Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Raul Meel –Jumala insener

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raul Meel | FOTO: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Raul Meele koht eesti kunsti ajaloos on paigas juba tükk aega, kuigi see pole alati olnud iseenesestmõistetav. Algul pigem intellektuaalne dissident, kellest ei saanud avalikult kõnelda, aegade muutudes aga elav klassik, kelle ettevõtmiste grandioossusele pole üldiselt tagasihoidlikus Eesti kunstimaailmas suurt midagi kõrvale panna.

Raul Meel, «Taeva all», 1973, siiditrükk. | FOTO: Kumu
«Aknad ja maastikud», 1989, siiditrükk | FOTO: Kumu
«Anarhia», 1968–1969, kirjutusmasinajoonistus | FOTO: Kumu

Kahtlemata egotsentrik, kuid minu jaoks sümpaatne egotsentrik, sest ta ehitab üles uusi maailmu. Meele-taolisi, demiurgihoiakuga loojaid on maailmas ikka olnud; Eesti kontekstis on võrreldavaid siiski väga vähe. Meel on enesekindel, tema loodud maailmu võib tunnustada või põlata, kuid väline keskkond või kunstimaailma hetketrendid ei näi teda mõjutavat.

Meele meetodi – muidugi on see lihtsustamine, eri aegadel on ta kasutanud väga erinevaid ideid, võtteid, tehnikaid ja žanre joonistusest performance’ini – põhiliseks aluseks on grandioossete skeemide konstrueerimine. Ajaloost on teada näiteid kunsti loomisest näiteks Tarot’ kaartide või Hiina ennustussüsteemi I Ching abil. Meel on loonud ilmselgelt oma süsteemi, osa sellest on lahkelt publikule näha antud, osa aga maskeeritud või pärit alateadvusest, mida ei saa otseselt sõnaliselt või valemitega esitada.

Siin on kõrvuti mäng geomeetriliste kujunditega, mäng sõnade ja lausetega, mäng värvidega, numbritega ja kõigi muude võimalike asjadega, mis aitavad maailmu üles ehitada ja neid pärast kirjeldada. Ja siis ka lammutada, kui vaja. Ja see mäng ei ole midagi kerglast, pigem on see midagi tõsist ja vastutustundlikku.

Meele loomingus on sõna otseselt seotud pildiga ja vastupidi. Vahel kohtame sõnu mitte ainult pildiallkirjas, vaid ka otse pildil. Sõnast saab konkreetse luule kui meetodi järgija käes pilt. Tihti püütakse verbaalset ja visuaalset suhtlust vastandada, Meele puhul see lähenemine ei tööta. Sõna on alati kohal, rohkem või vähem. Vahel mõtlen, kas oleks võimalik Meele vastand, autor, kes alustab kirjandusest ja jõuab siis visuaalkunsti? Ehk on.

Ma ei tea, mida autor arvab, kui ma julgen tema loomingut nimetada religioosseks kunstiks. Kas usu mõte laiemalt võttes pole tajuda maailma toimimise aluspõhimõtteid? Meele tööd püüavad minna alateadvusse, otsida maailma loomisel kasutatud ehitusklotse. Sel näitusel mängitakse läbi hulk stsenaariume.

Meele süstemaatilisus – vaadakem kasvõi tema endale koostatud juhiseid tööde sarja loomiseks – on hämmastav ja samas väga vastuolus argiarvamusega kunstnikest kui enamasti spontaansetest ja suvalisi seoseid kasutavaist isikuist. Siin on ilmselgelt näha kunstniku taust, tehniline haridus.

See on tegelikult erand, tehnokraatlikud tüübid eelistavad näiteks tarbijana üldjuhul väga traditsioonilist kunsti. Meel kasutab insenerimõtlemist seal, kus üldine rahvalik ettekujutus kunstiloome meetodeist selle välistab. Maailm on üks, ütlevad need tööd. Liigsed vastandused toovad vaid segadust.

Üks asi on mõtlemismeetodi valik, teine on teostus. Meele tööd on samal ajal «ilusad» ka klassikalises mõttes, võibolla tahtmatult? Jällegi viide insenerimõtlemisele, sest ka tehnilised joonised on omal moel ilusad ja püüavad kompaktselt ja selgelt asju lahti seletada. Joonise standardid kehtestatakse riiklikult, kunstiteose standardid kehtestab autor ise.

Ideaalmaastikul ei ole midagi liigset, kõik on omal kohal ja kirjeldab midagi. Seda ka siis, kui me ei suuda päriselt aru saada, mida just täpselt kirjeldatakse või millist osa reaalsusest üldistatakse uuele, üleinimlikule tasandile. Kunstnik filtreerib mürast välja selgeid kujundeid ja loob tehislooduse, mis võib koosneda ka kirjatähtedest lisaks täiesti abstraktsetele kujunditele.

Eraldi võiks arutleda kunstniku positsioonist lakkamatus võitluses teemal, kas kunstiteos peab olema unikaalne ja kust läheb paljundustehnikaid kasutavas kunstis piir kindlalt piiratud tiražeerimise (ma kahtlustan, et selle idee taga on kunstiäri vanaaegne masinavärk) ja masstootmise vahel. Kui ma prindin siin näitusel välja remiksversiooni sarjast «Taeva all», milline on selle töö õiguslik staatus? Kas Meel signeerib töö kui algne autor ja mina seejärel kui remiksiv DJ?

Meele töö võib rippuda igava büroo seinal ja sinna tuua mõistatuslikkust, olles samas loodud süstemaatilise tegevuse tulemusena. Siin ei ole vastuolu. Osa maailmast jääb inimese jaoks alati mõistatuseks, millele võib ju leida vastuse, aga selles on parem siiski kahelda.

Raul Meel on nagu keskaegne kartograaf, kes püüab maailmarändurite juttude ja visandite varal maailmakaarti joonistada. Tema töö on raskem, sest nüüdseks kindlalt kaardistatud füüsilise maailma kõrval on olemas ju ka mittemateriaalsus, mitu korda mahukam ideede ja kujundite maailm. Selle lõplik kaardistamine pole inimese ega arvuti jaoks (õnneks?) võimalik, aga katkendeid saab siiski esitada. Kasvõi hetkeliste sähvatustena.


Näitus

«Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega»

Avatud 12. oktoobrini KUMUs

Tagasi üles