Londoni lähedal Kingston Vale’is luksuslikus Dorich House’is on toimunud rööv. Kaasa on viidud hulgaliselt kunstiteoseid ja väärisesemeid. Kahju on tekitatud miljonites naeltes, majaperenaine, kõrgklassi kuuluv hinnatud skulptor Dora Gordine on šokis. Asjaga tegeleb Inglise politsei.
Intrigeeriv algus, mind on elegantselt professionaalsete võtetega kaasa haaratud. «Dora Gordine: ars gratia artis» läheb käima nagu hea inglise stiilis kriminaalkroonika.
Dora Gordine sündis 1895. aastal Lätis. 1911 kolib pere Tallinna, noorest neiust saab Ants Laikmaa stuudio õpilane.
Tallinnas laotakse põhi Dora Gordine’i peadpööritavale kunstnikukarjäärile.
1928. aastaks on Eesti ja Tallinn Dorale lootusetult väikeseks jäänud. Ees ootab maailm! Pariis!
Dora kehtestab ennast mängleva kergusega tolleaegses Euroopa meestekeskses kunstimaailmas. Esineb Pariisi, Londoni, Berliini ja Düsseldorfi nimekates galeriides. Kaaperdab mehe, kes on oma pulma sõitmas, kihutab temaga Aasiasse. Elab Singapuris, seikleb aastaid eksootilistes maades. Tüdineb ja lahutab, tuues kohtus ettekäändeks, et mehel ei tõuse. Emantsipeerunud naisena loobub laste saamisest. Valetab ennast 11 aastat nooremaks. Võtab meheks iiri aristokraadi. Käib läbi kõrgklassiga, tunneb selle maailma vägevaid, jääb silma Inglise kuningannale. On inspiratsiooniallikaks ja prototüübiks geniaalsele novellistile William Somerset Maughamile. Korraldab olenguid ja balle, valetab, vassib, punub intriige, vajub üksindusse, hääbub vaikselt oma villas. Sureb unustuses. Gordine’i taiesed tolmuvad, vettivad, kopitavad, häärber laguneb. Dorich House saab elukohaks kodututele, asotsiaalid kütavad kuulsa kunstniku visanditega kaminat.
Kes režissööridest ei tahaks sellisest materjalist filmi teha. Puhas rõõm. Ainuüksi teema väljakaevamine on juba jackpot. Võit on praktiliselt käeulatuses.
Pole raske ennast mõelda autori kingadesse. Elad materjali sisse, kaevad aina sügavamale, sügavamale, saad sellega üheks, kaotad aja- ja reaalsustunde. Värised erutusest. Päevad lendavad, ei jõua hommikut ära oodata, et saaks teemaga edasi minna.
Tegijana mõistan ja kadestan seda tunnet. Iga seik on puhas kuld, millest sa loobud? Kuidas sa loobud? Sellest hetkest hakkavad lööma häirekellad. Lähed krampi. Ei näe enam materjali kõrvalt. Kõik tundub oluline, võimalikult palju tahaks filmi mahutada. Süda valutab, nii palju head materjali jääb kasutamata. Kuidas tõusta legendi kõrgusele ja mitte jääda oma kangelasele alla. Magus loomisrõõm, piin ja palavik.
Jaa...
Dora Gordine’i lugu on lineaarselt jutustatud. Tühja sest, esimesed pool tundi vaatan huviga. Vähehaaval hakkan ootama pööret, tõusu, rütmimuutust, kulminatsiooni. Materjalis on kõik eeldused olemas. Suurepärased eeldused. Tõusu ei tule.
Ma ei julge väita, et «Dora Gordine: ars gratia artis» oleks tehtud ilma tundeta, kindlasti mitte, aga miski ütleb mulle, et mõistus kontrollib tegija tunnet. Ideaalis peaks olema nii: autor paneb filmi emotsiooni ja tunde, vaataja saalis tunnetab seda emotsiooni. Kui autor paneb teosesse mõistuse ja teabe, siis vaataja saab teada (targemaks).
Dokumendina on Gordine’i lugu igati kobe, filmina aga kisub monotoonseks. Kui filmis räägitud informatsioon on võrdselt oluline, siis kulminatsioon paratamatult lahustub. Tekst võtab filmi üle, pilt muutub illustreerivaks. Film hakkab venima. Ma pole just päris kindel, kas film oleks pidanud lühem olema, aga osa info asendamine pauside, muusika, rütmimuutustega oleks emotsiooni võimendanud.
Resümee.
Suurepärane materjal, tohutu töö. Vaatajana saan kõigest aru, lugu jääb meelde, mõistusega võtan omaks, näen ja mõistan, aga hinges kaasa ei ela, valu ei tunne.
Mis see on?
Olen ma ise kalestunud või räägib minus tegija kadedus... Ei tea, kõik võib olla.
Sic transit gloria mundi!
----------------------------------------
«Dora Gordine: ars gratia artis»
Stsenarist ja režissöör Annaleena Piel Linna
Exitfilm ja Viking Visionary Films 2014
Alates 9. maist Tallinna kinos Artis