/nginx/o/2014/05/09/3017800t1hd387.jpg)
Ühel hommikul järjekordselt, riided seljas, voodis ärganud, tabas Keith Richardsit inspiratsioon. Ehkki toas sumises üks tüütu kärbes, ei mallanud Richards tema väljaajamiseks akent avada ja putukat hurjutada, vaid asus otsima kaaslasi, et lugu ära salvestada.
Ta ei leidnud kedagi peale albumi salvestusel osaleva saksofonisti Bobby Keysi ja produtsent Jimmy Milleri. Miller kupatati siis puuduva Charlie Wattsi asemel trummide taha ning sündima võis hakata lugu «Happy», mille leiame plaadilt «Exile On Main St.».
«Exile» ongi üks eksiiliplaat – see on Rolling Stones pagemas leiboristide valitsuse poolt rikkamale inimesele kehtestatud liiga kõrgete maksude eest Lõuna-Prantsusmaa päikeselisele rannikule – sinna, kus teisigi rikkaid elab. Kuulsaks saanud koht, kus pesitseti ja plaati salvestati kandis nime Villa Nellcote. Bändis valitsesid sisepinged, millele lisasid kütet bändiliikmete sõltuvused, eriti Keith Richardsi ja ta naise Anita Pallenbergi heroiinisõltuvus. Richards ise on kirjeldanud kauni villa keldrit kui Hitleri punkrit või Dante põrgut, kus leidus igasugust haakristidega träni, ning villat ennast kui Versailles’ lossi. Neid meeleolusid me kõiki plaadil ka kuuleme.
Plaati jõudumööda tehti, kuid suurem osa Lõuna-Prantsusmaal veedetud ajast kulus siiski kaootilise elu elamisele. Selles vallas oli Keith Richards meistriklass. Ta ise on võrrelnud ennast ja Mick Jaggerit järgmiselt: «Jagger tahab, et tal oleks päevaplaan, mul aga on hea tunne ainuüksi selle peale, et üles ärkasin, siis vaatan, kes veel kaaslased on, ja nii ta läheb.»
«Exile’i» peetaksegi eelkõige Richardsi plaadiks, kus kontrollifriigil ja ettevõtte juhil Jaggeril oli kanda natuke vähem oluline roll. Laulja on selle tõttu plaati ka halvemini suhtunud. Villa Nellcote’is toimuva seltsielu mootoriks oli ikka Richards ja tema heroiinikott.
Briti muusikaajakirjanik Nick Kent sattus ühel natuke teisel ajal Richardsiga koos pidutsema ning nad lõpetasid õhtu Richardsi korteris. Kitarrist tarvitas ajakirjaniku meenutuste kohaselt sel õhtul kohutavates kogustes narkootikume, kuni teadvuse kadumiseni. Kent ise uinus magama kindlas usus, et Richardsiga on nüüd kõik. Hommikul kuulis ta aga esimese asjana, et Richardsil on eluvaim sees, ta on jalul ning kobistab midagi köögis (võib-olla sõi putru, et jaksaks jätkata).
Villa Nellcote’i eluolu kohta on seda pealt näinud rääkinud nii. Mingit korda ei olnud. Sisse-välja käisid igasugused kahtlased tüübid, kes ka varastasid. Näiteks viidi ühel septembripäeval sealt minema üheksa Richardsi kitarri, Bill Wymani bass ning Bobby Keysi saksofon, samal ajal kui n-ö pererahvas tuimade nägudega televiisorit vaatas.
«Exile’i» peavad mõned Rolling Stonesi parimaks plaadiks ja on neid, kes nii ei arva. Küll aga tähistab see muusikalises mõttes bändi kuningliku perioodi lõppu. Kui muidu õnnestus neil oma uusaristokraatlikult dekadentlik eluviis ka muusikasse kanaliseerida, siis pärast seda plaati jäi järele ainult üha süvenev dekadents, kus bänd triivis kokaiini valitsetavate 1970ndate poole nagu juhitavuse kaotanud laev avamerele. 70ndate keskpaiku juhtus Bob Dylan nägema Rolling Stonesi kontserti, mille kirjeldamiseks ütles ta ainult ühe lause: apathy for the devil.
Sel nädalal 42 aastat tagasi jõudis see rebitud ja muljutud äärtega toores blues-rock-plaat ilmarahva ette.
«Aja auk» on rubriik, kus heidetakse pilk mõnele jooksva nädala muusikaajaloo sündmusele.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)