Tulid. Tegid. Võitsid.

Staarihiilgus – teiste hulgas olid kontserti kuulama tulnud ka Keanu Reeves ja Björk. Foto: Heili Sibrits

Arvo Pärdi muusikaga kontsert Carnegie Hallis pani  alguses kuulajad vaikima ning lõpus braavo hüüdma.

Külm. Vähemalt 18 kraadi miinust, tuul ja pimedus. On Eestimaa veebruar ja sinu ees hauas on tema – inimene, kelleta pole enam miski endine. Varbad on jääs, aga see pole oluline, sest su silmist purskuvad pisarad. Millal need pisarad algasid ja millal lõpevad, sa enam ei tea. Hingekriipivalt valus on.

Nii tundsin end, võideldes pisaratega New Yorgis Carnegie Hallis, kui Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester esitasid Arvo Pärdi «Aadama itku». See oli täiuslik esitus. «Sellist esitust tuleb väga harva ette,» tunnistas ka Arvo Pärt pärast kontserti.

«Aadama itku» («Adam’s lament») aluseks on Athose munga püha Siluani (1866–1938) venekeelne tekst, kus ta kirjeldab Aadama valu kaotatud paradiisi pärast. Sõnede tõlge kuvati ka lava tagumisele seinale. Just seda, et publik sai sünkroonselt muusikale teksti kaasa lugeda, pidas Pärt emotsionaalselt suure mõju põhjuseks.

Kusjuures, teose valmimise kohta on Arvo Pärt öelnud, et Aadama nimi on tema jaoks üldistav mõiste, mis ei tähenda mitte ainult kogu inimkonda, vaid ka iga üksikisikut, sõltumata ajastust, sotsiaalsest klassist või usutunnistusest. Ja see mõisteline Aadam kannatab ja kaebleb juba tuhandeid aastaid maa peal. «Meie esiisa Aadam nägi ette inimlikku tragöödiat ning elas seda läbi kui isiklikku süüd, oma eksimuse tagajärge. Ta kannatas läbi kõik inimkonna kataklüsmid kuni sügavaima meeleheiteni ning oli oma valus ja kurbuses lohutamatu,» on Pärt rääkinud.

Carnegie Hall asub Manhattani südames, kiviviske kaugusel Broadway tänavast, väikese jalutuskäigu kaugusel ööpäev läbi kihavast Times Square’ist. 1891. aastal avatud pruunidest tellistest maja mõjub võrreldes teda ümbritsevate hiiglastega kääbusena. Kreemikalt valgete seinte ja kuldsete dekooridega kontserdisaal meenutab pigem kirikut. Carnegie Halli saalis oli teravalt tunda eraldatust New Yorgi hullumeelsest ja hoomamatust liikumisest. Näib, et üks maailma olulisemaid kontserdisaale nagu ei sobigi Manhattanile.

Kuuljad vaimustuses

Ent kui Arvo Pärdi kirjutatud muusika – «Fratres», «Cantus in Memory of Benjamin Britten», «Adam’s Lament», «Salve Regina» ja «Te Deum» – selle saali täitsid, muutus maailm tervikuks, kus on oma koht ka mõni tänav eemal askeldavatel Disney kangelasteks rõivastunud turistimeelitajatel, vilkuvatel reklaamidel ja aina signaali andvatel autodel.

«Vaikus. Vaikus Carnegie Hallis pole sugugi tavaline, pigem on see erakordne. Sageli räägivad inimesed kontserdi ajal juttu või vaatavad mobiiltelefoni. Aga täna ma ei näinud ühtegi mobiili. Aitäh teile, see oli vaimustav.» Selliste sõnadega tänas üks Pärdi muusika austaja heliloojat.

Tõesti, 2804 inimest (saalis oli palju noori ja keskealist publikut) kuulas kontserti laupäeva hilisõhtul hiirvaikselt ja peaaegu kivikujudena. Kui mõni päev varem Washingtonis toimunud kontserdil (2400-kohalise saaliga Kennedy keskuses) sai publik juba kontserdi alguses teada, et saalis istub ka helilooja, ning vaimustust väljendati juba enne esimest lugu, siis New Yorgis saatis orkestri, koori ja dirigendi sisenemist pigem tagasihoidlik ja äraootav aplaus. Aga kontserdi lõppedes olid ovatsioonid seda võimsamad – braavo-hüüded ning ülitugev ja minuteid kestev aplaus päädis helilooja lavale minekuga.

Tegelikult tõstis osa publikust plaksutamiseks käed pea kohale juba pärast esimest lugu, võrratut «Fratrest» (viiulisolistiks Harry Traksmann), «Cantuse…» järel kostis mu selja tagant südamest tulnud hüüatus «aa, vau». Põhjendatult, sest Carnegie Hallis kõlanud esitus puges naha alla.

Pikk autogrammisaba

«Me ostame selle plaadi minu isale jõuludeks kingituseks, usun, et ta on vaimustuses, eriti kui saan sinna autogrammi ka peale,» selgitas kontserdi vaheajal Carnegie Halli poest õnnelikuna väljunud modellivälimusega Kathrine. Kõigil nii hästi ei läinud, sest Pärdi plaadid – «Adam’s lament», «Te Deum» ja «Tabula rasa» – said lihtsalt otsa. Poe ukse taga oli kontserdi vaheajal kümme korda pikem saba kui naiste WCs!

Kathrinel endal olevat kõik Pärdi plaadid olemas. «Pärdi muusika läheb hinge, see on väga sügav. Tänane kontsert on aga fantastiline! See on rohkem, kui ma ootasin,» tunnistas noor naine.

Kathrine’i-suguseid fänne olid Carnegie Hallis kümneid, kellele Arvo Pärt kontserdi lõppedes autogramme jagas. Esialgu oli lubatud, et maestro allkirja saab vaid plaadile, kuid kuna neid kõigile huvilistele neid ei jätkunud, läksid käiku nii kontserdi kavad kui piletid. Autogrammide jagamisele kulus vähemalt 20 minutit, seetõttu ei jõudnud osa vastuvõtul viibinuist heliloojat ära oodata. Kontserdil olid ka Björk ja Keanu Reeves, kes mõlemad olid olnud kontserdist vaimustunud.

Õnnelik Arvo Pärt

New Yorgi väliseestlane Mari tunnistab, et ta ei teadnud varem Tallinna Kammerorkestrit ega Eesti Filharmoonia Kammerkoori, aga ta kuulas kontserti suu ammuli. «See oli vaimustav. Ma olen hämmingus, ma ei oska seda sõnadesse panna.» Jaan, samuti newyorklane, lisab, et tal kontserdil pisarad jooksid. Rootsis elav eestlanna Maria tunnustab aga koori: «Nad on suurepärases vormis!»

Newyorklane Sandy tõstab esile aga Kaia Urbi esinemist «Te Deumis». «See oli nii õrn, nii puhas, nagu ema ja inglite kutse. Vapustav.»

«Helilooja ilma muusikuteta pole keegi. Muusikud ja heliloojad kuulajateta pole ka samuti midagi. Kui kõik on koos, siis võib-olla oleme me midagi. See on nagu ring. See on nagu eluring. Kui oleme koos, siis võime teha teineteist õnnelikuks. Ma olen väga õnnelik. Aitäh teile kõigile,» lausus Arvo Pärt kontserdile järgnenud vastuvõtul.

Õnnelikud olid laupäeva hilisõhtul, Eesti aja järgi küll juba pühapäeva varahommikul nii koor kui ka orkester. Sest Carnegie Halli väljamüüdud kontserdi eel olid närvis ka kõige külmema kõhuga esinejad, ent kõik andsid maksimumi ning tulemus oli suurepärane, seda tundsid esinejad nii publiku vastuvõtust kui ka laval esinedes.

Pärast Washingtoni õnnestunud kontserte on Eesti suursaadiku USAs Marina Kaljuranna meilboks kirjadest pungil – Ameerikas elavad eestlased kirjutavad, et tunnevad nende kontsertide pärast uhkust ja rõõmu olla eestlane. Kolleegid aga uurivad, kuidas selline suurejooneline projekt ellu viidi. «Ei saa olla paremat Eesti tutvustamist kui need kontserdid. Ma ei liialda, kui ütlen, et nende kontsertidega tehti ära rohkem kui professionaalsed diplomaadid suudavad teha paarikümne aasta jooksul. Eestit tuntakse, teatakse, Eestist räägitakse,» ütles Marina Kaljurand.

21. ja 31. mail Postimehes väidetu, et Carnegie Hallis kohtusid esmakordselt eesti muusikud, eesti heliloojad ja eesti dirigent, oli väär. RAM esines selles saalis 1989. aastal. Vabandage.

Ameerikas käimine täidab akusid

Tõnu Kaljuste

dirigent

Saab küll täiuslikumalt esitada, sest piire pole. Washingtoni kontsert kuulus piletita kontsertide seeriasse ja selline tasuta kontsert toob saali publikut erinevatest kaartest. Aga siin oli teadlikum publik. Ent dirigent ei saa Ameerikas sügavat hinnangut publikule anda, sest siin on publik alati teatud temperatuuril. Olen öelnud, et siin käimine täidab alati akud ära. Siin ei jää keegi kuuldud muljega üksi, vaid tuleb jagama. Eesti keeles on ilus sõna – tagasiside –, ja siin nad sidestavad kohe tagasi. See on nende eripära küll, kiitus on siin alati spontaanne ja siiras.

Need USA kontserdid erinevad varasematest suurema tähelepanu, eelkõige Eesti tähelepanu poolest. Meie tegevus on järsku seotud riikliku kultuuridessandiga, meid toetati ministrite ja presidendi tasandil ja meedia tuli kaema. Aga muidu on selline kontserdielu meil siin käinud juba aastakümneid.

On meeldiv, kui sind võetakse tõsiselt. Venelased või sakslased ei hakka rääkima, et neil oli kontsert Carnegie Hallis, neil on suurem kultuurikiht ja suuremad võimalused. Me oleme noor kultuur ja seetõttu on see pisike kukesamm väga tore ja seda võib ju tähistada.

Carnegie Halli võrratu akustika

Kaia Urb

koorilaulja ja solist

Umbes aasta või isegi rohkem sa tead, et sul on vaja laulda Carnegie Hallis, sa ei mõtle sellele küll mitte iga hetk, aga eesmärk on ajastada end selleks kontserdiks tippvormi. Nagu sportlane enne suurvõistlust. Sul on väga palju asju vaja jälgida – sa pead olema terve, laulma seda teost vokaalselt täpselt ükskõik millistest tingimustes.

Laulda selliseid üksikuid lõike soolona (Kaia Urb peab silmas «Te Deumi») suure kooriteose sees, kus sa oled enne laulnud kooripartiid ja siis äkki mõned taktid laulad üksinda, on tegelikult ääretult keeruline ja ebamugav. Eriti Pärdi muusikas, kus paus on kõige tähtsam element üleüldse.

Kui koos laulsime, siis ei saanudki nii hästi aru sellest legendaarsest akustikast, millest kõik räägivad, sest selliseid häid saale on teisigi olnud. Aga kui üksi laulsin, siis tundsin, et võin selle häälega teha ükskõik mida, see jõuab absoluutselt  igasse puntki. Ma võin lauda kas forte’s või imeõrnas piano’s, midagi ei lähe kaduma. Midagi pole liiga palju ega liiga vähe. Selle akustikaga saab mängida kõikvõimalikes peentes nüanssides hoolimata sellest, et saal mahutab pea 2800 inimest.

Kui saali sisenesime, oli aplaus viisakalt tugev, aga mitte maruline. Kogu kontserdi aja oli tunda ootusärevust ja valmisolekut millekski, ja lõpus toimuski see plahvatus. See aplaus ja see, kuidas publik ootas hetke, mil saaks oma vaimustust välja paisata, oli võimas!