Mosfilm kaugel ees, meie mõttes järel

Anu Krabo tutvustab uut Tallinfilmi nuku- ja joonisfilmide plaati. Foto: Toomas Tatar

Eesti Filmi Instituudi eesmärk on avalikustada kogu meie filmipärand. Ainult et kuidas? Ja kui kaua see aega võtaks? Äsjailmunud Tallinnfilmi vanade multikate DVD valguses selgitab asjade seisu instituudi filmipärandi osakonna juht Anu Krabo.

Tänuväärt ettevõtmine muidugi see plaat, aga… kas sellele on ka suuremat järge oodata, näiteks Tallinnfilmi pärandit tutvustava sarja näol? Või on DVD siiski oma aja ära elanud?

Järge on tõepoolest oodata. Järgmistena ilmuvad «Viimse reliikvia» ja Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia uued tiraažid. Filmientsüklopeedia plaadile oleme seekord lisanud ka värskelt digiteeritud «Liivlaste lood» ning senistele lisaks veel saksa, prantsuse ja ungari subtiitrid. Samas, selliseid suuri sarju, nagu andis välja «Hea lugu» – eesti filmiklassika ja lastefilmide sari – filmiinstituudil endal praegu jõudu välja anda ei ole.

DVD-tootmine on kallis ja müük tõepoolest väheneb. Ma arvan aga, et küsimus ei olegi niivõrd kitsamalt DVD-plaatide väljaandmises, kuivõrd filmide digiteerimises ja kättesaadavuse parandamises. DVD on ju lõpuks füüsiline kandja, millele talletatakse mingisugune filmiinfot sisaldav fail. Tänapäeval liigub selline fail üha enam arvuteid pidi.

Paljudel noortel ei ole enam kodus televiisoreidki, rääkimata DVD-mängijatest. Filme laenutatakse internetist ja digitaalsetest laenutustest, väljaspool Eestit koguvad üha enam populaarsust Netflixi-sarnased filmilaenutuskeskkonnad, kus kindla kuutasu eest saab vaadata lugematu hulga filme.

Seni pole pärandit puudutav valik, mida pakuvad meie ametlikud kanalid, näiteks digitaalsed videolaenutused, küll kuigi lai, dokumentaalfilme peaaegu polegi, vaid Elionil on aastatetagusest ajast üleval dokumentalistika kullafondi säilmed. Kuidas ja kus te ikkagi kavatsete vanu filme tulevikus levitada?

Elioni ja Starmani võrkudes on kõige suurem valik Tallinnfilmi filme. Valik on siiani võib-olla tõesti väike, võrreldes kogu Tallinnfilmi filmide arvuga, kuid oleme seisukohal, et anname edastajatele vaid korralikult digiteeritud filme, mitte vanast ajast pärit ümbersalvestusi.

Värskelt digiteeritud filme saame edastada nii kiiresti, kui digiteerimisprojektid seda võimaldavad. Näiteks Elioniga on meil kokkulepe, et alustame järjekordsete materjalide üleandmisega õige pea ja nende hulgas on ka dokumentaalfilme. Ma ise ei tunneta, et edastajad väldiksid vanu filme. Kuna paljud neist on kaua olnud analoogkandjal, siis iga vana film on nüüdseks vaat et rariteediks muutunud ja huvi on täiesti olemas.

Internetilevi on praegu veel tagasihoidlik, aga ma arvan, et see muutub tavaliseks üsna pea.

Filmide failid liiguvad tulevikus ilmselt andmepilvele, ilma et faile erinevate kodulehtede serverites lõputult paljundama peaks. Näiteks võiks nii ühildada vanad filmid Eesti filmi andmebaasi filmiinfoga: otsid filmi, saad seda efis.ee-s mugavalt ka kohe vaadata ja selle kohta lisainfot lugeda.

Millises ulatuses võiks meie pärand üldse kättesaadav olla?

Tallinnfilmi kollektsioonis on ümmarguselt 850 mängu-, dokumentaal- ja animafilmi ning tuhandeid nimetusi ringvaateid ja kroonikapalu. Instituudi eesmärgiks on kõik need kättesaadavaks teha, lihtsalt leitavaks ja vaadatavaks. Sama teeb rahvusringhääling: Eesti Telefilmi filmid on nende kodulehel vaatamiseks üleval.

Tallinnfilmi filmid ei ole tegelikult kättesaamatud ka praegu. Lihtsalt need on Eesti filmiarhiivi riiulitel, filmilintide peal ja neid ei ole võimalik nüüdisaegsetes filmilevikanalites kasutada. Meil tuleb enne kõik digiteerida. See on praegu peamine ülesanne. Selleks et tuhandeid nimetusi korraga digiteerida, on vaja aga märgatavaid lisaressursse.

Kui palju täpsemalt?

Järele jäänud digiteerimata mängu-, anima- ja dokumentaalfilmide skaneerimine maksaks ehk paarsada tuhat eurot, aga sellele lisandub kohe ka järeltöötlus, mis on skaneerimisest mitu korda kallim. Järeltöötluse täpsem maksumus selgub üldiselt siis, kui materjalid on juba skaneeritud: siis on selge, kui palju tööd ühe või teise filmiga tuleb teha. Ilma järeltöötluseta pole filmi levitada võimalik, sest filmirullid skaneeritakse eraldi ja need on vaja pärast üheks tervikuks liita.

Eesti Filmi Instituudi filmipärandi osakonna eelarve 2014. aastal on 180 000 eurot ja vaid umbes poole saame kulutada digiteerimiseks, ülejäänu eest toetame eratootjate filmide digiteerimist ja filmialast uurimistööd ning osa kulub levitamisele, subtitreerimisele jms.

Kas Mosfilmi eeskuju – stuudio on pannud oma kodulehele tasuta üles ligemale 600 filmi – on meie praeguses seisus utoopiline?

Kuidas võtta. Tehnoloogia mõttes see loomulikult utoopiline ei oleks. Kogu kollektsioon tuleks selleks aga enne digiteerida ning kusagile serverisse või andmepilve panna. Samas, iga tasuta asi ikkagi midagi maksab. Filmide digiteerimine maksab üpris kena kopika, lisaks tuleb arvestada, et tegemist on autorite loominguga ja neil on õigus teenida autoritasu. Ka siis, kui filmi näidatakse vaatajale tasuta. Kusagilt peab see raha siiski tulema.

Kust see võiks tulla?

Massilise kättesaadavuse tagamine eeldab poliitilist otsust ning spetsiifilist autorihüvitussüsteemi. Autoriõigus ongi tegelikult filmide levitamise puhul üks tähtsamaid küsimusi ja ma hea meelega tahaks selle küsimuse tegelikult filmide autoritele endile esitada.

Kuidas nemad tulevikus autoritasude maksmise süsteemi ette kujutavad? Kuidas nemad sooviksid, et see oleks reguleeritud, nii et sellest võidaksid nii filmi autor, tootja kui ka vaataja? Ehk võiks see olla sarnane autorihüvitusfondi printsiipidega, mille järgi jagatakse tasusid vastavalt sellele, kui palju laenutatakse üht või teist raamatut raamatukogudest?

Eesti intellektuaalomandi seadustik on ülevaatamisel ja aasta-paari pärast peaks meil kehtima hakkama uus autoriõiguse seadus. Autoritasusid jäädakse autoritele edaspidigi maksma, selle vastu ei võitle ükski tootjafirma, produtsent ega levitaja. Selgusetu on aga filmiautorite seisukoht. Seni oleme kuulnud vaid, et nad soovivad autoritasusid. Selge! Aga milliste põhimõtete järgi neid peaks maksma? Sisulist dialoogi sooviks rohkem.

Kui tõenäoliseks peate meie klassikaliste filmide Blu-ray-väljaandeid, mis oleks varustatud korraliku lisamaterjaliga?

HD-formaadis filmiklassika plaat koos lisadega on luksuskaup. Me peame väga arvestama, kas suuname raha luksustoote väljaandmisele või kasutame olemasolevat raha võimalikult paljude filminimetuste digiteerimisele.

Olukorras, kus väga suur hulk filme pole tehnika tõttu siiani nüüdisaegsetes kanalites kättesaadavad, tuleb pingutada, et digiteeritud saaks võimalikult palju. Me ei saa eeldada, et huvi filmide vastu suureneb, kui selleks tuleb Tallinna filmiarhiivi kohale sõita.

Kui lai on üldse teie ees seisev tööpõld? Kui kaugele näiteks on praeguseks filmide digiteerimisega jõutud?

Oleme jõudnud digiteerida pisut üle 20 protsendi Tallinnfilmi mängu-, dokumentaal- ja animafilmidest. Siia sisse ei ole arvestatud ringvaateid ja kroonikaid. Tänavu digiteerime suure hulga dokumentaalfilme ja järgmisel aastal soovime jätkata uuesti mängufilmidega. Oleme vastu tulnud ka praegustele filmitegijatele ning digiteerinud neid arhiivimaterjale, mida nad oma uutes filmides kasutada soovivad.

Alates sellest aastast on Eesti Filmi Instituudil ka eraldi toetuste eelarve eratootjate vanade filmide digiteerimiseks. Selle jaotuse eesmärk on aidata filmitootjatel tagada oma filmide kättesaadavust. Loodetavasti aitab see kaduma läinud vanu filme ka uuesti üles leida. 1990. aastatel tekkis meil palju erafirmasid, kes tegid filme, mis praeguseni teadmata asukohas tolmu koguvad.

Millist alusmaterjali te digiteerimiseks kasutate, kui originaalnegatiivid on pea kõik Venemaal? Kui kõikuv on selle kvaliteet ja mida täpsemalt te selle töö käigus teete?

Kasutame digiteerimiseks seda materjali, mis meil Eestis kohapeal olemas on. Vaatame filmiarhiivis üle, kas meil on filmi negatiiv, positiiv või mõni muu lähtematerjal – enamasti on positiiv –, ja vastavalt nende seisukorrale otsustame, millega tööle hakata.

Positiivkoopiate füüsiline seisukord võib olla väga erinev. Mõnel on projektorite tekitatud kriimud, mõnel on värvid moondunud, mõnel on kujutis deformeerunud. Filmilint skaneeritakse kaader kaadri haaval ja digiteerija või restaureerija käib siis arvutis need failid üle. Pilditöötlusprogrammidega, mis sarnanevad Photoshopiga, kaotatakse igasugused anomaaliad ja uus kujutis näeb välja parem kui näiteks vana positiivkoopia.

Siiski paistab vilets alusmaterjal kohe välja, näiteks «Indreku» ja «Keskea rõõmude» puhul.

Nõus. Aga mis oleks alternatiiv? Jätta need riiulile? Nüüd on meil olemas vähemalt 2K-resolutsioonis digitaalne koopia, mida võib kas või kinos näidata. See kehtib kõigi digiteeritud filmide kohta. Rõhutan veel, et me ei tee põhjalikku restaureerimist, lihtsalt digiteerimist. Restaureerimine tähendab filmi taastamist algsel kujul. Seda on mõtet ette võtta vaid negatiivi olemasolu puhul.

Tahtsin veel enne öelda, et lisaks kujutisele tuleb digiteerida ka heli ning heli lähtematerjalide valikuga on samamoodi tükk tegemist. Meil juhtus näiteks «Ramsese vempude» I osaga selline õnnetu lugu, et lastefilmide sarja DVD-plaadile läks muusika, millega koos seda filmi tegelikult ei tunta. See on Toivo Tulevi ja Ville Kelli kirjutatud esialgne versioon, mis asendati Olav Ehala muusikaga.

Andsime seetõttu «Ramsese vempude» I osa sel uuel plaadil uuesti välja, seekord õige muusikaga, ja kõik, kes ostsid talvel lastefilmide sarja DVD, saavad Ehala muusikaga versiooni nüüd Eesti Filmi Instituudist tasuta. Nii et tulge aga ja laske ­kella.

Kas restaureerimine on praeguseks täielikult peatatud?

Tahaksin tuua võrdluse programmiga «Eesti film 100». Selle raames tehti filmide põhjalik taastamine. See oli väga vajalik ja restaureerida oleks veel palju, aga selle raames suudeti kaheksa aastaga taastada vaid kaheksa mängufilmi. Kui me samas tempos jätkaksime, saaks viimane vana film restaureeritud 700 aasta pärast.

Seetõttu planeerime nüüd restaureerimisprojekte digiteerimise kõrvalt, mitte selle asemel. Tahaksime küll restaureerida veel mängufilme ja animatsiooni, mis on kõige halvemas seisus.

Millised on teie suhted Belõje Stolbõs asuva Gosfilmofondi arhiiviga, kus eesti filmide originaalmaterjale hoitakse? Kas poleks otstarbekam sealt n-ö paketina suurem kogus korralikke koopiaid tellida kui siin kõikuva kvaliteediga materjalist nagu kivist vett välja pigistada?

Osaliselt küll. Me saaksime palju ilusama tulemuse ja ühtlasi vähendada restaureerimisele minevat tööjõukulu. Ja koopiate tellimise asemel on palju otstarbekam tellida sealsete negatiivide skaneerimist ja töötada saadud failidega siin Eestis edasi.

Samas ei ole sealsed versioonid alati samasugused kui need, mis Eestis. Eestis nägid vaatajad üht versiooni, ülejäänud Nõukogude Liit midagi muud. Selle väljaselgitamine, mida seal tegelikult hoitakse, on raske, kui me ise sealsesse arhiivi ei saa.

Miks ei saa?

Senine praktika on näidanud, et nad ei lase igaüht oma materjalides sobrama. Võib-olla leiavad nad, et see on liiga väärtuslik kollektsioon?

Unistame: mida olete meie filmipärandiga ette võtnud aastaks 2022, kui eesti film saab 110-aastaseks?

Loodetavasti oleme jõudnud selleks ajaks täiendavate vahenditega digiteerida enamiku Tallinnfilmi kollektsioonist. Esmajärjekorras on mängu-, anima- ja dokfilmid, seejärel ülejäänud materjalid. Täpsema digiteerimise järjekorra saame paika ehk aasta lõpupoole. Seda otsust ei taha me teha üksinda, vaid selle jaoks kutsume kokku konsiiliumi, kuhu kuuluvad filmiarhiivi töötajad, filmiajaloolased ja teised spetsialistid.

Minu suur unistus on, et filmivaatamise õpetus ka viimaks üldhariduskoolidesse jõuaks. 2022. aastaks võiks meie kõigi tähtsamate filmide kohta olla õppematerjalid – nii filmi enda analüüsi tarvis kui ka üldhariduskoolide ainetundides täiendava õppematerjalina kasutamiseks.

Me ei digiteeri ju filme ainult iseendale, vaid ka järeltulevatele põlvedele. Selleks et uued vaatajad vanu filme mõistaksid, on vaja õpetada neid filme vaatama. Digiõpikud pakuvad selleks nüüd fantastilise võimaluse.

Õppekavades pole meil senini filmiõpet, kuigi audiovisuaalne sisu ümbritseb meid igal pool. Õpilased saavad 12 aastat alusõpet nii kirjanduses, muusikas kui ka kunstis, aga audiovisuaalse materjali mõtestamise oleme täiesti tähelepanuta jätnud. Audiovisuaalse sisu all ei pea ma silmas ainult filme, vaid ka reklaami, muusikavideoid, TV-saateid jm.

Aeg-ajalt tõstatub ikka ja jälle seesama teema, et reklaamidel on laste maailmapildi kujundamisel «halb mõju». Loomulikult on, kui keegi neile ei selgita, kuidas üks reklaam valmib ja mis veelgi tähtsam: mis eesmärgil! Või miks mõne filmi kohta öeldakse «kvaliteetfilm» ja teise kohta mitte. Audiovisuaalne maailm on täpselt sama suur ja mõjus kui muud meediumid, seepärast peaks ka audiovisuaalse materjali analüüs olema üldhariduse loomulik osa.

Välja tuli multikate DVD

•    Tallinnfilmi nuku- ja joonisfilmide plaat ­sisaldab mudilastele ja nooremale koolieale mõeldud klassikalisi filme aastaist 1962–1985.

•    Plaadil on 10 filmi, millest varem on ilmunud «Jussikese seitse sõpra» (1967), «Klaabu» (1978), «Krõll» (1972), «Operaator Kõps marjametsas» (1965), «Ramsese vembud» I osa (1985) ja «Rüblik» (1975), neli filmi ilmuvad esmakordselt: «Väike motoroller» (1962), «Värvipliiatsid» (1973), «Naerupall» (1984) ja «Pagar ja korstnapühkija» (1982).

•    Kõik filmid on varustatud vene- ja ingliskeelsete subtiitritega.

•    Orienteeriv hind on kauplustes 10 eurot.

Mis on tehtud?

Digiteeritud:

•    35 mängufilmi 151st ehk 23%, kõik on välja antud ka DVDdel

•    78 dokumentaalfilmi 506st ehk 15%, ­DVDdel on välja antud Andres Söödi ja Lennart Meri filme

•    53 animafilmi 200st ehk 27%, enamik on välja antud ka DVDdel

Taastatud:

•    8 mängufilmi

    («Viimne reliikvia», «Kevade»,

«Hukkunud Alpinisti hotell», «Suvi», «Ideaalmaastik», «Nipernaadi»,

«Nukitsamees» ja «Naerata ometi»)

•    9 dokumentaalfilmi

    («511 paremat fotot Marsist»,

«Jaanipäev», «Draakoni aasta», «Leelo», «Linnutee tuuled», «Veelinnurahvas», «Šamaan», «Pikk tänav» ja

«Tallinna saladused»)

•    20 animafilmi

    («Kas maakera on ümmargune», «Harjutusi iseseisvaks eluks», «… ja teeb trikke», «Aeg maha», «Kolmnurk» ja «Eine murul» (Pärn), «Suur Tõll», «Põrgu» ja «Kilplased» (Raamat), «Sõda» ja «Kevadine kärbes» (Unt-Volmer), «Kapsapea» (Unt), «Peetrikese unenägu», «Põhjakonn», «Ott kosmoses», «Hiirejaht», «Park» ja «Inspiratsioon» (Tuganov), «Operaator Kõps seeneriigis» ja «Nael» (Pars))