Jääb vaid igatsus

1944, Eesti korpuse orkester Leningradis. Raimond (Märt Avandi) on palunud Niina (Harriet Toompere) tantsule. Foto: Siim Vahur

Mida saab kinnistähe kohta öelda peale selle, et ta on kinnistäht? Raimond Valgre on säranud eesti (pop)kultuuris nüüd juba läbi mitme inimpõlve. Temast on kirjutatud raamatuid, vändatud dokumentaalfilme ja üks mängufilm (Mati Põldre «Need vanad armastuskirjad»). Tema lugu on lavastatud teatris (Juhan Saare «Valge tee kutse»). Inimene ja tema looming on saanud legendiks, millele osutab seekordsele lavastusele Nietzschelt laenatud motogi: «Ainult üksikud sünnivad peale surma».

Üks näidendi autoritest, Liis Aedmaa tunnistabki Eesti Draamateatri ajalehes, et materjali kogumisel ja selle läbitöötamisel polnud võimalik leida enam midagi niisugust, mis kõigutaks juba kujunenud pilti Valgrest, milles segunevad mälestused, faktid ja väljamõeldised.

Uue lavateose puhul said tähtsaks kaks asja: esiteks püüd mõista toonaste inimeste valikuid, ja teiseks jälgida ning elada kaasa niisuguse laulu otsingule, mis jääb. See on ka lavastuse põhikujund.

Lööb mastaapsusega

Varasematest Valgre-käsitlustest, mis on olnud intiimsed-kammerlikud, paistab Karusoo lavastus kõigepealt silma mastaapsusega. Etenduse lõpus koguneb lavale mitukümmend inimest eri näitlejapõlvkondadest, lisaks lapsi ja noorukeid.

Karusoo «laia joont» toetab lavakujundus. Pätsu-aegse Eesti müütiliselt kirkas valguses lokaalide glamuur versus sõjaaja pimehall laatsaret ja stalinliku Eesti ahistav loosunglikkus. Teatav illustratiivsus on sel juhul vältimatu ja see kandub üle mängule endalegi. Sotsiaalse teatri klassikule Karusoole on tähtis esitada see ühiskondlik-poliitiline ruum, millega inimesed eri viisil suhestuvad – kohanedes, võideldes või loobudes – ja millist hinda nad selle eest maksavad.

Kuigi keskmes on emast sõltuv ja naistes aina emakuju otsiv hapra hingeeluga Valgre (Märt Avandi), on sama tähtsad olustik ja aeg ning Valgret ümbritsevad inimesed. Etenduse kulgedes leidsin end tõdemas, et Valgre andest sõltuti sama palju või enamgi veel kui Valgre teda ümbritsevast seltskonnast.

Laulu jäävuse seadust otsitakse eri orkestrites, nii sõjaeelses Eestis, sõjas kui ka sõja järel ikka koos Valgrega. Kes kirjutab sõnu üles, kes aitab harmooniakäike leida. Tähenduslikud on selles mõttes teises vaatuses «Tšebarkuli» ja kolmandas vaatuses «Saaremaa valsi» sünd.

Kui aga Valgre murdub ja tema päikesekiirgus kahanema hakkab, püütakse seda ergutada viinaga. Valgre allakäik inimesena ja kustumine ei ole Karusoo käsitluses tema eraasjad.

Kolmanda vaatuse stalinlik-nõukogulikust kakofooniast saab Valgre kirstunael. Valgre surmas kordub muster, mis raamib Jaan Oksa, Juhan Liivi, Konrad Mäe, Eduard Viiralti ja paljude teiste «külmetavate kunstnike» kannatavate loojate lõppvaatust. See on palavikuline soov jääda elama oma loomingus. Palavikulisuse annab sellele tungile hirm aja otsalõppemisest enne suurteose sündi ja kahtlus, et loodu pole ikka see, mis jääb.

Iga looja paratamatus on ju lõppeks selles, et teos hakkab elama oma elu ning selle elu pikkuse ja koguni igavikulisuse üle ei otsusta enam ta ise.

Selles näidendis otsustavad autorid, et lauluks, mis jääb, on «Muinasjutt sinilinnust». Näidend lõpebki poolelt fraasilt, markeerides unistuste ja elu katkemist. Laul ise, nagu teame, lõpeb igatsusega. Seega, mis tõeliselt jääb ja saadab loojat lõpuni, on igatsus oma sinilinnu järele.

Lavastuse suuremõõdulisusest tingituna ei tasu tegelastes hakata otsima nende hingelisi keerdkäike. Näidendi n-ö psühholoogiline plaan on kahemõõtmeline, sinimustvalge–punane või must–valge.

Teist vaatust võib võtta ka poleemikana kanoniseerida tahetava käsitlusega eesti sõjameestest II maailmasõjas. Nõukogude Liidu poolel sõdiv Eesti laskurkorpus oli rahvuslik sõjaväekoondis («Eesti armee», nagu see kõlab ka «Tšebarkuli» laulus ja nagu see figureerib veel Raimond Valgre nekroloogiski), kes võitles Eesti vabaduse eest.

Pronkssõdur Aljoša, keda lavastuses üksühese kujuna eksponeeritakse, on niisiis mälestusmärk Eesti rahvuskorpuses langenutele. Selle kõrvaldamist 2007. aastal Tallinna südamest võib võtta kui Nõukogude poolel sõdinute eestlaste väljaarvamist mäletamisväärsest ajaloost. Lavastuses on teisigi iroonilisi vihjeid tänapäevale. Purjus bravuurika rahamehe (Guido Kangur) rinda ehib Valgetähe teenetemärk.

Puust ja punaseks

Nagu sageli illustratiivsete teoste puhul, on näitlejail negatiivseid ja «kiiksuga» tegelasi loomingulisem mängida. Mis teha, et vaimustavad just Ülle Kaljuste Baba ja Elviira, Jüri Tiiduse Volli, Mait Malmsteni Goldman, Ain Lutsepa Augas ning Tiit Suka Pinna.

Kolmas vaatus tervikuna kujutab endast viimase vindini keeratud groteski. Puust ja punaselt saab vaatajale ette näidatud, mis aeg see oli, kus inimesed otsisid seda, millele või kellele toetuda. Stalini aeg oli kogu rahvale omamoodi piirolukord. Hirm kõige lõpu ees ei varitsenud ainult Valgret, vaid saatis tuhandeid teisigi.

Ja otsekui lunastusena sellele butafoorsele tegelikkusele sünnib Valgre «Saaremaa valss». Mitte ainult eestlaste, vaid ka soomlaste tulevane rahvalaul. Algselt minooris kirjutatud, aga repertuaarinõukogus mažoori pööratud laulu paradoksaalne jõud ilmnebki selles, et lauldes hetkelisest suveööst Saaremaa heinamaal, kus tantsitakse elurõõmu, armastuse ja rahu valgel, väreleb ometi selle taga üks nimetu, kurbusega varjutatud igatsus. Igatsus igaviku järele. See, mis saatis Valgretki.

Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman ja Piret Saul-Gorodilov

«Laul, mis jääb»

Lavastaja Merle Karusoo. Kunstnikud Maret Tamme ja Illimar Vihmar. Valguskunstnik Margus Vaigur. Muusikajuht ja arranžeerija Malle Maltis

Esietendus 13. juunil

Eesti Draamateatris