Viimsi kino: popp ja kultuur

Viimsi kino. Foto: Martin Ilustrumm

Kuu aja jooksul avati Pärnus ja Viimsis kaks uhiuut kino kokku seitsme saali ja 837 kohaga.

Kolme-nelja minuti kaugusel minu kodust on nüüd kino. Viimsi kino. Tundub targutamisena, kuid kino pole burgeriputka, vaid märgiline kultuuriasutus, mis võib hakata mõjutama ka viimsilaste identiteeti ja seeläbi kogukonda. On see linn või maa? Magala või kodu sügavamas tähenduses?

Haabneeme on täis kontraste. Vana Kirovi kalurikolhoosi meenutavad varemed kõrvuti uhke kaubanduspinnaga. Suured kortermajad, mida buum siia külvas. Teed täis autosid… Ja samas laksutab siin ööbik. Ning rukkirääk, keda Lääne-Euroopas hardumusega kuulatakse ja kaitstakse, krääksub õhtuti siinsamas kino võrra laienenud spaakompleksist üle tee. Uhke klindi nõlva all kõrguvad puud ja kasvab karulauk, jagades pinda tänapäevase seikluspargiga.

Loodus elab rohkem öösiti ja varahommikuti, laupäeva südapäeval, kui sammud kinno sean, meenutab Haabneeme rohkem moodsat linnakest. Poolsada meetrit enne kino lööb ninna tugev paismaisi lõhn. Popkorn, praegus­aja popkinode pärisosa. Hollywood. Kommerts. Kuid majas endas ei tunne seda peaaegu üldse.

Kui jõuan ühte kino neljast saalist (igaühes pluss-miinus 100 kohta), siis seal on õhus üldse teine hõng, meenutades uhiuue auto salongi. Punased nahkistmed osutuvad täpselt nii mugavaks, nagu need tunduvad.

Kõik on uus ka töötajatele. Päris kõvasti on sahmimist nii all kassas kui saaliuksel piletikontrollis. Reklaamiklipi ajal kilab ultramoodne helitehnika päris koledasti. Pärast filmi tullakse ärevalt küsima, kas filmi ajal oli kõik ikka normaalne. Muidugi oli! Niisamuti oli tõeliselt suurepärane pildikvaliteet.

Kogu see veidi ähmis ja erutatud sahmimine jätab Viimsi kinost armsa, heas mõttes kodukootud asutuse mulje. Alguse asi, kuid väga tahaks, et midagi sellest säiliks ka blockbuster’ite saabudes.

Et koos lapsega minna, valisin «Kaunitari ja koletise». Klassikaline muinasjutt on ­Christophe Gansi silma ja sule läbi saanud uue kuue. Tänavu valminud, kuid mitte 3D. Kuigi kunstilises mõttes ootuspäraselt keskmine linalugu, tundus just see eriti märgiline.

Sest on vägagi oluline küsimus, kes hakkavad Viimsi kinos käima. Kas seda hakatakse peaasjalikult müüma kui kobarkino, kuhu Lasnamäelt järjekordseid «Kiireid ja vihaseid» vaatama on sama palju maad kui kesklinna, ent parkimine on tasuta? Või astuvad spaakülastajad läbi (kaks rannariietes tegelast põikas ka minu seansile)?

Või võtab see kino oma repertuaariga mingit rolli mängida ka kohalikus kogukonnas? «Kui PÖFF siia tuleb, siis igal juhul hakkan Viimsi kinos käima,» ütles hea sõber, samuti viimsilane. PÖFF loomulikult, aga miks mitte ka oma väike filmipidu? Või eriprogramm aeg-ajalt mingis saalis, mingil päeval? Siin on ju igati innovatiivne rannarahva muuseum, vallas väärtustatakse Lennart Meri pärandit… Kõik teed on lahti.

Viimsi kino

•    Asub Viimsi Spa juures

•    Neli saali, 136-, 112-, 86- ja 83-kohaline

•    Kõik saalid on varustatud Sony 4K-tehnoloogiaga. Kasutusel on uudsed hübriidekraanid. Kino reklaamitakse kui Eesti teravaima pildiga kino

•    Võimalus näidata ka 5D-elamuskino

•    Tavapilet maksab sõltuvalt ajast 2D-filmi puhul 5/5.70 eurot (äripäeviti) ja 7 eurot (reede õhtul ja puhkepäeviti), 3D-filmi puhul 5.60/7.60 eurot (äripäeviti) ja 8.10 eurot (puhkepäeviti)

•    3D-seanssidele on vaja osta isiklikud korduvkasutatavad prillid, mille hind on 80 senti

•    350-kohaline tasuta parkla