Kõik kunstiteosed on läbikukkumised

Topelt John Banville. Foto: Liis Treimann

Eestis käinud Bookeri preemia laureaat jagab end kunstniku ja käsitöölise  rolli vahel. Iiri kirjanikku John Banville’i peetakse üheks meie aja suurimaks stiilimeistriks, Prousti ja Nabokovi töö jätkajaks. 69-aastase Banville’i «barokne lausearhitektuur» kipub esitama lugejale ultimaatumeid ja tulemuseks on, et tema raamatud kas meeldivad väga või ei meeldi üldse.

2005. aastast kirjutab Banville Benjamin Blacki nime all ka kriminaalromaane, mille peategelane Quirke on saanud enesele kehastuse telesarjaski.

Kirjanik oli pühapäeval lõppenud kirjandusfestivali HeadRead külaline, mõni päev tagasi ilmus ka tema romaani «Varjutus» eestikeelne tõlge.

Kui sageli te kirjandusfestivalidel käite?

Mitte nii tihti kui vanasti. Mulle ei meeldi reisida ja mulle ei meeldi tegelikult eriti teised kirjanikud. Minu arust on nad igavad. Muust nad ei räägi kui rahast või kui halvad kellegi kirjastajad on.

Aga kuidas fännidega kohtumised on?

Mul ei ole eriti fänne. (Naerab.) Nooremana arvasin ma, et küll on huvitav kohtuda teiste kirjanikega, aga see muutus. Muidugi on mul kirjanikest sõpru ja nendegagi tuleb kohtumisi ette, aga nad on mu sõbrad sellepärast, et nad on mulle inimestena huvitavad. Veelgi isesugusem rahvas on kirjandusteadlased. Mul on tunne, et nad ­eelistaksid mind pigem näha surnuna, sest siis saavad nad oma töö ära lõpetada.

Te ei lase neil ennast määratleda, paika panna?

Jah, kirjutan muudkui uusi raamatuid juurde ja see on kirjandusteadlasele suur häda.

Kas te sellepärast lõite ka oma teise kirjanikumina, krimiromaanide autori Benjamin Blacki, et vett segada?

Ei, Benjamin Blacki nime all hakkasin ma kirjutama, et igapäevane leib lauale tuua. Töötasin ajakirjanikuna kakskümmend viis aastat ja ühel hetkel leidsin, et aitab küll. Uueks päevatööks saigi Benjamin Black.

John Banville’i romaanide kirjutamisest ei elaks kuidagi ära?

Muidugi mitte. Kõigepealt võtab nende kirjutamine juba kolm-neli- viis aastat aega ja keegi ei maksa sulle selle eest, et sa kirjutad romaani. Benjamin Blacki raamatuid kirjutan ma aastas ühe, igal suvel, sest ma vihkan suve. Kirjutamine võimaldab mul suve üle elada.

Te olete öelnud ka, et Blacki romaanide puhul huvitab teid käsitööaspekt.

Jah, Benjamin Black on puhas käsitöö. Banville üritab olla kunstnik, mida iganes see ka tähendab, ma pole päris kindel. Benjamin Black aga on puhas käsitööline, kuigi ma olen tema töö üle üsnagi uhke. Arvan, et Blacki raamatud on kirjutatud ausalt ja nii oskuslikult, kui ma vähegi suudan.

Banville’i raamatud mulle jälle väga ei meeldi, sest nad kõik on läbikukkumised. Kui sa üritad luua kunstiteost, tahad sa saavutada täiuslikkust. Paraku ei ole see võimalik, sest oleme kõigest inimesed. Inimene ei ole võimeline saavutama täiuslikkust.

Kõik kunstiteosed on läbikukkumised, ja see on muidugi paratamatu. John Banville’i raamatutele pilku heites näengi ma ainult läbikukkumisi. Sellepärast ei taha ma neid ka üle lugeda.

Kuidas te Banville’i raamatut kirjutades jõuate äratundmiseni, et nüüd on see valmis, et nüüd võin ma oma läbikukkumise kirjastajale üle anda ja rahu majas?

Kirjanikule on kahte sorti raamatuid: ühed on need, mida sa kirjutad, ja teised on need, mille sa oled lõpetanud. Kui oled kirjutamise lõpetanud, siis saab sellest teiste omand ja minul ei ole selle üle enam õigusi, sest igaüks tõlgendab raamatut omal viisil. Mingis mõttes kirjutab iga lugeja raamatu uuesti, seega on ühest raamatust liikvel nii palju versioone, kui palju on sellel lugejaid.

Teie viimane raamat on kevadel ilmunud  Benjamin Blacki raamat «Black-eyed Blonde», mida kirjeldatakse kui väga peent krimiromaani. Olete oma varasema peategelase Quirke’i asendanud nüüd Raymond Chandleri kuulsa detektiivi Philip Marlowe’ga. Miks te Marlowe’ otsustasite taaselustada?

Tehti selline ettepanek ja mulle tundus see olevat hea mõte. Mulle oli see huvitav väljakutse, võib nii öelda, ning raamatu kirjutamine oli väga nauditav. Raha maksti mulle selle eest ka. (Naerab.)

Kui tähtis on teile, et olete just iiri kirjanik? Kui oluline on see iirilikkus?

Oluline on kirjutada meie inglise keele variandis, mis on väga erinev n-ö inglise keelest. Iiri inglise keel on suurepärane, väga rikas keel oma mitmetähenduslikkuse ja veidrustega. Inglise keeles ei tunne ma end eriti kodus, mis on kirjanikule väga hea olukord, sest sa oled pidevalt valvel, ebakindel ja tundlik.

20. sajandi tähtsamatest kirjanikest kaks – James Joyce ja Sa­muel Beckett – olid samuti iirlased. Kui palju te end selles traditsioonis mõõdate?

Muidugi on imeline, kui on sellised suurepärased kirjanikud ja traditsioon, samuti muudab see asjad ka keerulisemaks. Joyce üritas oma teostega kõike hõlmata ja Beckett, vastupidi, välistada, nii et mõlemad tegutsesid absoluutidega. Mida see hiljem tulnutele tähendas? Pidime leidma oma viisi, kuidas hakkama saada.

Joyce’i «Dublinlased» oli raamat, mis teid üldse kirjutama olevat inspireerinud.

Mulle oli nooruses suur avastus jah, et kirjandus võis rääkida elust niimoodi, nagu ma nägin seda olevat. See ei olnud kauboide ja indiaanlaste lugu või mõni kooliraamat, mida olin varem harjunud lugema, vaid midagi, mis rääkis tavalisest elust. Pärast seda hakkasin kohemaid kirjutama «Dublinlaste» väga halbu imitatsioone. Aga niimoodi ma alustasin tõepoolest.

Milline on teie arust Joyce’i parim teos?

«Dublinlased» ongi. Me kaotasime suure 19. sajandi romaani, mille suurepärane jätkaja Joyce oleks võinud olla, kui ta poleks vaimustunud modernismist. Tema edasised raamatud lagunesid laiali, vaatamata sellele, et seal leidus suurepärast kirjandust. Need olid mitmel moel õnnestumised, aga mitte kunstilises mõttes.

Minu eeskuju on olnud Henry James. Modernism liikus kahes suunas, üks oli Henry Jamesi suund ja teine Joyce’i oma. Mulle on sobinud rohkem James. Arvan, et viis, kuidas James oma hilisemates raamatutes teadvust kirjeldas, oli Joyce’ist palju väljendusrikkam.

Mõned kirjanikud on väljendanud muret romaani kui kunstivormi tuleviku pärast. Mida teie arvate?

Mind kunstivormi tulevik muretsema ei pane, pigem teeb muret laiatarberomaani võimalik väljasuremine. 19. sajandi suur romaan ei olnud n-ö suur kunst, vaid see romaani suur õitseaeg oli seotud pigem keskklassi ja tema enesepildi ja -väljendusega.  

Tegemist oli suure kodanliku vormiga, mis on oma tähendust minetamas, kuna selle võtab üle televisioon. Televisioon ajab nüüd sama asja, mida 19. sajandil ajas romaan: räägib ühiskonnast, poliitikast ja moraalist.

Romaan kui kunstivorm? Tõelisi kunstiteoseid tuleb selles vallas ette vähe, aga see elab edasi. Minusugused hoiavad sel elu sees. Minu arust oligi just Henry James see, kes muutis romaani kunstiks.

Kas romaanikunsti peaks hindama pigem esteetilistes või eetilistes kategooriates?

Kindlasti esteetilistes. Romaanil ei pea olema mingit pistmist moraaliga, kunstiteos on midagi autonoomset ja eneseküllast. Sellepärast ma ütlesingi, et väga vähe on romaani vallas kunstiteoseid. Võtame jälle Henry ­Jamesi, tema teostes puuduvad viited oma aja poliitilistele olukordadele, ta tegi kunsti.

Te ütlesite, et Benjamin Blacki romaane kirjutate suvel, aga on teil mõni John Banville’i romaan ka hetkel töös?

Jaa, kavatsen selle veel sel aastal lõpetada. Olen raamatu kallal töötanud kolm aastat.

Eestikeelsed raamatud

John Banville:

•    «Newtoni kiri» (1990)

•    «Puutumatu» (2005)

•    «Meri» (2006)

•    «Varjutus» (2014)

Benjamin Black:

•    «Christine Falls» (2012)