis maailma parandada, Cartier-Bresson andis oma oskused varakult mitmesuguste poliitiliste ürituste teenistusse, pakkus fotoreportaaže paljudest ühiskondlikest eksperimentidest, seda nii Hiinas, Indias kui ka Nõukogude Liidus. Minu lemmikfotod näituselt on ülesvõtted Inglise kuninga George VI kroonimiselt 1937. aastal Londonis – selmet pildistada kuninglikke rituaale, pööras Cartier-Bresson oma kaamera rahva poole ja jäädvustas inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustusi vaatama.
Cartier-Bresson hoidis oma isikut teadlikult varjus, et tuntus ei segaks tema tööd. Nii on temast pilte võrdlemisi vähe (ühe neist sai teha Kalju Suur, kui prantsuse fotograaf 1973. aastal Tallinna sattus), filmikaadreid pea üldse mitte. Kuid üks näitusel eksponeeritud unikaalne filmilõik näitab teda tegutsemas 1970. aastatel New Yorgi tänavatel, ja see on tõeline koreograafiline vaatemäng – nõtkel, otsekui baleriinisammul liigub ta inimeste vahel, upitab ennast pidevalt varvastele, fotoaparaat selja taha peidetud, valmis iga hetk sööstma sinna, kus tõotab ilmuda igavikustamist vääriv hetk.