Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2014/05/28/3070230t1hc192.jpg)
Teisipäeva pärastlõunal lookles Washingtonis John F. Kennedy keskuse ümber paarikümne meetri pikkune inimkett. Poolteist tundi enne kontserdi algust seisid inimesed lõõskava päikese käes, et saada kindlasti tasuta pilet Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri kontserdile, kus kõlas maailmakuulsa eesti helilooja Arvo Pärdi looming.
Juba enne kontserdi algust, kui publik sai teada, et saalis istub ka helilooja, kõlas 2400 inimese suust kõrvalukustav rõõmukisa. Nii ei jäänudki tagasihoidlikul ja tähelepanu vältival Arvo Pärdil muud üle kui korraks püsti tõusta ja austajatele lehvitada.
Pärast kontserti tunnistas Pärt, et teda liigutas äärmiselt soe vastuvõtt. «Tähelepanu. Kontserdi ajal vaikus. Üllatas meie kõige paremate muusikute järjekordne kokkuvõtmine ja see tulemus oli harukordne,» sõnas ta endale omaselt, vaikselt ja iga sõna rõhutades. «Meil on veel palju tööd siin teha. Meil on kolm suurt kontserti ees. Me loodame, et vastu peame ja selle asja lõpuni viime. Aitäh kõikidele, kes nii suured üritused plaani võtsid, ja siiani on see läinud tõesti enneolematult edukalt.»
Poolteisttunnine kontsert lõppes marulise ja pea viis minutit kestnud aplausiga. Alles siis, kui oldi kindlad, et Pärti enam laval ei näe, lahkus joovastuses publik saalist.
Dirigent Tõnu Kaljuste võrdles kontserdi lõppu hokivärava löömisega. «Kõik hüppasid püsti. Oli tunda, et nad said tõesti elamuse. See oli väga liigutav.»
Eesti muusikat ja eesti muusikuid oli kuulama tulnud vägagi eriilmeline publik – oli rahvarõivastes väliseestlasi, lühikestes pükstes ja T-särgiga mehi, mustas kleidis ja pärlikeega daame. Aga kõiki neid ühendas pühendumus ja soov saada osa Pärdi muusikast.
Kennedy keskuse «Millenniumi» sarja kuulunud kontserdi publik polnud juhuslik. Näiteks 18. reas istunud halli pea ja halli ülikonnaga härra lõi vist eneselegi märkamatult kontserdi avaloo «Fratres» ajal käega õhus takti.
Ka kontserdi kõige väiksemad kuulajad, nii umbes kolmeaastased lapsed said kontserdist oma osa. Silm tabas kahte isa süles istunud last, kes kontserdi teise pala «Adam’s Lament» ajal, hoidsid alguses kõvasti-kõvasti isa kaela ümbert kinni, kuid loo lõppedes oli haare nõrgenenud ja nad olid usaldanud end muusika embusse, uinunud.
Lava vastas asunud loožis istunud Arvo Pärt kuulas kontserti, kus lisaks eespool nimetatud teostele tulid esitamisele ka «Cantus Benjamin Britteni mälestuseks» ja «Te Deum», talle iseloomulikus poosis – hoides käsi lõua ees kui palveks kokku seatuna, vaid kõige nõudlikumatel hetkedel pannes käed kõrva taha, et paremini tabada igat nooti.
Tõnu Kaljuste tunnistas, et sellises suures saalis nagu Kennedy keskuse oma, mis on pigem mõeldud suurele sümfooniaorkestrile, on kahe kammerkollektiiviga esinemine keeruline. Proovides ja kontserdil oldi seetõttu teoste kõlapildi loomisele lähedal, et mitte kaotada saalis intensiivsust ja seda suurt publikut. «Vaiksema, tähelepanu ja keskendumist nõudva muusikaga on suurt tähelepanu hoida kõige raskem,» selgitas Kaljuste.
Kaljuste tõdeb, et Ameerikas peab käima regulaarselt, nii iga nelja-viie aasta tagant, sest sealne publik laeb väga hästi patareisid. «Nende vastuvõtt ja kogu see toetus muusikutele on meeletult tugev. Sa tunned alati toetust.»
Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri kontserdituur jätkub, täna esinetakse Washingtonis Phillips Collectioni muuseumis, homme ootab ees kontsert maailmakuulsas Carnegie Hallis New Yorgis ning 2. juunil esineb kammerkoor Metropolitani kunstimuuseumis. Kõikidel kontsertidel on kohal ka Arvo Pärt ise.