Ka kontserdi kõige väiksemad kuulajad, nii umbes kolmeaastased lapsed said kontserdist oma osa. Silm tabas kahte isa süles istunud last, kes kontserdi teise pala «Adam’s Lament» ajal, hoidsid alguses kõvasti-kõvasti isa kaela ümbert kinni, kuid loo lõppedes oli haare nõrgenenud ja nad olid usaldanud end muusika embusse, uinunud.
Lava vastas asunud loožis istunud Arvo Pärt kuulas kontserti, kus lisaks eespool nimetatud teostele tulid esitamisele ka «Cantus Benjamin Britteni mälestuseks» ja «Te Deum», talle iseloomulikus poosis – hoides käsi lõua ees kui palveks kokku seatuna, vaid kõige nõudlikumatel hetkedel pannes käed kõrva taha, et paremini tabada igat nooti.
Tõnu Kaljuste tunnistas, et sellises suures saalis nagu Kennedy keskuse oma, mis on pigem mõeldud suurele sümfooniaorkestrile, on kahe kammerkollektiiviga esinemine keeruline. Proovides ja kontserdil oldi seetõttu teoste kõlapildi loomisele lähedal, et mitte kaotada saalis intensiivsust ja seda suurt publikut. «Vaiksema, tähelepanu ja keskendumist nõudva muusikaga on suurt tähelepanu hoida kõige raskem,» selgitas Kaljuste.
Kaljuste tõdeb, et Ameerikas peab käima regulaarselt, nii iga nelja-viie aasta tagant, sest sealne publik laeb väga hästi patareisid. «Nende vastuvõtt ja kogu see toetus muusikutele on meeletult tugev. Sa tunned alati toetust.»
Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri kontserdituur jätkub, täna esinetakse Washingtonis Phillips Collectioni muuseumis, homme ootab ees kontsert maailmakuulsas Carnegie Hallis New Yorgis ning 2. juunil esineb kammerkoor Metropolitani kunstimuuseumis. Kõikidel kontsertidel on kohal ka Arvo Pärt ise.