Treff on osa visuaalteatri revolutsioonist

«Ära unusta mind»

FOTO: Compagnie Philippe Genty

Järgmisel nädalal algab Tallinnas juba kaheksas Treff, mille juurde kuulub kindlamalt kui varem nimetus «visuaalteatri festival». Harjumuspärasest veidi teistsuguseid lavastusi, mis ka sõnadeta selged, leiab programmist nii lastele kui täiskasvanutele.

Festivali kunstiline juht Vahur Keller, väljas on tohutu palavus (intervjuu on tehtud eelmisel reedel, kui Tallinnas ulatus termomeetrinäit 30 kraadi ligi – E. K.), kas selline ilm nagu täna tuleb festivalile kasuks või mitte?

Igal aastal olen ma tänanud kõige kõrgemaid jõude selle eest, et ilm on ilus olnud. Praegu muidugi ette veel ei tea. Samas sel aastal me ei sõltu ka nii väga ilmast, sest tänavaprogrammi ei ole. Ma arvan, et kui oled päev otsa end päikese käes põletanud, siis õhtul on väga mõnus teatrisse jahedasse kohta tulla.

Tundub, et eelmistel aastatel on Trefi programm tihedam olnud. Mis on muutunud?

Me oleme kontsentreerunud. Eelmistel aastatel oli programmiraamat tõesti sõna otseses mõttes nagu väike raamat.

See ei ole mitte kuidagi seotud majanduslike oludega. Esimene festival 2007. aastal oli üsna sarnane tänavusega, koos maailmatasemel tippesinejatega. See on sisuline suund, mida me juba mõne aasta oleme vaikselt ette valmistanud, et muutuda kõrgprofessionaalseks visuaalteatri festivaliks.

Algselt olime etenduskunstide festival ja väga suures osas ka teatritudengitele suunatud festival. Teatrikunstifestivale on tekkinud aga juurde, näiteks teatrikoolide festival Sumin Viljandis, ja neid ei ole mõtet dubleerida.

See kunst, mida meie näitame, on ikkagi visuaalteater: nukuteater ajalooliselt ja teisest küljest selle nüüdisaegsed vormid. Muutunud on see, et laste- ja täiskasvanute programm on nüüd enam-vähem võrdses mahus.

Visuaalteater – mida see tähendab?

Seda on meeletult keeruline defineerida, sest see vormide mitmekesisus, mis sinna alla kuulub, on hästi lai. Kui siiski püüda, siis mina olen seda kokku võtnud Joan Baixase (Hispaania kunstnik, poeet ja lavastaja, kes on ka Trefil esinenud – E. K.) sõnadega: see on teater, mis jutustab lugu visuaalsete kujundite kaudu. Peamiselt. Sest tihti on helil väga oluline osa – mitte üksnes muusikal, vaid kogu helikujundusel –, ka atmosfääril. Isegi sõnal.

Mingis mõttes vastandub see kõige enam näitlejateatrile, kuid ka see pole lõpuni õige. Fookus on näitlejast väljaspool. See on üks põhilisi asju, mida ma armastan selle teatrivormi juures ja miks ma olen ka Nukuteatrisse püsima jäänud.

Kui vaadata, mis toimub mujal Euroopas ja ka laiemalt, siis on visuaalteater praegu selline hästi võimas suundumus. Nagu mingi revolutsioon oleks toimumas.

Kui kaugel Nukuteater oma tegemistega visuaalteatrist on? Mõni hea näide palun?

Nukuteater tegeleb nende uute vormide avastamise ja leidmisega oma võimete piires. Viimane väga hea näide on «Lugu kahest vereliblest», mis on ka Trefi programmis. Selle lavastas Jaanika Juhanson. Hästi ilus, värske ja leidlik lavastus ka teiste Euroopa festivalide kontekstis.

Meie probleem on lihtsalt selles, et oleme suhteliselt väike teater ja repertuaar on vaja hoida väga mitmekesine, teha lavastusi nii lastele kui täiskasvanutele, lavastada klassikat, Eesti dramaturgiat jne. Kui pidevalt ainult katsetada, on keeruline leida publikut.

Treff ongi hea võimalus näidata, mida kõike on veel võimalik selle žanri teatris teha. Ainuüksi puhtfüüsiliselt ei suudaks me sellist variatiivsust ilmutada.

Peaesinejat Compagnie Philippe Gentyt on üsna raske kuhugi liigitada, see on nagu sulam erinevatest kunsti- ja eneseväljendusvormidest. Kuidas kirjeldaksite tänavuse festivali pärli?

Genty on legend, kellest on paljud teatrikunstiga tegelevad inimesed inspiratsiooni saanud. Ka meie noored näitlejad on tema põhjal etüüde teinud… See on teater, kus kogu lavapilt mängib kaasa. Nagu dünaamiline, elav stsenograafia ja sinna juurde nukud, plastika, tants, mis koos René Aubry muusikaga muutub üheks audiovisuaalseks kogemuseks. Väga keeruline on seda kõike kuidagi ühe sõnaga kokku võtta.

Kui raske oli sellist oma ala tipptegijat festivalile tuua?

Läbirääkimised ei läinud üllataval kombel üldse valulikult. Käisin seda lavastust («Ära unusta mind») Charleville’i nukufestivalil vaatamas eelmisel aastal. Rääkisin nende agendiga ja kõik sujus iseenesest. Nüüd tagantjärele olen kuulnud teistelt festivalikorraldajatelt, kellega tihedamalt suhtleme, et nad on üritanud Gentyt programmi saada ja see olevat täiesti võimatu.

Kui oled ise kohapeal ja räägid silmast silma, saad sellise hea esimese kontakti, siis edasi läheb tihtipeale oluliselt lihtsamalt.

Ehk on ka Trefi enda maine juba kaugemale ulatunud?

Jah, on. Trefi maine, ma ütleksin, on väljaspool Eestit oluliselt tugevam kui Eestis. Seda festivali juba teatakse, vaadatakse ja uuritakse, mida oodata on. Võetakse ka snitti. Tore on näha, mismoodi mõni etendus alustab just Trefil, enne kui laiema publiku ette jõuab.

Kui on võimalik minna vaid ühele või kahele Trefi etendusele, siis mida soovitate?

See on hirmus raske küsimus. Ma olen andnud küll inimestele soovitusi, aga mõtlen tavaliselt siis konkreetselt ka nende inimeste peale, kes küsivad. Ma arvan, et Genty tuleb kindlasti ära vaadata. Programm pole ka nii meeletult suur: 13 välisesinejat, ja kõik on tasemel. Neist kõigist on võimalik saada elamus ilma eelneva suurema teatriteadmiseta.

Valin lavastusi alati selle järgi, et see poleks mitte lihtsalt mõttekäiguna huvitav, vaid ka elamuslik, see peab liigutama, pöörama midagi teistpidi.

Aga jah, inimeste maitse on tõesti erinev. Kui mina leian näiteks, et Akhe «Hr Carmen» on suurepärane lavastus, siis võib-olla mõnele see nii väga jälle ei istu. Tasub enne ikka uurida!
 

Visuaalteatri festival Treff

•    5.–8. juunini Tallinnas Nukuteatris, Vene Teatris, Von Krahli teatris, Kanuti Gildi saalis ja F-hoones

•    Esinejad on Sloveeniast, Hispaaniast, Venemaalt, Soomest, Tšehhist, Itaaliast, Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Norrast ja Eestist

•    Peaesineja on Compagnie Philippe Genty (Prantsusmaa/Norra) lavastusega «Ära unusta mind»

•    Treffi korraldab NUKU teater

•    Programm on väljas www.nuku.ee

«Kilekotileedi»

Lugu üksikust naisest, kes kõige lihtsamaid esemeid kasutades ehitab üles omaenda maailma. Vanusele 9+.

Esitaja The Bag Lady Theatre (Hispaania)

«Pulcinella di Mare»

500 aasta vanusest Napoli nukuteatritraditsioonist lähtuv käpiknukulavastus kavalast talumehest Pulcinellast, kes kohtab oma teel vähem või rohkem ohtlikke tegelasi. Vanusele 7+.

Esitaja Gaspare Nasuto (Itaalia)

«Georges Méliés’ viimane trikk»

Filmikunsti teerajaja Georges Méliés’ erakordne elu lavastuses, mis viib trikkide ja maagia maailma. Vanusele 7+.

Esitaja Drak Teater (Tšehhi)

«Kolliiiiiiiiid»

Objektiteater sellest, kuidas ­kollide ja koletiste, oma hirmude ja ehmatustega toime tulla.

Vanusele 3+.

Esitaja Label Brut

(Prantsusmaa)

«Lugu kahest vereliblest»

Ebatavaline muinasjutt punastest ja valgetest verelibledest, mikroobidest ja viirustest, vereliistakutest, närvirakkudest – kõigist neist, keda palja silmaga näha pole. Vanusele 7+.

Esitaja NUKU teater (Eesti)

«Hardboiled − viikingi armastuslugu»

Kombinatsioon jutuvestmisest, objektiteatrist, näitlejatööst, Kantori bioobjekti meetodist, butoh-tantsust ja performance’ist. Täiskasvanutele.

Esitaja Sixfingers Theatre (Soome)

Tagasi üles