Marek Tamm: keelte poeesia

Marek Tamm

FOTO: SCANPIX

Teinekord tabab elamus sind ootamatus paigas, näiteks prantsuskeelses keeleteaduslikus raamatus. Nii juhtus alles äsja, kui festivali HeadRead külaline ­Jean-Pierre Minaudier tõi kingituseks oma vastse teose «Gerundiivi poeesia».

Jean-Pierre Minaudier

«Poésie du gérondif (vagabondages linguistiques d’un passionné de peuples et de mots)»

Le Tripode, 2014

Seda võluvat esseed maailma keelelise külluse kiituseks olin salamisi lootnud, sest autori kirge grammatikate kogumise vastu olen saanud tunnistada viimased viisteist aastat. Praeguseks on ta oma Pariisi korterisse kuhjanud 1163 keeleteaduslikku raamatut, mis kirjeldavad 864 maailma keelt (teadaolevalt räägitakse praegu maailmas u 6000 keelt). Kuid asi ei piirdu kollektsioneerimisega, vaid Minaudier on kõik need grammatikad ka läbi töötanud.

Eesti lugejale teeb teose hinnaliseks tõsiasi, et sadade tudeeritud keelt seast on Minaudier selgeks õppinud vaid kaks: eesti ja baski keele (lisaks nooruses õpitud inglise ja hispaania keelele). Tema huvi siinse kultuuri vastu on viinud teda tõlkima eesti kirjandust (Kivirähki romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» tõlget on Prantsusmaal müüdud juba 15 000 eksemplari) ja kirjutama üldkäsitluse Eesti ajaloost (2007). Ja mõistagi kätkeb ka «Gerundiivi poeesia» nii mõnegi näite eesti keelest.

Kuid raamatu vahelt paiskub keeli nagu küllusesarvest, kokku on Minaudier’l õnnestunud oma lühikesse teosesse põimida näiteid koguni 257 keelest. Pea iga lehekülg pakub mõne üllatava näite: !xooni keeles, mida räägitakse Namiibias ja Botswanas, on vähemalt 117 kaashäälikut, samas kui Amazonase pirahã keeles on konsonante vaid 7; mõnes Amazonase keeles pole minevikuvorm mitte üksnes tegu-, vaid ka nimisõnadel; Põhja-Ameerika athabaskani keeles välditakse igasuguseid võõrsõnalisi laene, nii et «tank» kõlab seal chidínaa’ na’ íbee’ eldõõhtsohbikáá’ dahnaaznilígíi (sõna-sõnalt «raskerelvadega varustatud sõiduk, mis libiseb mööda maad»).

See pole aga üksnes raamat keeltest, vaid ka keeleteadlastest, neist vapratest Indiana Jonesidest, kes ei pelga tihkeid džungleid ega lagedaid steppe, et leida üles veel üks tundmatu keel ja panna kirja selle grammatika. Omal moel on see ühtlasi apoloogia nendele kirjastajatele, keda ei kohuta mõte avaldada järjekordne 1000-leheküljeline grammatika keelest, mille kõnelejaid on vähem kui raamatus lehekülgi (ostjatest rääkimata).

Ehkki nii raamatu pealkiri kui ka teema võivad esmapilgul heidutada, on «Gerundiivi poeesia» tegelikult ühe hingetõmbega loetav vaimukas tekst, mis tõenäoliselt ravib nii mõnegi lugeja koolipingist saadud grammatikatraumast. Minaudier’ kirg on nakatav ja sulg kütkestav (muide, parimad palad on teadlikult peidetud joonealustesse). Tuleb loota, et raamat tõlgitakse peatselt ka eesti keelde.

Kuid vaimuka vormi taga peituvad mõned olulised sõnumid: keelte küllus on üks maailma hinnalisemaid rikkusi; keeled ei ole taandatavad mingile universaalsele struktuurile (Minaudier pillab nii mõnegi krõbeda märkuse Chomsky ja Pinkeri pihta); kõnelejate hulk ei määra keele väärtust – paljud suured keeled on lingvistilisest vaatenurgast kaunis igavad, samas kui üks tänapäeva keeleteadlaste suurimaid huviobjekte on Põhja-Austraalias räägitav kayardildi keel, mille kõnelejaid pole tõenäoliselt kunagi olnud üle mõnesaja.

Tagasi üles