Juba enne kontserdi algust, kui publik sai teada, et saalis istub ka helilooja, kõlas 2400 inimese suust kõrvalukustav rõõmukisa. Nii ei jäänudki tagasihoidlikul ja tähelepanu vältival Arvo Pärdil muud üle kui korraks püsti tõusta ja austajatele lehvitada.
Pärast kontserti tunnistas Pärt, et teda liigutas äärmiselt soe vastuvõtt. «Tähelepanu. Kontserdi ajal vaikus. Üllatas meie kõige paremate muusikute järjekordne kokkuvõtmine ja see tulemus oli harukordne,» sõnas ta endale omaselt, vaikselt ja iga sõna rõhutades. «Meil on veel palju tööd siin teha. Meil on kolm suurt kontserti ees. Me loodame, et vastu peame ja selle asja lõpuni viime. Aitäh kõikidele, kes nii suured üritused plaani võtsid, ja siiani on see läinud tõesti enneolematult edukalt.»
Poolteisttunnine kontsert lõppes marulise ja pea viis minutit kestnud aplausiga. Alles siis, kui oldi kindlad, et Pärti enam laval ei näe, lahkus joovastuses publik saalist.
Dirigent Tõnu Kaljuste võrdles kontserdi lõppu hokivärava löömisega. «Kõik hüppasid püsti. Oli tunda, et nad said tõesti elamuse. See oli väga liigutav.»
Eesti muusikat ja eesti muusikuid oli kuulama tulnud vägagi eriilmeline publik – oli rahvarõivastes väliseestlasi, lühikestes pükstes ja T-särgiga mehi, mustas kleidis ja pärlikeega daame. Aga kõiki neid ühendas pühendumus ja soov saada osa Pärdi muusikast.
Kennedy keskuse «Millenniumi» sarja kuulunud kontserdi publik polnud juhuslik. Näiteks 18. reas istunud halli pea ja halli ülikonnaga härra lõi vist eneselegi märkamatult kontserdi avaloo «Fratres» ajal käega õhus takti.