Intervjuu: tänavuse Köler Prize’i võitis Jass Kaselaan

Auhinnatud Jass Kaselaan. Foto: Albert Truuväärt

Reede õhtul anti EKKMis toimunud galal üle järjekorras neljas kaasaegse kunsti auhind Köler Prize, mille võitis skulptor ja installatsioonikunstnik Jass Kaselaan. Publikupreemia pälvis Johannes Säre. Rahvusvahelise žürii esinaine, Varssavi Zacheta galerii kuraator Magda Kardasz põhjendas otsust järgmiselt: «Žüriile avaldas muljet see, kuidas Jass Kaselaan valdab skulptuuri vormi ja on võimeline seda siduma heli ja teiste meediumitega, luues nii võimsaid ruumilisi installatsioone.»

Palju õnne! See on teile tänavu juba teine tähtis auhind – hiljuti saite ka Kristjan Raua preemia. Kumb tähtsam on ja miks?

Mõlemad auhinnad on tähtsad. Köler Prize on minu enda jaoks olulisem, kuna nominentide näitusel sain eksponeerida oma uut tööd. Oluline on ka see, et nominentide loomingut hindas rahvusvaheline žürii.

Miks te oma varasematest töödest Köleril just «Aeda» eksponeerisite? Kui tohib nii küsida, siis mida see töö teie jaoks tähendab?

«Aia» eksponeerimise peamine põhjus oli võrdlemisi lihtne. «Aed» on ainus töö minu viimaste aastate loomingust, mida ma ei ole varem Tallinnas eksponeerinud. «Aeda» pean pisut teistsuguseks kui oma varasemat loomingut.

Mõni kurtis, et EKKMis sõi ruum «Aia» natuke ära, ei lasknud sellel täies hiilguses välja paista. Mida arvate sellisest jutust?

Võimalik, et Tartu monumentaalgalerii ruum, kus «Aed» esmakordselt väljas oli, sobis sellel paremini – tegelikult ma ei oska seda kommenteerida, ma ei ole objektiivne, sest vana töö uuesti eksponeerimisega kaasneb alati teatav tüdimus minu enda jaoks... Ei ole seda värskust ja elevust, mis on töö esmakordsel eksponeerimisel. EKKMi ruum oma mõõtmetelt sobis «Aiale» igatahes täpselt, isegi ideaalselt – ka see on üks põhjus, miks ma otsustasin «Aeda» uuesti eksponeerida. Kui tekib küsimus, miks varasematel fotodel olnud risti näha ei olnud, siis «Aia» EKKMis eksponeerimisel risti lihtsalt ei olnudki torni tipus. Risti ärajätmine oli minu teadlik, kaalutletud valik.

Teie tööde eksponeerimine EKKMis tundus nagu «laev pudelis». Kuidas te «Nukkude väljaku» puhul need pead sinna üles saite, tekkisid mõnel inimesed tehnilised küsimused. Kas ei olnud oht, et põrand raskuse all läbi vajub?

Töö oli teostatud täpselt ruumi mõõtmeid silmas pidades. Tegelikult olen ma kõikide oma tööde puhul jälginud täpselt ruumi mõõtmeid – arvestan sentimeetri, vahel isegi millimeetri täpsusega välja, kuidas minu asjad paiknevad, palju ma jätan publikule liikumisruumi ja kuidas asjad sisse mahuvad. Selle koha pealt olen ma pedant ja mingeid eksimusi või lahmimist pole endale lubanud. Mis puutub töö «Nukkude väljak» ülespanekusse, siis siinkohal tahan ma väga, väga tänada Marten Eskot ja Art Allmäge – nende abita poleks see õnnestunud.

Teie tööd on mastaapsed. Mis neist pärast eksponeerimist saab?

Mõningaid asju olen saanud hoiustada... Aga jah – see on pisut ebameeldiv teema.

Mis on kunstielus institutsionaalses mõttes see, millest üks skulptor aastal 2014 Eestis puudust tunneb?

Ei oska otseselt kohe midagi välja tuua. Aga küsimusest kõrvale minnes – näiteks ilma kultuurkapitali toetuseta näituste tegemiseks oleks minu loominguline tegevus kunstnikuna võimatu. Ühesõnaga, suur tänu kulkale!

Köler Prize’i nominentide näitus jääb avatuks 15. juunini