Marek Tamm: romaani­kunst

Marek Tamm Foto: SCANPIX

Sel nädalal algav kirjandusfestival HeadRead on olnud hea ettekääne, et lugeda festivalikülaliste senilugemata teoseid. Mitme raamatu seast pakkus kõige mitmetahulisema elamuse iiri kirjaniku John Banville’i «Puutumatu» (1997), mis Krista Kaera eestinduses ilmus 2005. aastal.

Mõnes mõttes serveerib «Puutumatu» kõike seda, mida üks nõudlikum lugeja tänapäeva romaanilt oodata oskab: põnevat lugu, uusi teadmisi, nauditavat keelekasutust ja psühholoogilisi õppetunde. Kujutan suisa ette, et algajale kirjanikule võiks «Puutumatu» olla omamoodi romaanikunsti käsiraamat – kui kõik knihvid selged, mida Banville pillavalt jagab, võib hakata mõtlema omaenda romaani peale. (Jah, teatud mõttes on «Puutumatu» ühtlasi tõlkekunsti õpik, sest originaali keeleline küllus on saanud väga rikkasse ja loomulikku eesti keelde.)

«Puutumatu» on žanrilt võtmeromaan, roman à clef, mille fiktiivsed tegelased pärinevad suures osas 1930.–1950. aastate briti elust, esmajoones kurikuulsast Cambridge’i spioonide ringist. Peategelane Victor Maskell on voolitud kunstiajaloolasest topeltagendi Anthony Blunti järgi, üksnes tema päritolu on laenatud iiri luuletajalt Louis MacNeice’ilt. Oletan, et see pakkus autorile võimaluse kirjeldada briti härrasmeeste elu iiri vaateveerult (ja ehk ka vabandada eos võimalikke ebatäpsusi). Põnevaid võtmetegelasi leidub aga romaanis teisigi, eriliselt sööbib mällu Graham Greene’i sarkastiline kirjandusteisik Quirrell.

«Puutumatu» on esitatud Maskelli mälestustena, mida ta hakkab kirjutama päeval, mil avalikkusele paljastatakse tema pikaajaline luuramine NSV Liidu kasuks. See on kohati melanhoolne, kohati irooniline, enamasti teravmeelne tagasivaade minajutustaja elule (täis pingeid ja pidusid, erootikat ja esteetikat), mis teatud mõttes püüab vastata romaani alguses esitatud ajakirjaniku küsimusele «Mispärast te seda tegite?». Huvituseta pole tõsiasi, et ajalooline Blunt kirjutas elu lõpul tõepoolest mälestusi, ent need tehti avalikkusele ligipääsetavaks alles 2009. aasta suvel (kui vastukajasid uskuda, siis on need laadilt ennastõigustavad ega hiilga kirjanduslikult).

Banville on võrratu stilist. Tema laused on korraga musikaalsed ja maalilised (mitte ilmaasjata ei etenda maalikunst tema romaanides suurt rolli!), neid iseloomustab kindel rütm ja kujundirohkus, mis suudab aistitavaks muuta nii aja kulgemise, helide ja lõhnade vaheldumise kui ka peategelase sisemised üleelamised. Ainus, mida oskaks soovida, on lausete suurem hingestatus ja veenvus; praegu kipub romaani kohati kummitama õõnsavõitu virtuoossus. (Nabokovi needus, võiks nentida.)

Nii nagu Banville’i loomingus tihti, nii on ka «Puutumatu» põhiteemaks tõelisuse ja näilisuse, usalduse ja salgamise keerulised vahekorrad. Peategelase nimi – Maskell – pole muidugi valitud juhuslikult, Oscar Wilde’i vaimus tahab Banville meile öelda, et «anna inimesele mask ja ta räägib sulle tõtt». Maskelli tegelaskuju paradoks peitub aga selles, et läbinägelikuna teiste osas, ei suuda ta ühel hetkel enam näha iseennast. Maskelli elu muutub maskiballiks, mis ei lõpe; mask, mille ta endale ette sidus, muutub tema näoks.

John Banville’i vestlus Krista Kaeraga leiab HeadRead festivalil aset 31. mail kell 17 Kirjanike Maja saalis.

John Banville «Puutumatu»

Tõlkinud Krista Kaer

Varrak, 2005