Kaduvikuklounide teraapia

Hetk «Kadunud tsirkuse» lavastusest – tsirkuseareenil Saks (Tõnis Mägi) , Karu (Mait Trink ), Sebra (Alo Kurvits) ja Bändzo (Bonzo). Foto: Mats Õun / Rakvere teater

«Kadunud tsirkus» mõjub kontsentraadina Urmas Lennuki varasemaiski näidendeis puudutatud teemadest. Teatava nostalgiavarjundiga siirus on Lennukile omane ka ilma võimaluseta seda loomelaadi tänapäevaselt «uus-siiruse» kontekstis vastu võtta.

Kuid tänapäevane on see lugu oma nostalgilisusele vaatamata, haakudes mõningasse hinge- ja mõttekaaslusse näiteks Andres Noormetsa «Alguse», Lembit Petersoni Griškovetsi-lavastuste või Uku Uusbergi autoriteatriga. See on ajaseiskamispüüd mitte eskapismi, vaid hetketabamise eesmärgil, ning siirus, mille teeb «uueks» teadlikkus vahepealsest künismikohustusest ning väsimus sellest. Ühesõnaga «elusamuse» otsing, kui Masingu mõistet kasutada.

Lavastus tervikuna aga eelloetletud võimalusi täiel määral ei paku. Mitte sellepärast, et midagi oleks lausa puudu, vaid pigem seetõttu, et kõike on pisut palju. Väärtuslik ja oluline on kindlasti juba kõneldud kontseptsioon, lavastuse dramaturgiline lähtepunkt.

Näib aga, et dramaturg ja lavastaja ongi ülesandele lähenenud üksühese siirusega, arvestamata künismifiltrit, mis tuleks läbida, et kõneldud sõnum saaks tõepoolest seemnena pinnasele pudeneda. Ta hajub adressaadini jõudmata, sest talle on peetud üleliigseks lisada dramaturgilist lavalist pinget.

Tegelaste minevikumeenutused tulevad meieni monoloogide kaudu, need on nagu päevikuvormis mõtisklused, kuid tegelaskonna enamikus ei taju me seda meenutamise raskust või vabanemise kergust, ühesõnaga seda, mis on «kaalul». Nauditavaks erandiks on siin Peeter Tammearu Tsirkusedirektor, kes läbib laval mitmeid veenvaid metamorfoose ametnikuhingega direktorist väikeseks lapseks, keda saadab valusa mälestusena äpardunud tsirkuseskäik. Tema pihtimus, mis toimub lausa rollist välja astumise piiril, paneb uskuma tegelase sees toimuvat kihtide koorimise protsessi.

Ülejäänud tsirkuseseltskond: Baleriin (Kärt Johanson), Karu (Mait Trink), Sebra (Alo Kurvits), Mustkunstnik (Heigo Teder) ja Habemega Naine (Liisa Aibel) jäävad oma monoloogides aga natuke üksi, suhestumata teiste tegelaste ning muu maailmaga nende ümber. See ei ole etteheide näitlejaile, sest oma pihtimuse raames suutis igaüks luua eredaid hetki.

Samuti oli aimata trupi ja lavastaja omavahelisi kodeeritud sõnumeid, mis asjassepühendatu jaoks tegi elamuse kindlasti mitmetähenduslikuks, tavavaatajat, nagu siinkirjutajagi, pani aga igatsema selgemalt loetavaid suhteid.

Ehk peitub osa põhjust ka selles, et tsirkuses on juba olemuslikult midagi kurba. Olgu seal kui tahes rõõmus muusika, osavad lõvid, virtuoossed dresseerijad ja akrobaadid, ei seostu tsirkusega vabastava naeru elamust. See nukrus, mingi valulik vastaspinge fassaadi ja emotsioonide vahel võiks ehk avaneda just neil hetkil, mil professionaalne trikimeister endalt grimmi maha peseb ja olevikureaalsust lapsepõlveunistustega võrdleb, rääkimata sellest, kui loomad saaksid kõnelda… «Kadunud tsirkuse» personal aga koosnebki peaasjalikult luuseritest ning äkki see eeldus kaotabki vajaliku pinge, olgugi see võimalik põhjus mõneti küüniline ja paradoksaalnegi?

Lavastuse võimsaim osa on Tõnis Mäe ja Bonzo kontsertprogramm, mis põimib hajali pudemed tervikuks. Ometi on nendegi tegelaskujudes tunda sedasama «mitu-ühes» hajalipillutatust, mis lavastustervikutki üle rambi jõudmast takistab.

Lauljate kehastatud kaduvikuklounid Saks ja Bändzo, kes ülejäänud tegelasi meenutusteraapiale ärgitavad, suudavad seda kõige jõulisemalt just oma laulunumbrite ajal. Karakterid, mis neile justkui dialoogide ajaks külge on poogitud, ei kasva aga välja nende kunstnikukuvandist, vaid jäävad sellest eraldi ning seetõttu näivad neid kohati koguni takistavat, seda hoogu pidurdavat, mis nende lavakujudest lauljaina täies kohalolus välja kiirgab.

Uuslavastus
Urmas Lennuk «Kadunud tsirkus»
Lavastaja Üllar Saaremäe
Osades Tõnis Mägi, Bonzo, Liisa Aibel, Kärt Johanson, Peeter Tammearu, Alo Kurvits, Heigo Teder ja Mait Trink
Kaasa teeb Rakvere Linnaorkester
Esietendus 17. juunil Rakvere ­Spordikirikus