Armasta ligimest nagu iseennast

Sandral (Marion Cotillard) on aega kaks päeva ja üks öö, et oma töökoht säilitada. Foto: Kaader filmist

Sotsiaalselt kõnekaid mängufilme eksib meie kinolevisse haruharva.

Belgia autorifilmi suurkujude vendade Dardenne’ide värske, äsja Cannes’is esilinastunud teos räägib pealtnäha väga lihtsa argielulise loo: kliinilise depressiooniga pikalt haiguslehel viibinud Sandra seisab tööle naastes silmitsi koondamisega. Tema koht võib säilida vaid juhul, kui väikese kollektiivi enamus on nõus selle nimel kopsakast preemiast loobuma. Sandral on kõigest nädalavahetus, et kolleege ükshaaval ümber veenda.

Asjaosalistele, vastutuse kollektiivi kaela veeretanud ülemused välja arvatud, on olukord muidugi kõike muud kui lihtne. Meeleheite piiril vankuval, eneseusu kaotanud Sandral pole kerge töökaaslasi paluda; nood omakorda seisavad ränga valiku ees ohverdada kolleeg või jääda ilma rahast, mida enamikul neist äraelamiseks hädasti tarvis läheb.

Igaühe häälest sõltub kollektiivi otsus, mis määrab indiviidi saatuse – samuti nagu Sidney Lumeti klassikalises vandekohtudraamas «12 vihast meest» (mida juunis saab võrdluseks vaadata Katusekinos).

Puudutab ka meid

Demokraatliku otsustusprotsessi, moraalsete ja ühiskondlike hoiakute ning rühmakäitumise küsimustes on mõlemad filmid võrdselt läbinägelikud ja valgustavad,  kuid tänases päevas võib Dardenne’ide käsitlusviis paista ehk mõneti elulisem, realistlikum ja inimlikult puudutavam.

Lumeti vandemeeste probleem seisneb abstraktses õigluses: neil tuleb otsustada võõra inimese süü või süütuse üle ning üht- või teistpidise otsuse tagajärjed ei taba otsustajaid vahetult ega isiklikult. Iga üksiku vandemehe valik ja nende valikute summana sündiv vandemeeste kogu konsensuslik otsus sõltub eelkõige ratsionaalsetest argumentidest. Kui argumendid on ümberlükkamatud, pääseb mõistus võidule, ja ühes sellega ka õiglus.

«Kahe päeva, ühe öö» valikusituatsioon on otsustama sunnitud töölistele kahtepidi keerulisem: esiteks on Sandra neile ligimene, teiseks mõjutab valik vahetult ka nende enda elu.

Majanduskriisi ja ebakindla tööturu tingimustes pole altruismi alternatiiv mitte selles, et olla kellegi teise arvelt kolmekümne seekli võrra rikkam, vaid vältimatus vajaduses omaenese peret toita. Ühte head, eetilist ja ainuõiget, kõigile sobivat lahendust pole, nagu see eluski üldiselt olema kipub.

Olukorra realistlikkust rõhutab Dardenne’ide traditsiooniliselt napp ja vaoshoitud, vahetult dokumentaalset muljet loov käekiri: jälgiv käsikaamera, pikad kaadrid, stseenivälise muusika puudumine. Sandra kannatused tuuakse vaatajale suures plaanis nii lähedale, et peaks lausa võimatu olema talle mitte kaasa tunda.

Samas on Dardenne’ide stiili lakoonilisus, vahenditus ja kordustepõhine minimalism siin sedavõrd jõulised, et võivad laia publiku sündmustevaesest ja seeläbi intellektuaalselt küllalt nõudlikust filmist eemale peletada.

Ehk aitab vastuvõtutõrget siiski tasakaalustada Dardenne’ide filmograafias esmakordne staar-peaosatäitja: Sandrat mängib Hollywoodis läbi löönud ning Oscari pälvinud Marion Cotillard. Hästi mängib, pretensioonitult ja staaritsemata. Tema näos väljendub veenvalt Sandra depressioon ja emotsionaalne labiilsus, ning teksades ja maikas Cotillard oleks justkui sündinud Dardenne’ide kodukandi ja kõigi filmide tegevuspaiga, tööstusliku Valloonia proletaarsesse keskkonda.

Tugeva sotsiaalse närviga Dardenne’id on eluaeg selgelt näinud ja näidanud, kuidas selles keskkonnas möllavad tusk, töötus ja armetus – ent ometi on nad suutnud vältida lootusetust, jääda ühtlasi nii tõsiseks kui ka osavõtlikuks, kaldumata künismi nagu Seidl, romantismi nagu Kaurismäki või humorismi nagu Loach. Küllap on see nõnda läinud tänu vennaste eluaegsele sidemele Liège’i provintsi, selle söe- ja terasetööstuse ja neid teenindavate kogukondadega.

See seos ühes nakatava empaatiaga annab Dardenne’idele meie kontekstis erilise väärtuse. Eksib ju sotsiaalselt kõnekaid mängufilme meie kinodesse haruharva, välja arvatud PÖFFil, mille ülimahukast programmist ükskõik kui teravad üksikteosed üldjuhul kahjuks välja paista ei suuda ja märkimisväärset kõlapinda ei leia, olgu näiteks kas või mullu Călin Peter Netzeri «Lapse asend» («Poziția copilului») ning Danis Tanovići «Episood vanarauakorjaja elust» («Epizoda u životu berača željeza»).

Sestap siinkohal taas aplaus ja tänu Sõpruse kino pidavale Mustale Käele, kes on meie kinolevvi toonud järjekordse filmi, mis pole mitte ainult kunstilisel tipptasemel, vaid käsitleb ka siinset ühiskonda puudutavaid olulisi teemasid potentsiaalselt valgustaval, silmi ja diskussioone avaval moel.

Pasolinilik teoreem

Ma muidugi ei looda, et miski võiks avaneda meie lugupeetud valitsejail, kelle arust inimesed on keskeltläbi kaabakad, poliitiline streik lubamatu ning vaesed ära teeninud täpselt nii palju, kui nad on pingutanud.

Need, kellele elevant on empaatiaelundile astunud, Dardenne’ide üle keskmise komplitseeritud kunstiteksti vaevalt et dešifreerida suudaksid, isegi kui too tekst peaks mingi ime läbi elundiomanike vaatevälja sattuma. Küll aga võiks «Kaks päeva, üks öö» pakkuda omajagu mõtteainet ärksamaile kodanikele, kellest selle filmi publik siinmail tõenäoliselt valdavalt koosnebki.

Varsaeast peale kogukondliku aktivismiga tegelenud Dardenne’id ei hoia oma eetilisi tõekspidamisi ja humanistlikke sümpaatiaid vaka all, kuid realistidena ei tüki nad ka jutlustama ega universaalseid loosungeid-retsepte pakkuma. Selle asemel eelistavad nad kujutada lahtiste otstega keerukaid eetilisi ja sotsiaalseid valikusituatsioone, mille tõepära ja elulisuse hindamine ning nende põhjal järelduste tegemine jääb vaataja hooleks.

«Kaht päeva, üht ööd» võib tõlgendada ka pasoliniliku teoreemina, mis pole esitatud mitte niivõrd ideoloogiliste ja teoreetiliste konstruktsioonide, kuivõrd sotsiaalsete ja psühholoogiliste nüansside abil.

Mind kui vaatajat pani see teoreem näiteks mõtlema üksikisiku, kogukonna ja ühiskonna valikute seosele ja aegumatule küsimusele, mis imeliku loogika alusel peaks küll ühiskond laskma end aatomeiks jagada ja valitseda tehnokraatlikel individualistidel, kelle iidoliks on Margaret «ühiskonda pole olemas» Thatcher.

«Kaks päeva, üks öö»

Režissöörid Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Belgia-Itaalia-Prantsusmaa 2014

Alates 6. juunist Tallinna ja

Tartu kinodes